Kas kristlased peaksid olema kiivad?

KIIVUS – kas see on omadus, mida kristlased peaksid arendama? Meid kui kristlasi innustatakse ’taotlema armastust’ ning meile on öeldud, et armastus „ei ole kiivas” (1. Korintlastele 13:4, EP 97; 14:1). Teisest küljest on ka öeldud, et „Jehoova ... on kiivas Jumal” ja meil on kästud „Jumal enestele eeskujuks” võtta (2. Moosese 34:14, UM; Efeslastele 5:1). Miks on siin selline näiv vastuolu?

See on nii sellepärast, et heebrea- ja kreekakeelsed sõnad, mis on tõlgitud Piiblis vastetega „kiivus”, „armukadedus”, „kadedus”, „püha viha” jt, on väga laia tähendusega. Need sõnad võivad olla nii positiivse kui ka negatiivse varjundiga sõltuvalt sellest, kuidas neid kasutatakse. Selle heebreakeelse sõna, mille tõlkevasteks on „kiivus”, tähendusvasted võivad näiteks olla „jagamatu andumuse nõudmine, mitte mingisuguse võistlemise sallimine, innukus; agarus, kiivus [õigustatud või patune], kadedus”. Vastaval kreekakeelsel sõnal on samasugused tähendusvasted. Need sõnad võivad viidata väärastunud ja tasakaalutule tundele arvatava rivaali vastu või inimese vastu, kes on mingis eelisolukorras (Õpetussõnad 14:30). Need võivad viidata ka positiivsele Jumala antud omadusele – soovile kaitsta lähedast inimest häda eest (2. Korintlastele 11:2).

Ülim eeskuju

Jehoova on kohase kiivuse ilmutamisel ülimaks eeskujuks. Tema ajendid on rikkumatud ja puhtad ning need on tekkinud soovist hoida oma rahvast vaimse ja moraalse laostumise eest. Oma muistse rahva kohta, keda nimetatakse piltlikult Siioniks, ütles ta: „Ma olen kiivas Siioni pärast suure kiivusega, ja suure raevuga olen ma kiivas tema pärast” (Sakarja 8:2, UM). Just nagu armastav isa on alati valvas oma lapsi häda eest kaitsma, nii on ka Jehoova valvas kaitsma oma teenijaid füüsilise ja vaimse ohu eest.

Jehoova andis enda rahva kaitsmiseks oma Sõna Piibli. See julgustab targalt elama ning seal on rikkalikult näiteid inimestest, kes nõnda tegid. Jesaja 48:17 ütleb: „Mina olen Jehoova, su Jumal, kes sulle õpetab, mis on kasulik, kes sind juhatab teele, mida sa pead käima!” Kui lohutav on küll teada, et Jehoova kiivus ajendab teda meie eest hoolitsema ja meid jälgima! Kui ta poleks sellisel positiivsel viisil kiivas, tuleks meil oma kogenematuse tõttu mitmesuguseid kannatusi taluda. Kindlasti ei ole Jehoova kiivusväljendused isekad.

Mis vahe on aga jumalikul kiivusel ja kohatul kiivusel? Selle teadasaamiseks arutlegem Mirjami ja Piinehasi juhtumite üle. Pangem tähele nende tegude ajendeid.

Mirjam ja Piinehas

Mirjam oli Moosese ja Aaroni vanem õde. Tema vennad olid olnud Egiptusest väljarändamisel iisraellaste juhid. Ajal, mil iisraellased olid kõrbes, hakkas Mirjam kadestama oma venda Moosest. Piibli ülestähendus ütleb:  „Mirjam ja Aaron rääkisid Moosesele vastu Etioopia naise pärast, kelle ta oli võtnud ... Ja nad ütlesid: „Kas Jehoova räägib ainult Moosese läbi? Eks ta räägi ka meie läbi?”” Ilmselt oli selle vastuhaku algataja Mirjam, sest Jehoova distsiplineeris just Mirjamit nädalapikkuse pidalitõvega lugupidamatu käitumise eest, mitte Aaronit (4. Moosese 12:1–15).

