Kas Saatan on mütoloogiline olend või reaalne kuri isik?

KURJUSE päritolu on huvitanud mõtlejaid juba ammustest aegadest peale. James Hastingsi teatmeteoses „Dictionary of the Bible” öeldakse: „Juba inimühiskonna koidikul tundis inimene end seisvat vastamisi jõududega, mida ta ei suutnud kontrollida ning millel oli kahjulik ja hävitav mõju.” Sama teatmeteos lisab: „Meie esivanemad otsisid instinktiivselt põhjusi ning isikustasid loodusjõudusid ja muid looduslikke ilminguid.”

Ajaloolaste sõnul usuti deemonjumalatesse ja kurjadesse vaimudesse juba Mesopotaamia varajases ajaloos. Muistsed babüloonlased uskusid, et allilma ehk „maa üle, kust ei tulda tagasi”, valitseb Neergal, vägivaldne jumalus, kes oli tuntud kui „põletaja”. Samuti kartsid nad deemoneid, keda püüti lepitada loitsudega. Egiptuse mütoloogias oli kurjuse jumal Seth, „keda kujutati veidra metsalisena – peene ja kõvera koonuga, sirgete nelinurksete kõrvade ning jäiga haralise sabaga”. („Larousse Encyclopedia of Mythology”.)

Kuigi ka kreeklastel ja roomlastel oli häid ja kurje jumalusi, polnud neil ühtki domineerivat kurjuse jumalat. Nende filosoofid õpetasid, et on olemas kaks vastandlikku jõudu. Empedoklese sõnul olid need armastus ja vihkamine. Platoni järgi oli maailmal kaks „hinge”, üks neist põhjustas head, teine kurja. Siiski, nagu märgib Georges Minois oma raamatus „Le Diable”, „ei tunnistatud klassikalises [vanakreeka ja -rooma] paganlikus religioonis Kuradi olemasolu”.

Iraani usk zoroastrism õpetas, et kõige kõrgem jumalus Ahuramazda ehk Ormazd lõi Angra Mainju ehk Ahrimani, kes valis kurjuse tee ja sai seega hävitavaks vaimuks ehk Hävitajaks.

Judaismis kujutati Saatanat lihtsalt Jumala vaenlasena, kes tõi maailma patu. Sajandite möödudes segunes see arusaam aga paganlike kujutelmadega. „Encyclopaedia Judaica” teatab: „Viimastel sajanditel e.m.a leidsid ... aset suured muudatused. Tollel perioodil võttis [juudi] religioon ... omaks palju dualistliku süsteemi tunnusjooni, mille järgi Jumalale ning headuse ja tõe jõududele seisavad taevas ning maa peal vastu võimsad kurjuse ja pettuse jõud. See näis sündivat Pärsia religiooni mõjutustel.” „The Concise Jewish Encyclopedia” kirjutab: „D[eemonite]  eest oli end võimalik kaitsta Jumala käskude pidamise ja amulettide kasutamisega.”

Ärataganenud kristlaste teoloogia

Nii nagu judaism võttis omaks mittepiiblilisi tõekspidamisi Saatana ja deemonite kohta, arendasid ka ärataganenud kristlased pühakirjavastaseid ideesid. „The Anchor Bible Dictionary” ütleb: „Üks äärmuslikumaid muistseid teoloogilisi arvamusi oli see, et Jumal lunastas oma rahva, makstes nende vabastamise eest Saatanale.” Niisuguse idee esitas Irenaeus (2. sajand m.a.j). Seda ideed arendas edasi Origenes (3. sajand m.a.j), kes väitis, et „kurat omandas inimeste suhtes seadusliku nõudeõiguse” ning pidas „Kristuse surma ... lunahinnaks, mis maksti kuradile”. („History of Dogma”, Adolf Harnack.)

Teatmeteose „The Catholic Encyclopedia” sõnul „mängis [idee, mille kohaselt maksti lunahind Kuradile] tähtsat rolli teoloogia ajaloos” ning jäi kiriku uskumuste osaks umbes tuhandeks aastaks. Teised kirikuisad, kaasa arvatud Augustinus (4.–5. sajand m.a.j), võtsid samuti omaks Saatanale lunahinna maksmise idee. Alles 12. sajandil jõudsid katoliku kiriku teoloogid Anselm ja Abélard järeldusele, et Kristuse lunastusohvrit ei esitatud mitte Saatanale, vaid Jumalale.

