Kuhu kõik naabrid on kadunud?

„Tänapäeva ühiskond ei tunnista naabreid.” (Benjamin Disraeli, Inglismaa riigimees 19. sajandil)

EAKAD kuubalased on võtnud heaolu edendamiseks kasutusele uue abinõu – naabrite tugivõrgud ehk vanavanemate rühmad (círculos de abuelos), nagu nad ise neid nimetavad. Vastavalt 1997. aasta aruandele kuulub umbes iga viies Kuuba vanur mõnda sellisesse rühma, kust ta võib leida seltsi, tuge ja praktilist abi tervisliku elustiili säilitamiseks. „Alati kui mingi paiga perearstid vajavad abi vaktsineerimishoogtööl,” märgib ajakiri „World-Health”, „leiavad nad teenistusvalmis ja võimekaid abilisi círculos de abuelos’test.”

Kahjuks pole aga paljudes maailma paikades enam selliseid üksteise eest hoolitsevaid kogukondi. Mõtle näiteks Lääne-Euroopas ühes kortermajas elanud Wolfgang Dircksi õnnetule loole. Mõni aasta tagasi teatas ajaleht „The Canberra Times”, et kuigi Wolfgangiga ühes majas elanud 17 perekonda olid tema puudumist märganud, „ei tulnud kellelgi pähe helistada tema uksekella”. Kui majaomanik lõpuks kohale tuli, „avastas ta teleri ees istuva skeleti”. Sellel oli süles avatud telekava kuupäevaga 5. detsember 1993. Wolfgang oli juba viis aastat surnud olnud. Kui kurb tõend heanaaberliku huvi ja hoole puudumise kohta! Pole ime, et üks esseist kirjutas ajakirjas „The New York Times Magazine”, et tema koduümbrus on nii nagu paljud teisedki muutunud „võõraste inimeste kogukonnaks”. Kas sinu kodukandis on samad lood?

On tõsi, et mõningates maapiirkondades saavad inimesed ikka veel tunda rõõmu ehtsatest heanaaberlikest suhetest ja mõnes linnakogukonnas õhutatakse inimesi naabrite vastu suuremat huvi tundma. Sellest hoolimata tunnevad paljud linnakodanikud end oma koduümbruses üksiku ja kaitsetuna. Nad on suletud anonüümsusmüüride taha. Kuidas nii?

 Anonüümsusmüüride taga

Mõistagi elavad enamikul meist läheduses naabrid. Värelev televiisorikuma, akna taga liikuvad varjud, tulede põlemapanek ja kustutamine, autode tuleku- ja minekuhääl, sammud koridoris, võtme keeramine lukuaugus – need kõik annavad märku sellest, et naabruses käib elu. Tõelised heanaaberlikud suhted aga kaovad, kui üksteise naabruses elavad inimesed on peidus anonüümsusmüüride taga või ei pane üksteist palavikulise elustiili rutus tähele. Inimestele võib tunduda, et neil pole vaja oma naabritega tegeleda või nende ees mingeid kohustusi tunda. Austraalia ajaleht „Herald Sun” tunnistab: „Inimesed on oma lähiümbruskonnas üha anonüümsemad ja seetõttu piiravad sotsiaalsete kohustuste sidemed neid järjest vähem. Tänapäeval on lihtsam seltskondlikult ebameeldivaid inimesi ignoreerida või neid oma suhtlusringist kõrvale jätta.”

Niisugune asjade käik pole üllatav. Kuna elame maailmas, kus inimesed on „enesearmastajad”, saavad naabruskonnad nüüd maitsta sellise enesekeskse elustiili vilju (2. Timoteosele 3:2). Tagajärjeks on laialtlevinud üksildus ja võõrdumine. Võõrdumine tekitab umbusaldust, eriti kui lähiümbruses varitseb vägivalla ja kuritegevuse oht. Umbusaldus aga omakorda nüristab kiiresti inimliku kaastunde.

Milline sinu naabruskonna olukord ka poleks, oled sa kahtlemata nõus sellega, et head naabrid on ühiskonnas suureks väärtuseks. Kui inimesed tegutsevad ühise eesmärgi nimel, saavutavad nad palju. Head naabrid võivad olla ka suureks õnnistuseks. Järgmisest artiklist selgub, kuidas.