„Hingamisveele saadab ta mind”

PIIBLIMAADE kuumas kliimas peavad lambad iga päev juua saama. Seepärast on tähtis osa karjuse tööst oma karjale vett anda. Mõnikord joodavad karjased oma karja kaevu juures, valades vett künadesse, kust siis lambad juua saavad (1. Moosese 29:1–3). Iseäranis vihmaperioodidel on aga väikeste ojade ja jõgede ümbrus otsekui rahulikud „hingamisveed” (Laul 23:2).

Hea karjane peab teadma, kust leida vett ja sobivat karjamaad oma karja jaoks. Tänu sellele, et ta tunneb põhjalikult piirkonda, võivad lambad ellu jääda. Taavet, kes veetis palju aastaid lambakarjasena Juuda mägedel, võrdles Jumala vaimset juhatust sellise karjase tööga, kes juhib oma lambad headele karjamaadele ja eluandvatele vetele. „Hingamisveele saadab ta mind,” sõnas Taavet (Laul 23:1–3).

Aastaid hiljem kasutas Jehoova prohvet Hesekieli kaudu samasugust võrdlust. Ta tõotas koguda oma rahva kokku maalt, kuhu nad olid pillutatud, nagu karjane kogub oma lambaid. Ma „toon nad nende omale maale; ja ma karjatan neid Iisraeli mägedel, veeojade ääres” (Hesekiel 34:13).

Jehoova Jumal on samuti äärmiselt huvitatud vaimse vee pakkumisest. Ilmutusraamat räägib „eluveejõest”, mis voolab välja Jumala troonilt (Ilmutuse 22:1). Kõik inimesed on kutsutud jooma sellest jõest. „Kes tahab, võtku eluvett ilma hinnata!” (Ilmutuse 22:17.)

See sümboolne eluvesi kujutab Jumala korraldusi igaveseks eluks. Igaüks võib juua seda vett, kui õpib tundma „ainust tõelist Jumalat ja Jeesust Kristust, kelle [tema on] ... läkitanud” (Johannese 17:3).