Ebausk keskajal

Kuigi enamik katoliku kiriku kogusid ei puudutanud Saatana küsimust, võttis IV Lateraani kirikukogu 1215. aastal vastu deklaratsiooni, mida „New Catholic Encyclopedia” nimetab „pühaks usutunnistuseks”. Esimene kaanon ütleb: „Jumal lõi kuradi ja teised deemonid loomu poolest heaks, kuid nad muutusid ise kurjaks.” Kaanon lisab, et nad püüavad inimesi igati kiusatusse viia. Viimane mõte muutus keskajal paljudele inimestele lausa kinnisideeks. Arvati, et Saatan on kõige taga, mis näis ebatavaline, nagu seletamatu haigus, äkiline surm või viljaikaldus. Aastal 1233 andis paavst Gregorius IX välja mitu bullat ketserite, kaasa arvatud lutsiferiaanide vastu, keda peeti Kuradi teenriteks.

Usk sellesse, et Kurat ja ta deemonid võivad saavutada meelevalla inimeste üle, põhjustas peagi üleüldise paranoia, hüsteerilise kartuse nõiduse ees. 13.–17. sajandini levis hirm nõidade ees üle Euroopa ja jõudis Euroopa kolonistidega ka Põhja-Ameerikasse. Isegi protestantistlikud reformaatorid Martin Luther ja Johann Calvin kiitsid nõiajahi heaks. Euroopas algatati nõiaprotsesse pelgalt kuulujuttude või pahatahtlike pealekaebamiste põhjal ning kahtlusaluste üle mõistsid kohut nii inkvisitsioonikohus kui ka ilmalikud kohtud. „Süü” väljapressimiseks kasutati tavaliselt piinamist.

Need, kes mõisteti süüdi, võidi hukata kas tuleriidal või poomise läbi, nagu oli tavaks Inglismaal ja Šotimaal. „The World Book Encyclopedia” kirjutab ohvrite arvu kohta: „Mõningate ajaloolaste sõnul hukkas ristiusu kirik aastail 1484 kuni 1782 nõidusesüüdistuste pärast umbes 300 000 naist.” Kui tolle keskaegse tragöödia taga oli Saatan, siis kes olid tema tööriistad, kas ohvrid või nende fanaatilised usklikud tagakiusajad?

 Uskumused ja umbusk tänapäeval

18. sajandil saabus ratsionalismi hiilgeaeg, mida tunti valgustusajastuna. „Encyclopædia Britannica” ütleb: „Valgustusajastu filosoofia ja teoloogia püüdis kuradit kui keskaja mütoloogilist fantaasia vilja kristlase teadvusest kõrvaldada.” Roomakatoliku kirik ei jätnud sellele reageerimata ning kinnitas oma usku Kurat-Saatanasse esimesel Vatikani kirikukogul (1869–1870) ning kordas seda üsna kartlikult teisel Vatikani kirikukogul (1962–1965).

Ametlikult „on kirik jäänud kindlaks usus inglitesse ja deemonitesse”, möönab „New Catholic Encyclopedia”. Ometi tunnistab prantsuskeelne katoliikluse sõnaraamat „Théo”, et „paljud tänapäeva kristlased keelduvad omistamast maailmas toimuvat kurjust kuradile”. Viimastel aastatel on katoliku kiriku teoloogid kõndinud otsekui köiel, püüdes leida tasakaalu katoliku kiriku ametliku doktriini ja nüüdisaegse mõtlemise vahel. „Encyclopædia Britannica” ütleb, et „liberaalne kristlik teoloogia kaldub pidama Piibli sõnu Saatana kohta piltlikuks keeleks, mida ei saa võtta sõna-sõnalt – mütoloogiliseks püüdeks kujutada kurjuse olemasolu ja levikut universumis”. Mis puutub protestantidesse, siis ütleb sama teatmeteos: „Nüüdisaja liberaalne protestantism kaldub eitama vajadust uskuda kuradisse kui konkreetsesse isikusse.” Kas aga peaksid tõelised kristlased pidama Piibli sõnu Saatana kohta lihtsalt piltlikuks keeleks?

Mida õpetab Pühakiri

Inimeste filosoofiad ja teoloogiad pole pakkunud kurjuse päritolu kohta paremat selgitust kui Piibel. See, mida ütleb Saatana kohta Pühakiri, aitab mõista kurjuse ja kannatuste põhjust ning seda, miks vägivald aasta-aastalt aina julmemaks muutub.

