Elulugu

„Ma ei muudaks midagi!”

JUTUSTANUD GLADYS ALLEN

Minu käest on mõnikord küsitud: „Mida sa oma elus muudaksid, kui saaksid seda uuesti alata?” Võin ausalt vastata: „Ma ei muudaks midagi!” Lubage selgitada, miks ma sedaviisi tunnen.

KUI olin kaheaastane, 1929. aasta suvel, juhtus minu isa Matthew Alleniga midagi imelist. Ta sai endale brošüüri „Miljonid nüüd elavatest ei sure kunagi”, mille olid välja andnud rahvusvahelised piibliuurijad, nagu Jehoova tunnistajaid tollal tunti. Kõigest mõne lehekülje innuka lugemise järel hüüatas isa: „See on parim, mida ma eales lugenud olen!”

Varsti pärast seda sai isa piibliuurijatelt teisigi väljaandeid. Aega raiskamata jagas ta seda, mida oli teada saanud, kõigi naabritega. Meie külakogukonnas ei olnud Jehoova tunnistajate kogudust. Mõistes vajadust kristlastega korrapäraselt läbi käia, kolis isa perega 1935. aastal Orangeville’i linna Ontario provintsis Kanadas, sest seal oli kogudus.

Neil päevil ei innustatud lapsi alati koguduse koosolekutel viibima; tavaliselt jäid nad väljapoole koosolekupaika mängima, kuniks täiskasvanud olid lõpetanud. See polnud isale meeltmööda. Ta arutles: „Kui koosolekud on kasulikud mulle, siis on need kasulikud ka mu lastele.” Niisiis, kuigi olime alles äsja kogudusega liitunud, soovis isa, et minu vend Bob, õed Ella ja Ruby ning mina viibiksime koos täiskasvanutega koosolekutel, ja nii me ka tegime. Varsti istusid seal ka teiste tunnistajate lapsed. Koosolekutel käimine  ja kommentaaride andmine sai väga tähtsa koha meie elus.

Isa armastas Piiblit ja oskas piiblilugusid meeldivalt näitlikustada. Nende kaudu rõhutas ta meie noortes südametes elutähtsaid õpetusi, mida veelgi suure armastusega meenutan. Mäletan õpetust – Jehoova õnnistab talle sõnakuulelikke inimesi.

Samuti õpetas isa meid Piiblit kasutama, et oma usku kaitsta. Meil oli kombeks seda mänguliselt teha. Isa võis öelda: „Mina usun, et kui ma suren, lähen taevasse. Tõestage nüüd mulle, et ma ei lähe.” Meie Rubyga tavatsesime otsida sõnaregistrist piiblikohti, mida saaksime selle õpetuse kummutamiseks kasutada. Pärast leitud kirjakohtade ette lugemist ütles isa: „See on huvitav, aga ma ei ole selles endiselt veendunud.” Niisiis pöördusime uuesti sõnaregistri poole. Sageli kestis see tunde, enne kui isa jäi meie antud vastustega rahule. Seetõttu olime Rubyga hästi ette valmistatud oma uskumuste selgitamiseks ja usu kaitsmiseks.

Inimesekartusest ülesaamine

Hoolimata kodust ja koosolekutelt saadud heast ettevalmistusest, pean möönma, et kristlaseks olemise juures oli ka väljakutseid. Nagu paljudele noortele, ei meeldinud ka mulle erineda teistest, eriti oma klassikaaslastest. Minu usk pandi varakult proovile seoses teadustusrongkäikudega, nagu me neid nimetasime.

Vendadest ja õdedest koosneva grupi eesmärgiks oli aeglaselt mööda linna peatänavaid jalutada plakatitega, millel olid kirjas hüüdlaused. Meie umbes 3000 elanikuga linnas tundsid kõik kõiki. Ühel teadustusrongkäigul kõndisin rivi lõpus loosungiga: „Religioon on püünis ja väljapressimine.” Mõned koolikaaslased märkasid mind ja seadsid aega raiskamata end minu selja taha rivvi ja hakkasid laulma Kanada rahvushümni. Kuidas ma sellega toime tulin? Palvetasin innukalt, et saaksin edasi minemiseks jõudu. Kui rongkäik lõpuks läbi sai, kiirustasin kuningriigisaali, et oma loosung ära anda ja koju minna. Kuid tegevust juhtiv vend ütles mulle, et teine rongkäik on kohe teele asumas ja neil on vaja veel ühte inimest loosungit kandma. Niisiis läksin jälle välja, palvetades tugevamini kui kunagi varem. Selleks ajaks aga olid mu klassikaaslased tüdinenud ja koju läinud. Minu abipalvetest said tänupalved! (Õpetussõnad 3:5.)

