Rõõmsad, et õppisid lugema!

MÕNES paigas Saalomoni saartel on pidanud kirjaoskamatusega võitlema kuni 80 protsenti neist, kellest nüüdseks on saanud Jehoova tunnistajad. Kirjaoskamatus pole mitte ainult piiranud nende osavõttu iganädalastest koguduse koosolekutest, vaid on teinud nende jaoks raskemaks ka Kuningriigi tõdede õpetamise teistele. Kas täiskasvanuil, kes pole kunagi pliiatsit isegi käes hoidnud, on tõesti võimalik saada kirjaoskajaiks?

Jehoova tunnistajate poolt välja antud brošüüri „Kuidas õppida lugema ja kirjutama” („Apply Yourself to Reading and Writing”) on kasutatud kirjaoskuskursustel peaaegu kõigis Jehoova tunnistajate kogudustes Saalomoni saartel. Järgnevad kogemused näitavad selgelt, kuidas selle programmi abil on aidatud sadadel inimestel täiendada oma oskusi. Mis veelgi tähtsam, lugema õppimine on võimaldanud neil anda paremat tunnistust oma usust (1. Peetruse 3:15).

Üks misjonär, kes määrati kogudusse, kus oli üle saja Kuningriigi kuulutaja, pani tähele, et kord nädalas „Vahitorni” abil Piiblit uurides oli vähestel isiklik ajakirjanumber ja veelgi vähem oli kommentaaride andjaid. Mis oli põhjus? Kirjaoskamatus. Kui kogudus teatas lugemis- ja kirjutamiskursuse moodustamisest, siis pakkus misjonär end heameelega õpetajaks. Esialgu tulid ainult mõned õpilased, aga peagi hakkas kohal käima üle 40 igas vanuses inimese.

Millised olid tulemused? Misjonär jutustab: „Veidi aega pärast kirjaoskuskursuse algust läksin kell kuus hommikul turule misjonikodu tarbeks toitu ostma. Nägin seal mõnda õpilast, isegi lapsi, kookospähkleid ja köögivilju müümas. Miks? Sellepärast et nad  tahtsid hankida raha kirjaoskuskursusel vajamineva pastaka ja märkmiku ostmiseks! Ühtlasi ajendas kursusel käimine neid muretsema endale isiklikku „Vahitorni” eksemplari.” Ta lisab: „Nüüd osalevad noored ühteviisi vanadega koguduse „Vahitorni”-uurimisel ja meie arutelud on elavad.” See misjonär oli iseäranis õnnelik, kui neli kursuslast küsisid, kas nad saaksid ka avalikust kuulutustööst osa võtta, sest nagu nad ütlesid: „Me ei karda enam.”

Kirjaoskuskursuste positiivne mõju ei ole piirdunud vaid lugema ja kirjutama õpetamisega. Näiteks oli aastaid koguduse mureallikaks ühe tunnistaja uskmatu naine. Kui inimesed teda veidigi ärritasid, loopis ta neid kividega ja koguni ründas naisi puuhaluga. Kui ta mõnikord koos abikaasaga kristlikel koosolekutel käis, siis oli ta mehe peale nii armukade, et see oli sunnitud päikeseprillid ette panema, vältimaks naise süüdistusi teiste naiste vaatamises.

Peagi pärast kirjaoskuskursuse algust küsis see naine vaguralt: „Kas ka mina tohin sellele kursusele tulla?” Talle vastati jaatavalt. Sellest ajast alates pole ta kunagi puudunud ei tunnist ega koguduse koosolekult. Ta töötas visalt oma lugemisülesannete kallal ja tegi hämmastavaid edusamme, ja see valmistas talle suurt rõõmu. Tema järgmine soov oli: „Kas ma saaksin Piiblit uurida?” Naise abikaasa hakkas meelsasti temaga uurima ja ta edeneb lugemis- ja kirjutamisoskuses ning Piibli tundmises.

50aastasele, kel pole kunagi pliiatsit peos olnud, võib ainuüksi selle käes hoidmine ja tähtede maalimine olla mäesarnaseks takistuseks. Mõne sõrmedele tekivad pliiatsile ja paberile avaldatava surve tõttu õppimise alguses villid. Pärast nädalaid kestnud pingutusi pliiatsit õigesti hoida ja juhtida hüüatavad mõned õpilased laia naeratusega: „Ma oskan oma kätt kergelt paberi kohal liigutada!” Nähes õpilasi edenemas, on ka õpetajad rõõmsad. Üks õpetaja ütles: „Lausa rõõm on kursuslasi õpetada, kusjuures õpilased väljendavad sageli oma siirast tänulikkust selle Jehoova korralduse vastu, plaksutades tunni lõpus käsi.”

Need praeguseks kirjaoskuse omandanud tunnistajad rõõmustavad koos misjonäridega. Miks? Sest nüüd saavad nad kasutada oma lugemis- ja kirjutamisoskust Jehoova kiitmiseks.

[Pildid lk 8, 9]

Kirjaoskuskursusi hindavad nii noored kui vanad