„Kas teate, miks ma seda raha endale ei jätnud?”

„OH, KUIDAS mul oleks raha vaja,” mõtles üksikema Nana, kes elab oma kolme pojaga Gruusias Kaspi rajoonis. Ühel hommikul läkski tema unistus täide. Ta leidis politseijaoskonna kõrvalt 300 lari. Ligiduses polnud kedagi. See oli päris suur rahasumma. Tegelikult polnud Nana kogu selle viie aasta jooksul – alates ajast, mil lari Gruusias käibele tuli – 100-larist rahatähte näinudki. Kohalikud kaupmehed ei teeni sellist raha isegi mitme aastaga.

„Milleks mulle see raha, kui kaotan usu, jumalakartuse ja vaimsuse?” mõtles Nana. Oli ta ju kasvatanud endas neid kristlikke omadusi ning koguni pidanud oma usu pärast kannatama ränka tagakiusamist ja peksmist.

Politseijaoskonda astudes nägi Nana viit politseinikku, kes meeleheitlikult midagi otsisid. Ta taipas, et nad otsivad raha, astus nende juurde ja küsis: „Kas te olete midagi kaotanud?”

„Raha,” vastasid nad.

„Kui palju?”

„Kolmsada lari!”

„Ma leidsin teie raha,” ütles Nana. Seejärel ta küsis: „Kas teate, miks ma seda raha endale ei jätnud?” Nad ei osanud vastata.

„Sest ma olen Jehoova tunnistaja,” ütles Nana. „Kui ma ei oleks, siis poleks ma seda raha teile toonud.”

Raha kaotanud politseiülem andis Nanale ausa käitumise eest tänutäheks 20 lari.

See lugu levis kiiresti üle Kaspi rajooni. Järgmisel päeval ütles politseijaoskonnast väljunud koristaja Nanale: „[Ülemus] hoiab alati teie kirjandust oma tööruumis. Nüüd hindab ta seda ilmselt veelgi rohkem.” Üks politseinik ütles koguni: „Kui kõik inimesed oleksid Jehoova tunnistajad, kes siis teeks kuritegusid?”