Täisajalised teenijad olid meie kodus alati teretulnud. Nad olid õnnelikud inimesed ja neid oli rõõm võõrustada. Nii palju kui mina mäletan, soovitasid meie vanemad alati meile, lastele, täisajalist teenistust kui parimat võimalikku eluteed.

Tänu nende õhutusele alustasin aastal 1945 oma elu täisajalises teenistuses. Hiljem ühinesin oma õe Ellaga, kes teenis pioneerina Ontario provintsis Londonis. Seal tutvusin teenistusvaldkonnaga, mille kohta olin arvanud, et sellega ei saa ma kunagi hakkama. Vendadel oli tavaks käia kohalikes baarides ühe laua juurest teise juurde ja pakkuda  külastajatele ajakirju „Vahitorn” ja „Lohutus” (praegu „Ärgake!”). Õnneks tehti seda tööd laupäeva pärastlõunal, nii võisin terve nädal palvetada, et saaksin minekuks julgust! See töö ei olnud mulle lihtne, aga pakkus rahuldust.

Teisest küljest õppisin ka seda, kuidas eeskätt tähtsate Kanada ärimeestega, sealhulgas suurte aktsiaseltside presidentidega kohtudes anda neile „Lohutuse” erinumbreid, mis käsitlesid meie vendade tagakiusamist natsi koonduslaagrites. Aastatega olen näinud, et niikaua kui loodame jõu saamiseks Jehoovale, toetab ta meid alati. Nagu isa tavatses öelda, Jehoova õnnistab neid, kes on Temale kuulekad.

Vastan kutsele teenida Québecis

4. juulil aastal 1940 pandi Jehoova tunnistajate töö Kanadas keelu alla. Hiljem keeld tühistati, aga roomakatoliiklikus provintsis Québecis olime ikka veel tagakiusamise all. Et meie sealsete vendade väärkohtlemisele tähelepanu tõmmata, võeti ette eriline hoogtöö, milles kasutati karmisõnalist traktaati „Québeci tuline viha Jumala, Kristuse ja vabaduse vastu on häbiks kogu Kanadale”. Jehoova tunnistajate juhtiva kogu liige Nathan H. Knorr kohtus Montreali linnas sadade pioneeridega, et selgitada, mis selle hoogtööga võib kaasneda. Vend Knorr ütles meile, et kui nõustume hoogtöös osalema, siis meid arvatavasti arreteeritakse ja pannakse vangi. Kui õigeks see küll osutus! Aja jooksul arreteeriti mind 15 korda. Põlluteenistusse minnes võtsime kindlasti hambaharja ja kammi ühes, et olla valmis öö vanglas veetma.

Alguses tegime suure osa tööst õhtul, et endile võimalikult vähe tähelepanu tõmmata. Ma kandsin lisatraktaate kotis, mille riputasin kaela mantli alla. Traktaate täis kott oli üsna kogukas ning ma nägin välja nagu rase. Sellest oli mul kasu, kui sõitsin inimesi puupüsti täis trammiga territooriumile. Mitmel korral tõusid galantsed härrasmehed püsti ja pakkusid „rasedale” daamile istet.

Aja möödudes hakkasime levitustööd tegema päevaajal. Jätsime kolme–nelja ukse taha traktaadi ja läksime siis edasi teisele territooriumile. Tavaliselt andis see häid tulemusi. Kui aga preester sai teada, et oleme seal kandis tegutsemas, võisime raskusi oodata. Ühel juhul kihutas preester 50–60 täiskasvanust ja lapsest koosneva rahvajõugu meie pihta tomateid ja mune loopima. Leidsime varjupaiga ühe kristliku õe kodus, kus meil tuli öö põrandal magades mööda saata.

Suur vajadus oli pioneeride järele, kes kuulutaksid Québecis prantsuse keelt kõnelevatele inimestele, seega asusime 1958. aasta detsembris õde Rubyga prantsuse keelt õppima. Seejärel määrati meid mitmesse prantsuse keelt kõnelevasse piirkonda selles provintsis. Iga territooriumiga kaasnes ainulaadne kogemus. Ühes kohas käisime kaks aastat kaheksa tundi päevas ukselt uksele tööl, ilma et keegi oleks avama tulnud! Inimesed tulid lihtsalt ukse juurde ja lasid ribakardina alla. Ent me ei andnud alla. Tänapäeval on selles linnas kaks hästi edenevat kogudust.

