Elulugu

Eesõigus osaleda sõjajärgses laiendustöös

JUTUSTANUD FILIP S. HOFFMANN

Teine maailmasõda oli parajasti 1945. aasta mais lõppenud. Detsembris käis Nathan H. Knorr, kes oli Jehoova tunnistajate ülemaailmse kuulutustöö ülevaataja, koos oma 25-aastase sekretäri Milton G. Henscheliga Taanis. Selle innukalt oodatud külaskäigu jaoks üüriti suur saal. Meile, noortele, pakkus eriti huvi vend Henscheli kõne, sest ta oli meievanune ning oli valinud kõne teemaks „Mõtle oma Loojale oma nooruspäevil” (Koguja 12:1).

SELLE külaskäigu ajal saime teada, et ülemaailmse kuulutustöö edendamiseks leiavad aset huvitavad sündmused ja et ka meie võime neis osaleda (Matteuse 24:14). Näiteks Ameerika Ühendriikides oli tegevust alustanud uus kool, mis andis noortele meestele ja naistele misjonitööks väljaõpet. Vend Knorr rõhutas, et kui meid sinna kutsutakse, saame ainult üheotsapileti, teadmata, kuhu meid määratakse. Sellest hoolimata esitasid mõned meist sooviavalduse.

Enne kui jutustan Teise maailmasõja järgseid kogemusi, lubage, et alustan aastast 1919, mil ma sündisin. Terve hulk sündmusi enne sõda ja selle ajal mõjutas tugevasti minu elu.

Piibli tõde perekonna mustalt lambalt

Ema palvetas mind kandes – olin tema esimene laps –, et kui olen poiss, saaks minust misjonär. Ema vend oli piibliuurija,  nagu Jehoova tunnistajaid tol ajal tunti, aga pereliikmed pidasid teda mustaks lambaks. Meie kodu oli Kopenhaageni ligidal ja kui piibliuurijatel olid selles linnas iga-aastased kokkutulekud, kutsus ema onu Thomase, kes elas kaugemal, meie juurde. 1930. aastaks olid tema hämmastavad piiblilised teadmised ja loogilised arutlused ka ema veennud piibliuurijaks saama.

Ema armastas Piiblit. Järgides käsku, mis on kirjas 5. Moosese 6:7, õpetas ta minu õde ja mind „kojas istudes ja teed käies, magama heites ja üles tõustes”. Varsti hakkasin osalema majast majja kuulutustöös. Mulle meeldis arutleda sellistel teemadel nagu surematu hing ja põrgutuli, mida kirikutes õpetati. Ma võisin väga edukalt Piiblist näidata, et niisugused õpetused on valed (Laul 146:3, 4; Koguja 9:5, 10; Hesekiel 18:4).

Meie perekond saab ühtseks

Pärast 1937. aasta konventi Kopenhaagenis vajati Jehoova tunnistajate Taani harubüroo kirjanduslaos ajutiselt abi. Kuna olin just lõpetanud õpingud ärikolledžis ja mul polnud mingeid kohustusi, pakkusin end laotööle appi. Kui minu teenistus laos läbi sai, paluti mul harubüroosse appi jääda. Peagi lahkusin kodust ja kolisin Kopenhaageni harubüroosse, ehkki ma ei olnud veel ristitud. Igapäevane läbikäimine küpsete kristlastega aitas mul vaimselt edeneda. Järgmisel aastal, 1. jaanuaril 1938 sümboliseerisin veeristimisega oma pühendumist Jehoova Jumalale.

1939. aasta septembris algas Teine maailmasõda ja 9. aprillil 1940 okupeerisid Saksa väed Taani. Kuna taanlastele oli antud märkimisväärne isikuvabadus, suutsime kuulutustööd jätkata.

Siis juhtus midagi imelist. Isast sai aktiivne ja lojaalne Jehoova tunnistaja, ning see tegi meie perekonnaõnne täielikuks. Kui mind koos nelja taanlasega Gileadi kooli 8. kursusele kutsuti, oli terve perekond mulle toeks. Viis kuud kestev koolikursus, mis algas 1946. aasta septembris, toimus kaunis õppelinnakus New Yorgi osariigis.

 Väljaõpe Gileadis ja pärast seda

Gilead võimaldas saada suurepäraseid uusi sõpru. Ühel õhtul, kui Inglismaalt pärit Harold Kingiga kooli territooriumil jalutasime, rääkisime sellest, kuhu meid võidakse väljaõppe lõppedes saata. „Ma ei usu, et nägin valgeid Doveri kaljusid viimast korda,” ütles Harold. Tal oli õigus, kuid neid kaljusid nägi ta uuesti alles 17 aasta pärast, millest neli ja pool aastat oli ta Hiina vanglas üksikvangistuses! *