Mis ajendas Mirjamit Moosese vastu tegutsema? Kas oli see mure õige kummardamise pärast ja soov kaitsta teisi iisraellasi kahju eest? Ilmselt mitte. Näib, et Mirjam oli lasknud oma südames tekkida kohatul soovil suurema prestiiži ja mõjuvõimu saamiseks. Iisraeli naisprohvetina oli tal auväärne positsioon rahva seas, eriti naiste hulgas. Pärast Iisraeli rahva imelist pääsemist Punase mere ääres juhatas ta nende musitseerimist ja oli neile eeslauljaks. Veidi hiljem võis Mirjam aga hakata liigselt muretsema selle pärast, et ta kaotab osa oma silmapaistvusest oletatava rivaali, Moosese naise tõttu. Isekast kiivusest ajendatuna õhutas ta rahvast võitlusele Moosese vastu, kelle Jehoova oli ametisse määranud (2. Moosese 15:1, 20, 21).

Piinehasil oli aga tegutsemiseks teistsugune motiiv. Vahetult enne Tõotatud Maale sisenemist, kui Iisrael oli laagris Moabi lagendikel, meelitasid Moabi ja Midjani naised paljusid Iisraeli mehi ebamoraalsusse ja ebajumalakummardamisse. Laagri puhastamiseks ja Jehoova tulise viha peatamiseks pidid Iisraeli kohtumõistjad hukkama kõik mehed, kes olid õigelt teelt kõrvale kaldunud. Siimeonlaste perekonna vürst Simri tõi ebamoraalsetel eesmärkidel laagrisse Midjani naise Kosbi, tehes seda jultunult „kogu Iisraeli laste koguduse silma all”. Piinehas tegutses otsustavalt. Kuna ta oli kiivas ehk innukas Jehoova kummardamise pärast ning soovis hoida laagris moraalset puhtust, hukkas ta hoorajad nende telgis. Teda kiideti „kiiva viha” eest (New English Bible) – sellepärast, et ’ta ei sallinud mingit võistlemist’ Jehoovaga (UM). Piinehasi kiire tegutsemine peatas nuhtluse, mis oli nõudnud juba 24 000 inimese elu. Jehoova tasus talle nõnda, et tegi lepingu, mis andis tema soole määramata ajaks preestriameti (4. Moosese 25:4–13).

Mille poolest olid need kaks kiivuseväljendust erinevad? Mirjam tegutses oma venna vastu iseka kiivuse tõttu, kuid Piinehas seadis jalule õigluse, ajendatuna jumalikust kiivusest. On olukordi, kus meiegi peaksime Piinehasi sarnaselt tundma sundust avaldada julgelt oma arvamust või tegutseda Jehoova nime, tema kummardamise ja rahva kaitseks.

Kohatu kiivus

Kas on aga võimalik, et kohatust kiivusest hoitakse kinni? Jah on. See oli üldlevinud esimesel sajandil elanud juutide seas. Nad olid valvsalt kiivad Jumala antud Seaduse ja oma traditsioonide suhtes. Tehes pingutusi Seaduse kaitsmiseks, koostasid nad lugematul hulgal üksikasjalikke reegleid ja piiranguid, mis olid rahvale rängaks koormaks (Matteuse 23:4). Suutmata või tahtmata tunnistada, et  Jumal on asendanud Moosese Seaduse tegelikkusega, mida see Seadus ettetähenduslikult oli kujutanud, ajendas kohatu kiivus neid oma kontrollimatut viha Jeesus Kristuse järelkäijate peale välja valama. Apostel Paulus, kes ise oli kunagi Seaduse suhtes kohatul viisil kiivalt lojaalne olnud, ütles, et inimesed, kes kaitsesid seadust, olid „väga agarad [kiivad] Jumala suhtes, kuid mitte õiget tunnetust mööda” (Roomlastele 10:2; Galaatlastele 1:14).

Isegi paljud kristlaseks saanud juudid tundsid, et on raske saada lahti ülemäärasest innukusest Seaduse suhtes. Pärast kolmandat misjonireisi teatas Paulus esimese sajandi juhtivale kogule rahvaste usule pöördumisest. Sel ajal oli tuhandeid kristlastest juute, kes ’kõik pidasid kangesti käsu kombeid’ (Apostlite teod 21:20). See oli aastaid pärast seda, kui juhtiv kogu oli teatanud, et mittejuutidest kristlasi ei pea ümber lõikama. Seaduse järgimisega seotud küsimused olid tekitanud koguduses lõhesid (Apostlite teod 15:1, 2, 28, 29; Galaatlastele 4:9, 10; 5:7–12). Mõned juudikristlased ei mõistnud täielikult, kuidas Jehoova oma rahvaga tegeleb, ning surusid peale enda seisukohti, kritiseerides teisi (Koloslastele 2:17; Heebrealastele 10:1).