Mõned võivad mõelda, et kui Jumal on hea ja armastav Looja, kuidas sai ta siis luua sellise kurja vaimolendi nagu Saatan. Piibel aga ütleb, et kõik Jehoova Jumala tööd on täiuslikud ning ta andis kõigile intelligentsetele loodutele vaba tahte (5. Moosese 30:19; 32:4; Joosua 24:15; 1. Kuningate 18:21). Vaimolend, kes sai Saatanaks, loodi seega täiuslikuks, kuid ta kaldus tõe ja õigluse teest kõrvale omal tahtel (Johannese 8:44; Jakoobuse 1:14, 15).

Saatana mässuline tegutsemine sarnaneb paljuski Tüürose kuninga omaga, kelle kohta  öeldi poeetiliselt, et ta oli „täiuslikult ilus” ning ’laitmatu oma teedel alates ta loomispäevast, kuni temas leiti ülekohut’ (Hesekiel 28:11–19). Saatan ei vaidlustanud Jehoova ülemvõimu ega seda, et ta on kõige Looja. Kuidas olekski ta saanud seda teha, kui ka tema ise oli Jumala loodud? Saatan vaidlustas aga selle, kuidas Jehoova oma võimu kasutab. Saatan vihjas Eedeni aias, et Jumal on jätnud esimese inimpaari ilma millestki, millele neil on õigus ja millest sõltub nende heaolu (1. Moosese 3:1–5). Tal õnnestus panna Aadam ja Eeva mässama Jehoova õiglase valitsusvõimu vastu ning see tõi kaasa patu ja surma nii esimesele inimpaarile kui ka nende järglastele (1. Moosese 3:6–19; Roomlastele 5:12). Seega näitab Piibel, et inimeste kannatuste algpõhjuseks on Saatan.

Mingil ajal enne veeuputust ühinesid Saatana mässuga teisedki inglid. Nad võtsid endale inimkeha, et rahuldada oma suguiha inimeste tütardega (1. Moosese 6:1–4). Veeuputuse ajal pöördusid need Jumalast taganenud inglid vaimumaailma tagasi, kuid nad ei pääsenud enam seisusesse, mis neil oli olnud algselt Jumala juures taevas (Juuda 6). Nad tõrjuti äärmisesse vaimsesse pimedusse (1. Peetruse 3:19, 20; 2. Peetruse 2:4). Neist said deemonid, kes ei teeninud enam Jehoova suveräänse valitsuse all, vaid hakkasid elama Saatana alluvuses. Kuigi deemonitel pole enam tõenäoliselt võimalik uuesti inimese keha võtta, saavad nad endiselt avaldada suurt mõju inimeste mõtetele ja elule ning kahtlemata võivad nad olla paljude tänapäeva vägivallategude taga (Matteuse 12:43–45; Luuka 8:27–33).

Saatana valitsuse lõpp on lähedal

On selge, et tänapäeva maailmas on tegutsemas kurjad jõud. Apostel Johannes kirjutas: „Kõik maailm on tigeda võimuses” (1. Johannese 5:19).

Täitunud Piibli ennustused näitavad, et Kurat põhjustab maale üha suuremaid hädasid, kuna ta teab, et tal on jäänud enne vangistamist kurja teha vaid „pisut aega” (Ilmutuse 12:7–12; 20:1–3). Kui Saatana valitsusele lõpp tehakse, saabub õiglane uus maailm, kus pole enam pisaraid, surma ega valu. Siis täitub Jumala tahtmine „nagu taevas, nõnda ka maa peal” (Ilmutuse 21:1–4; Matteuse 6:10).

[Pildid lk 4]

Babüloonlased uskusid vägivaldsesse jumalusse Nergalisse (vasakul); Platon (paremal) uskus kahe vastandliku „hinge” olemasolusse

[Allikaviited]

Silinder: Musée du Louvre, Paris; Platon: National Archaeological Museum, Athens, Greece

[Pildid lk 5]

Irenaeus, Origenes ja Augustinus õpetasid, et lunahind maksti Kuradile

[Allikaviited]

Origenes: Culver Pictures; Augustinus: „Raamatust „Great Men and Famous Women”

[Pilt lk 6]

Hirm nõidade ees viis sadade tuhandete inimeste hukkamiseni

[Allikaviide]

Raamatust „Bildersaal deutscher Geschichte”