Maailm, kus lojaalsust mõistetakse vääriti

ÜHEL soojal reedesel õhtupoolikul Iisraelis Tel Avivis liitus ööklubi ees ootava noortegrupiga üks noormees. Mõni hetk hiljem toimus otse rahvahulga keskel kõikehävitav plahvatus.

Järjekordse suitsiidirünnaku korraldaja ohverdas oma elu ning röövis veel 19 noore inimese elu. „Igal pool võis näha noorte inimeste kehaosasid – nii õudset pilti pole ma eales näinud,” rääkis hiljem üks meditsiinitöötaja reporteritele.

„Omadused, mida igaüks imetleb – näiteks lojaalsus ... –, aitavad tõenäoliselt kaasa nii sõdade puhkemisele kui ka nende visale jätkumisele,” kirjutas Thurstan Brewin väljaandes „The Lancet”. Jah, alates ristiusu kiriku ristisõdadest kuni natsi-Saksamaa pogrommideni on olnud inimajaloo lahutamatuks osaks verised tapatalgud, mida on korraldatud lojaalsuse nimel.

Üha enam on ebalojaalsuse ohvreid

Kahtlemata võib fanaatiline lojaalsus olla hukatuslik, ent ühiskonda võib laastata ka lojaalsuse puudumine. Ühe sõnaraamatu järgi tähendab lojaalsus „ustavust kellelegi isikule või mingile üritusele” ning hõlmab „endale kindlaksjäämist mistahes kiusatuse korral deserteerida või reeta”. Ehkki enamik inimesi väidab end imetlevat sedalaadi lojaalsust, on tõsiseks nuhtluseks lojaalsuse puudumine ühiskonna kõige põhilisemal tasandil – perekonnaringis. Lahutuste kasvutempot on lisanud eneseteostuse rõhutamine, pingeline igapäevaelu ning laialtlevinud truudusetus. Ja nagu Tel Avivi pommiohvrite puhul, on süütuteks kannatajateks tihtilugu just noored.

„Abielulahutusest, lahuselust ja kooselust üksikvanemaga tingitud perekonnaelu ebastabiilsuse tõttu kannatab tihtilugu ka lapse haridustee,” tõdetakse ühes raportis. Eriti just üksikemaga perekonnas kasvavatel poistel on oht jääda puuduliku haridusega, sooritada enesetapp või saada kaasatud noorsookuritegevusse. Ameerika Ühendriikides tuleb igal aastal miljonil lapsel elada üle vanemate lahkuminek ning pooltest abielus vanematele sündinud lastest on saanud abielulahutuse ohvrid ajaks, mil nad 18-aastaseks saavad. Statistika osutab sellele, et sama sünged väljavaated on ka paljudel noortel mujal maailmas.

 Lojaalsus – kas liiga kõrge standard?

Traditsiooniliste lojaalsuspõhimõtete kadumise tõttu nüüdisajal paistavad kuningas Taaveti sõnad olevat kohasemad kui kunagi enne: „Päästa, Jehoova, sest vagad [„lojaalsed”, UM] on lõppenud ja ustavad on otsa saanud inimlaste seast!” (Laul 12:2). Miks siis on lojaalsust nii vähe leida? Roger Rosenblatt märgib ajakirjas „Time”: „Olgugi et lojaalsus on üllas väärtus, on meie loomuses lihtsalt liiga palju kartusi, eneseusu ja põhimõttekindluse puudumist ning ambitsioonikust, et nõder inimsugu suudaks sellest [lojaalsusest] ustavalt kinni pidada.” Kirjeldades aega, milles me elame, ütleb Piibel otse: „Inimesed on siis enesearmastajad, ... ebalojaalsed, ilma loomupärase kiindumuseta” (2. Timoteosele 3:1–5, UM).

Pidades silmas seda, kui tugevat mõju avaldab inimese mõtetele ja tegudele lojaalsus – või ka selle puudumine –, oleks hea küsida: „Kes on tegelikult meie lojaalsust väärt?” Pangem tähele, mida ütleb selle küsimuse kohta järgmine artikkel.

[Pildi allikaviide lk 3]

Foto ülal: © AFP/CORBIS