Pärast kooli lõpetamist saadeti mind reisiva ülevaatajana teenima Ameerika Ühendriikidesse Texasesse, et Jehoova tunnistajate kogudusi külastada ja neid vaimselt aidata. Mind võeti avasüli vastu. Nende jaoks oli huvitav saada endale kaaslaseks äsja Gileadi kooli lõpetanud noor eurooplane. Olin olnud Texases kõigest seitse kuud, kui mind kutsuti Jehoova tunnistajate peakorterisse New Yorgis Brooklynis. Vend Knorr määras mind kontoritööle ja tegi ülesandeks õppida, kuidas kõigis osakondades töö käib. Kui läksin tagasi Taani, rakendasin õpitut ellu ja tegin kindlaks, et kõiges toimitakse samal viisil nagu Brooklynis. Eesmärgiks oli ühtlustada kogu maailmas harubüroode tööd, et see oleks tulemusrikkam. Hiljem määras vend Knorr mind Saksamaale.

Rakendan juhtnööre harubüroode kohta

Kui saabusin 1949. aasta juulis Saksamaale Wiesbadenisse, olid paljud Saksamaa linnad ikka veel varemeis. Kuulutustöö esirinnas olid mehed, keda oli taga kiusatud alates ajast, mil Hitler 1933. aastal võimule tuli. Mõned olid veetnud vanglates ja koonduslaagrites kaheksa kuni kümme aastat või rohkemgi! Töötasin koos selliste Jehoova teenijatega kolm ja pool aastat. Nende silmapaistev eeskuju tuletab mulle meelde saksa ajaloolase Gabriele Yonani kommentaari, kes kirjutas: „Kui ei oleks selle vankumatu kristliku grupi eeskuju natsionaalsotsialistliku diktatuuri ajal, kahtleksime pärast Auschwitzi ja holokausti, kas Jeesuse kristlikke õpetusi on üldse võimalik täita.”

Minu töö harubüroos oli sama mis Taaniski – tutvustada, kuidas uuel ja ühesugusel moel organisatsioonilistes küsimustes toimida. Niipea kui saksa vennad mõistsid, et ümberkorraldusi ei tehtud selleks, et nende tööd kritiseerida – vaid oli aeg hakata harubüroode ja peakorteri vahel tihedamat koostööd tegema –, olid nad innustunud ja heast koostöövaimust tulvil.

1952. aastal sain vend Knorrilt kirja, milles mulle anti korraldus kolida Šveitsi harubüroosse Bernis. Alates 1953. aasta 1. jaanuarist määrati mind sealse harubüroo ülevaatajaks.

Uued rõõmud Šveitsis

Peagi pärast Šveitsi saabumist kohtusin ühel konvendil Estheriga ning varsti me  kihlusime. 1954. aasta augustis palus vend Knorr mul tulla Brooklynisse, kus mulle tehti teatavaks uut laadi põnev töö. Kuna kogu maailmas oli harubüroosid väga palju juurde tulnud ja need olid ka kasvanud, oli vaja teha uusi korraldusi. Maailm jagati vöönditeks, igaühte neist pidi teenima vööndiülevaataja. Minu hoolde anti kaks vööndit: Euroopa ja Vahemere piirkond.

Varsti pärast lühikest Brooklynis käiku läksin tagasi Šveitsi ja tegin ettevalmistusi vöönditööks. Abiellusin Estheriga ja ta hakkas koos minuga teenima Šveitsi harubüroos. Esimene reis viis mind misjonikodudesse ja harubüroodesse Itaalias, Kreekas, Küprosel, Lähis-Ida maades, Põhja-Aafrika rannikul, Hispaanias ja Portugalis – ühtekokku 13 maale. Pärast Bernis käimist jätkus minu reis kõikidesse teistesse Euroopa maadesse lääne pool raudset eesriiet. Esimese abieluaasta jooksul olin kuus kuud kodust eemal meie kristlikke vendi teenimas.

Olukord muutub

1957. aastal selgus, et meile on sündimas laps, ja kuna harubüroo ei ole rajatud lastega vanemate jaoks, otsustasime kolida Taani, kus minu isa võttis meid meeleldi enda juurde elama. Esther hoolitses nii meie tütre Rakeli kui ka minu isa eest ning mina töötasin äsja ehitatud harubüroos. Olin õpetaja koguduse ülevaatajatele mõeldud Kuningriigi teenistuskoolis ja jätkasin ka teenimist vööndiülevaatajana.

Vöönditöö tähendas pikki reisimisperioode ja seetõttu viibisin kahjuks tütrest kaua eemal. Sellel olid omad tagajärjed. Ükskord olin mõnda aega Pariisis, kuhu rajasime väikese trükikoja. Esther ja Rakel tulid rongiga mulle külla ja saabusid Gare du Nord’i jaama. Läksin koos Léopold Jontès’ga harubüroost neile vastu. Rakel seisis vaguni trepil ja vaatas Léopold’i, siis mind, jällegi Léopold’i ning seejärel kallistas teda!

