Lugejate küsimusi

• Kas Piibel kasutab nime Lutsifer Saatana kohta?

Nimi Lutsifer esineb Piiblis vaid üks kord ja sedagi vaid mõnes piiblitõlkes. Näiteks Jesaja 14:12 kõlab Kuningas Jamesi tõlkes: „Kuidas sa küll oled taevast maha langenud, oo Lutsifer, hommiku poeg!”

„Lutsiferiks” tõlgitud heebrea sõna tähendus on „hiilgav”. Septuagintas on kreekakeelne sõna, mis tähendab „koidutooja”. Seepärast tõlgivad mõned tõlked algse heebrea sõna vastega „koidutäht”. Hieronymuse ladinakeelses Vulgatas esineb aga sõna lucifer (valgusetooja) ja sealt on see termin levinud mitmetesse piiblitõlgetesse.

Kes on Lutsifer? Sõna „hiilgav” või „Lutsifer” kasutatakse kohas, kus Jesaja andis iisraellastele prohvetliku käsu kuulutada „pilkelaulu Paabeli kuningast”. Seega on see osa ütlusest, mis on peamiselt suunatud Babüloonia dünastiale. Et sõnaga „hiilgav” on iseloomustatud inimest, aga mitte vaimolendit, on näha hilisemast fraasist: „Sind tõugati alla surmavalda.” Surmavald on inimkonna ühine haud, mitte Kurat-Saatana asupaik. Pealegi küsisid need, kes Lutsiferi selles olukorras nägid: „Kas see on mees, kes pani maa värisema?” (Meie kursiiv.) On selge, et nimi Lutsifer viitab inimesele, mitte vaimolendile (Jesaja 14:4, 15, 16).

Miks antakse Babüloonia dünastiale selline silmapaistev nimetus? Pangem tähele, et Babüloni kuningat pidi nimetatama hiilgavaks alles pärast tema langemist ja seda pidi tehtama pilkavalt (Jesaja 14:3). Isekas uhkus ajendas Babüloonia kuningaid tõstma ennast teistest kõrgemale. Valitsejate ülbus oli nii suur, et seda kirjeldatakse kui hooplemist: „Mina tõusen taevasse, kõrgemale Jumala tähtedest ma tõstan oma aujärje ja ma istun kogunemismäele kaugel põhjamaal! ... ma teen ennast Kõigekõrgema sarnaseks!” (Jesaja 14:13, 14).

„Jumala tähed” on Taaveti soost kuningad (4. Moosese 24:17). Taavetist alates valitsesid need „tähed” Siioni mäel. Pärast seda, kui Saalomon ehitas Jeruusalemma templi, hakkas nimi Siion tähistama kogu linna. Seaduselepingu järgi olid kõik meessoost iisraellased kohustatud kolm korda aastas Siionisse minema. Nii sai sellest „kogunemismägi”. Otsusega alistada Juuda kuningad ja kõrvaldada nad sellelt mäelt kuulutab Nebukadnetsar oma kavatsust tõsta ennast kõrgemale neist „tähtedest”. Selle asemel, et nende üle saavutatud võidu eest au Jehoovale anda, seab ta ülbelt hoopis enda Jehoova asemele. Niisiis nimetatakse Babüloonia dünastiat pilkavalt „helkjaks koidutäheks” pärast tema langemist.

Babüloonia valitsejate kõrkus peegeldas tõepoolest „selle maailma jumala” Kurat-Saatana suhtumist (2. Korintlastele 4:4). Temagi ihaldab võimu ja igatseb tõsta end kõrgemale Jehoova Jumalast. Siiski ei kasuta Piibel nime Lutsifer Saatana kohta.

 • Miks viitab 1. Ajaraamat 2:13–15 Taavetile kui Iisai seitsmendale pojale, samas kui 1. Saamueli 16:10, 11 näitab, et ta oli kaheksas?

Kui muistse Iisraeli kuningas Saul oli hüljanud õige jumalateenimisviisi, saatis Jehoova Jumal prohvet Saamueli üht Iisai poega kuningaks võidma. Selle ajaloosündmuse inspireeritud ülestähendus, mille Saamuel ise 11. sajandil e.m.a kirja pani, annab teada, et Taavet oli Iisai kaheksas poeg (1. Saamueli 16:10–13). Jutustus, mille jäädvustas preester Esra umbes 600 aastat hiljem, ütleb aga: „Iisaile sündis esimese pojana Eliab, teisena Abinadab, kolmandana Simea, neljandana Netaneel, viiendana Raddai, kuuendana Osem, seitsmendana Taavet” (1. Ajaraamat 2:13–15). Mis juhtus Taaveti ühe vennaga ja miks Esra ei maini tema nime?

Piibel ütleb, et Iisail oli „kaheksa poega” (1. Saamueli 17:12). Ilmselt ei elanud üks tema poegadest nii kaua, et oleks abiellunud ja lapsi soetanud. Ilma järglasteta ei saanud ta pretendeerida suguharu pärisosale ning seega ei omanud tema nimi Iisai suguvõsa nimekirjas mingit tähtsust.

Mõelgem nüüd Esra päevadele ja sellele, millistes tingimustes ta Ajaraamatud koostas. Babüloonia vangipõli oli 77 aastat tagasi lõppenud ja juudid olid läinud tagasi oma maale. Pärsia kuningas oli volitanud Esrat nimetama ametisse kohtumõistjad ja Jumala seaduse õpetajad ning kaunistama Jehoova koda. Oli vaja täpseid suguvõsade nimekirju, et kinnitada suguharudele nende pärisosad ja tagada, et preesterkonnas teeniksid ainult selleks volitatud isikud. Seepärast valmistaski Esra täieliku aruande rahva ajaloost, muu hulgas ka selge ja usaldusväärse ülestähenduse Juuda ja Taaveti sugupuust. Iisai lastetuna surnud poja nimi ei olnud oluline ja sellepärast jättis Esra selle välja.