Lugejate küsimusi

Milliseid juhtnööre annab Pühakiri lastekasvatuse kohta, kui üks vanematest pole, teine aga on Jehoova tunnistaja?

Tunnistajast lapsevanemale, kelle abikaasa pole tunnistaja, on lastekasvatamisel juhatuseks kaks Pühakirja põhimõtet. Üks kõlab: „Jumala sõna tuleb rohkem kuulda kui inimeste sõna” (Apostlite teod 5:29). Teine kõlab: „Mees on naise pea, nõnda nagu ka Kristus on koguduse pea” (Efeslastele 5:23). Viimane neist kehtib nii naise puhul, kelle mees on tunnistaja, kui ka naise puhul, kelle mees seda pole (1. Peetruse 3:1). Kuidas saab tunnistaja oma lapsi õpetades neid põhimõtteid tasakaalus hoida?

Kui mees on Jehoova tunnistaja, on tema kohuseks hoolitseda oma perekonna eest nii vaimses kui ka füüsilises mõttes (1. Timoteosele 5:8). Ehkki uskmatu ema võib olla rohkem aega koos lastega, peaks tunnistajast isa nii jagama kodus oma lastele vaimset õpetust kui ka viima neid kristlikele koosolekutele, kus nad saavad kasu moraaliõpetusest ja ülesehitavast kaaslusest.

Kuidas on lugu siis, kui naine, kes pole tunnistaja, nõuab kindlalt, et lapsed tema jumalakummardamispaigas käiksid või tema usulisi tõekspidamisi õpiksid? Riigi seadus võib ehk talle selleks õiguse anda. See, kas lapsi saab ahvatleda sooritama sellistes kohtades kummardusakte, võib suuresti sõltuda isa jagatava vaimse õpetuse tasemest. Laste suuremaks sirgudes peaks isa antav Pühakirja õpetus aitama neil pidada kinni Jumala Sõna tõest. Kui õnnelik võib olla usklik isa, kui tema lapsed otsustavad asuda tõe poolele!

Kui ema on Jehoova tunnistaja, tuleb tal austada mehe juhtpositsiooni, olles samal ajal huvitatud oma laste igikestvast heakäekäigust (1. Korintlastele 11:3). Paljudel juhtudel pole uskmatu mees selle vastu, et tema tunnistajast naine hoolitseb lastele kõlbelise ja vaimse hariduse andmise eest, milleks aitavad kaasa ka Jehoova rahva koosolekud. Ema võib aidata oma uskmatul abikaasal näha, millist kasu saavad nende lapsed ülesehitavast haridusest Jehoova organisatsiooni kaudu. Naine võib taktitundeliselt rõhutada, kui kasulik on juurutada Piibli moraalipõhimõtteid lastesse, kel tuleb elada selles üha kõlblusetumaks muutuvas maailmas.

Kuid mees, kes pole tunnistaja, võib nõuda, et ta lapsed järgiksid tema religiooni, ning võtta neid kaasa oma jumalakummardamispaika ja anda neile oma religioonil põhinevat usulist haridust. Ka võib mees üleüldse religiooni vastu olla ja nõuda, et tema lastele ei antaks mingit usulist haridust. Perekonnapeana lasub vastutus teha sellekohane otsus eelkõige temal. *

Kuigi usklik naine austab oma mehe juhtpositsiooni, ei unusta ta apostlite Peetruse ja Johannese väljendatud hoiakut: „Me ei või jätta rääkimata seda, mida oleme näinud  ja kuulnud!” (Apostlite teod 4:19, 20). Olles huvitatud oma laste vaimsest heaolust, leiab tunnistajast ema võimalusi neid moraalselt suunata. Tal lasub kohustus Jehoova ees õpetada teistele – ka oma lastele – seda, mida ta teab õige olevat (Õpetussõnad 1.8; Matteuse 28:19, 20). Kuidas võib tunnistajast ema sellises raskes olukorras toimida?

Võtkem näiteks küsimuse usust Jumalasse. Tunnistajast naisel pole oma mehe seatud kitsenduste tõttu ehk võimalik korraldada oma lastele vormikohast piibliuurimist. Kas ta ei tohiks sel põhjusel oma lastele mitte midagi Jehoovast rääkida? Sugugi mitte. On endastmõistetav, et tema sõnades ja tegudes ilmneb usk Loojasse. Kahtlemata tekib lastel sel teemal küsimusi. Ta peaks julgelt kasutama oma usuvabadust, et väljendada usku Loojasse ka oma laste kuuldes. Kuigi ta ehk ei saa korraldada lastega piibliuurimist või neid regulaarselt koosolekutele kaasa võtta, võib ta neile jagada teadmisi Jehoova Jumala kohta (5. Moosese 6:7).

Apostel Paulus kirjutas tunnistaja ja tema uskmatu abikaasa vaheliste suhete kohta: „Uskmatu mees on pühitsetud naise läbi ja uskmatu naine on pühitsetud mehe läbi, sest muidu oleksid teie lapsed rüvedad, aga nüüd on nad pühad” (1. Korintlastele 7:14). Jehoova peab uskliku abikaasa tõttu seda abielusuhet pühaks, kusjuures ka nende lapsed on Jehoova silmis pühad. Tunnistajast naisel tuleks anda oma parim, et aidata oma lastel tõest aru saada, ning jätta lõplik tulemus Jehoova hoolde.

Laste suuremaks sirgudes tuleb neil endil otsustada, millise seisukoha nad vanematelt saadud teadmiste põhjal võtavad. Ehk otsustavad nad toimida, pidades silmas Jeesuse sõnu: „Kes isa või ema enam armastab kui mind, see ei ole mind väärt” (Matteuse 10:37). Samuti on antud neile käsk: „Lapsed, kuulake oma vanemate sõna Issandas” (Efeslastele 6:1). Paljud noored eelistavad kuuletuda uskmatu vanema asemel Jumalale kui valitsejale, kuigi neil tuleb taluda raskusi, mida see vanem põhjustab. Milline tasu on küll tunnistajast vanemale tema vaeva eest see, kui ta näeb, kuidas ta lapsed vastupanust hoolimata otsustavad Jehoovat teenida!

[Allmärkus]