Me peaksime seega hoiduma püünisest, et tahame kiivalt kaitsta enda meelest kalleid ideid ja teguviise, mis ei põhine kindlalt Jumala Sõnal. Kui saame Jumala Sõna kohta uut ja parandatud arusaamist kanali kaudu, mida Jehoova tänapäeval kasutab, tuleb meil see vastu võtta.

Ole kiivas Jehoova pärast

Kiivusel on siiski õiges kummardamises oma koht. Kui kipume olema liigselt mures oma maine või õiguste pärast, pöörab jumalik kiivus meie tähelepanu Jehoovale. See ajendab meid otsima erisuguseid viise, kuidas tema kohta tõde kuulutada, kaitstes tema teguviise ja tema rahvast.

Akiko, täisajaline Jehoova tunnistaja, kohtas kuulutustööl naist, kes ta järsult eemale tõrjus. Põhjuseks olid naise valearusaamad Jumala seadusest vere kohta. Akiko kaitses taktitundeliselt Jumala Sõna, mainides isegi vereülekannetest tekkinud tüsistusi ja probleeme. Ajendatuna siirast soovist rääkida Jehoovast, juhtis see õde vestluse teemale, mida ta arvas olevat naise vastuseisu tõeliseks põhjuseks – tal puudus usk Looja olemasolusse. Akiko arutles temaga, kuidas loomistöö toetab usku Loojasse. Tema julge kaitse mitte ainult ei kõrvaldanud selle naise põhjendamatuid eelarvamusi, vaid viis ka koduse piibliuurimiseni. Nüüd on see endine vihane naine Jehoova kiitja.

Kohane kiivus või innukus õige kummardamise suhtes sunnib meid olema valvel ja otsima võimalusi, et rääkida oma usust ja kaitsta seda tööl, koolis, sisseoste tehes või reisides. Näiteks Midori on otsustanud rääkida oma usust töökaaslastele. Üks umbes  40-aastane kolleeg ütles, et ta ei taha Jehoova tunnistajatega mingit tegemist teha. Mõni aeg hiljem kurtis see naine ühe vestluse ajal, et tema tütre iseloom on raskeks läinud. Midori näitas talle raamatut „Noored küsivad. Praktilisi vastuseid” * ning tegi ettepaneku, et ta võiks korraldada tema tütrega selle raamatu uurimise. Alustati uurimist, kuid ema ei viibinud arutelude juures. Midori otsustas talle näidata videot „Jehoova tunnistajad – organisatsioon selle nime taga”. * See vabastas naise paljudest vääradest kujutelmadest. Nähtust liigutatuna ütles ta: „Ma tahan olla Jehoova tunnistajate sarnane.” Ta hakkas koos oma tütrega Piiblit uurima.

Kohasel kiivusel on oma koht ka kristlikus koguduses. See edendab südamlikku armastuse vaimu ja osavõtlikkust ning ajendab meid seisma vastu lõhestavatele mõjudele, mis võivad kahjustada meie vaimseid vendi, näiteks ohtlikule keelepeksule ja ärataganejate mõtetele. Jumalik kiivus ajendab meid toetama otsuseid, mida teevad kogudusevanemad, kes mõnikord peavad vajalikuks väärtegijaid noomida (1. Korintlastele 5:11–13; 1. Timoteosele 5:20). Kirjutades oma kiivastest tunnetest Korintose koguduse kaasusklike vastu, ütles Paulus: „Ma olen kiivas teie pärast jumaliku kiivusega; kuna ma olen teid kihlanud üheainsale mehele, et teid puhta neitsina esitada Kristusele” (2. Korintlastele 11:2, EP 97). Meiegi kiivus ajendab meid tegema kõik endast oleneva kaitsmaks kõigi koguduseliikmete õpetuslikku, vaimset ja moraalset puhtust.

Õigete ajenditega kiivus – jumalik kiivus – avaldab teistele head mõju. Selline kiivus toob Jehoova heakskiidu ning see peaks olema üks omadustest, mida kristlaste juures tänapäeval võib tähele panna (Johannese 2:17).

[Allmärkus]

[Pildid lk 29]

Piinehasi teod põhinesid jumalikul kiivusel

[Pildid lk 30]

Hoidu kohatu kiivuse püünisest

[Pildid lk 31]

Jumalik kiivus ajendab meid rääkima oma usust ja pidama kalliks meie vennaskonda