Jehoova on toetanud mind igati

Aastal 1965 alustasime eripioneerteenistust. Ühel eripioneerteenistuse territooriumil hakkasime täielikult mõistma Pauluse sõnade tähendust, mis on kirjas 1. Timoteosele 6:8: „Aga kui meil on peatoidust ja ihukatet, siis olgem sellega rahul.” Selleks et oma väljaminekuid katta, pidime järgima ranget eelarvet. Niisiis eraldasime raha kütte, üüri, elektri ja toidu jaoks. Olles selle eest hoolitsenud, jäi meile alles 25 senti, mida võisime ülejäänud kuu jooksul kulutada nii, nagu ise tahtsime.

Meie piiratud rahalisi ressursse arvestades võisime endale lubada kodus kütte sisse lülitamist ainult mõneks tunniks öösel. Nii ei  olnud meie magamistoas kunagi üle 15 °C ja sageli oli seal palju külmem. Ükskord käis Ruby piibliõpilase poeg meil külas. Küllap ta läks koju ja ütles oma emale, et oleme surnuks külmumas, sest pärast seda saatis ta ema meile iga kuu kümme dollarit õli ostmiseks, et võiksime hoida radiaatorit pidevalt töös. Me ei tundnud end millestki ilmajäetuna. Rikkad me polnud, aga hädavajalikud asjad olid meil alati olemas. Kõik, mis sellele lisaks oli, tundus õnnistusena. Kui õiged on Laul 37:25 sõnad: „Ma olin noor ja sain vanaks; aga ma pole näinud õiget hüljatuna ega tema lapsi leiba otsivat!”

Hoolimata vastupanust, millega silmitsi seisime, olin rõõmus, nähes, kuidas paljud inimesed, kellega ma olin Piiblit uurinud, tulid tõe tundmisele. Mulle tõi eriliselt rõõmu see, et mõned otsustasid teha täisajalise teenistuse oma eluteeks.

Seisan edukalt uute raskustega silmitsi

Aastal 1970 sai meie uueks territooriumiks Cornwall Ontario provintsis. Umbes aasta pärast meie Cornwalli saabumist jäi ema haigeks. Isa oli surnud 1957. aastal ning mina ja mu kaks õde hoolitsesime kordamööda ema eest, kuni ta 1972. aastal suri. Meie eripioneerteenistuse kaaslased Ella Lisitza ja Ann Kowalenko olid meile sel ajal tasakaalustavaks jõuks ja armastavaks toeks. Kui olime ära, hoolitsesid nemad meie piibliõpilaste ja teiste kohustuste eest. Kui tõesed on Õpetussõnad 18:24 sõnad: „Mõni sõber on ustavam kui vend!”

Elu on teadagi raskusi täis. Kuna Jehoova on oma armastava käega mind toetanud, olen suutnud nendega hakkama saada. Jätkan ikka veel rõõmsalt elu täisajalises teenistuses. Bob, kes suri 1993. aastal, tegi üle 20 aasta pioneeritööd, sealhulgas oli ta kümme väärtuslikku aastat koos oma naise Dolliga pioneerteenistuses. Minu vanem õde Ella, kes suri 1998. aasta oktoobris, oli üle 30 aasta pioneer ning säilitas alati pioneerivaimu. Aastal 1991 diagnoositi mu teisel õel Rubyl vähk. Siiski kasutas ta oma vähest jõudu hea sõnumi kuulutamiseks. Ta säilitas ka huumorimeele  kuni oma surmani 1999. aasta 26. septembri hommikul. Kuigi mul ei ole enam õdesid, aitab mul huumorimeelt alal hoida vaimsete vendade ja õdede pere.

Kui ma vaatan tagasi oma elule, siis mida ma muudaksin? Ma pole kunagi abielus olnud, aga mind on õnnistatud armastavate vanemate, venna ja õdedega, kes panid tõe oma elus esikohale. Loodan peatselt neid kõiki ülestõusmises näha. Ma tunnen juba, kuidas isa kallistab mind, ja näen ema pisaraid, kui me teineteist embame. Ella, Ruby ja Bob lausa hüppavad rõõmust.

Vahepeal kavatsen oma allesjäänud tervist ning energiat endistviisi Jehoova kiituseks ja auks kasutada. Täisajaline pioneerteenistus on imeline ja rõõmutoov eluviis. See on täpselt nii, nagu laulik ütles nende kohta, kes Jehoova teedel käivad: „Sa oled õnnis ja su käsi käib hästi!” (Laul 128:1, 2).

[Pildid lk 26]

Isa armastas Piiblit. Ta õpetas meid seda kasutama, et oma usku kaitsta

[Pilt lk 28]

Vasakult paremale: Ruby, mina, Bob, Ella, ema ja isa 1947. aastal

[Pilt lk 28]

Esireas vasakult paremale: mina, Ruby ja Ella 1998. aasta piirkonnakonvendil