Veel üks oluline muutus toimus siis, kui lõpetasin 45-aastaselt täisajalise teenistuse, et pere ülalpidamiseks raha teenida. Tänu oma kogemustele Jehoova tunnistajana sain tööd ekspordijuhina.  Pärast seda kui olin ligikaudu üheksa aastat samas ettevõttes töötanud ja Rakel oli kooli lõpetanud, otsustasime järgida üleskutset kolida sinna, kus vajadus Kuningriigi kuulutajate järele oli suurem.

Tööhõivekontorist küsisin Norra võimalusi uurides, millised on väljavaated seal tööd leida. Vastus ei olnud julgustav, 55-aastasel mehel oli vähe lootust. Siiski võtsin ühendust harubürooga Oslos ja üürisin Drøbaki linna lähedal maja, lootes, et mul avaneb võimalus tööd leida. Nii juhtuski ja järgnes väga meeldiv aeg Kuningriigi teenistuses Norras.

Kõige toredam aeg oli siis, kui peaaegu terve kogudus võttis ette reise põhja poole, et vabal territooriumil kuulutustööd teha. Üürisime laagriplatsil väikesed majad ja külastasime iga päev hajali asuvaid talusid imeilusates mägedes. Nende sõbralike inimestega oli lausa rõõm Jumala Kuningriigist rääkida. Levitasime rohkesti kirjandust, kuid korduskülastusi saime teha alles aasta pärast. Siiski inimesed ei unustanud meid! Esther ja Rakel mäletavad siiani aega, mil läksime sinna tagasi ja meid võeti vastu nagu pereliikmeid, keda pole ammu nähtud. Pärast kolme Norras oldud aastat pöördusime tagasi Taani.

Perekonnaelu rõõmud

Peatselt kihlus Rakel innuka täisajalise pioneerteenija Niels Højer’ga. Pärast abiellumist jätkasid Niels ja Rakel pioneeridena niikaua, kui neile sündisid lapsed. Niels on olnud hea abikaasa ja ka tubli isa, kes tunneb ehtsat huvi oma perekonna vastu. Ühel varajasel hommikul võttis ta oma poja jalgratta peale ja sõitis randa päikesetõusu vaatama. Üks naaber küsis poisilt, mida nad seal tegid. Ta vastas: „Me palvetasime Jehoova poole.”

Mõned aastad hiljem vaatasime Estheriga pealt meie kahe vanema lapselapse, Benjamini ja Nadja ristimist. Pealtvaatajate hulgas oli ka Niels, kes seisis minuga äkitselt silmitsi. Ta vaatas mulle otsa ja ütles: „Tõelised mehed ei nuta.” Siiski, järgmisel hetkel nutsime mõlemad teineteise embuses. Milline rõõm, et mul on väimees, kellega koos saab nii naerda kui nutta!

Kohaneme veelgi oludega

Veel üks õnnistus sai meile osaks siis, kui meid Estheriga kutsuti tagasi teenima Taani harubüroosse. Sel ajal käisid ettevalmistused palju suurema harubürookompleksi ehitamiseks Holbæki. Mul oli eesõigus osaleda ülevaatajana ehitustöödel, kus kõik töötasid tasuta ja vabatahtlikult. Karmist talvest hoolimata sai projekt 1982. aasta lõpuks üldjoontes valmis ning meil kõigil oli suur rõõm kolida laiendatud ja täiustatud hoonetesse.

Peagi tegin kontoritööd, mis oli väga rahuldustpakkuv, ning Esther töötas telefonioperaatorina. Varsti oli Estherile vaja teha puusaliigese asendusoperatsioon ja poolteist aastat hiljem opereeriti tal sapipõit. Kuigi harubüroo personal oli vastutulelik ja arvestas meiega, otsustasime, et kõiki asjaosalisi silmas pidades oleks meil parem harubüroost lahkuda. Me kolisime ja hakkasime käima koguduses, kuhu kuulus meie tütar oma perega.

Praegu pole Estheri tervis hea. Siiski võin tõega öelda, et kõigi koos teenitud aastate jooksul, mil meie olukord nii mitmeid kordi muutus, on ta olnud suurepärane tugi ja kaaslane. Halvenevast tervisest hoolimata anname mõlemad ikka veel kuulutustöös oma tagasihoidliku osa. Kui mõtisklen oma elu üle, meenutan tänulikult laulukirjutaja sõnu: „Jumal, sa oled mind õpetanud mu noorest east” (Laul 71:17).

[Allmärkus]

[Pilt lk 24]

Kirjandusesaadetist maha laadimas Saksamaa harubüroo ehitusel 1949. aastal

[Pilt lk 25]

Minu töökaaslaste hulgas oli Jehoova tunnistajaid, kes olid nagu nemadki koonduslaagrist tagasi tulnud

[Pildid lk 26]

Koos Estheriga praegu ja meie pulmapäeval Berni Peetelis 1955. aasta oktoobris