Rõõmuaeg Balkani maades

Oli aasta 1922. Austrias Innsbruckis peeti tõsiste piibliuurijate (Jehoova tunnistajate tolleaegne nimetus) koosolekut. Kuulajaskonna hulgas oli ka Franz Brand, noor mees Serbiast Apatini linnast Vojvodinas. Niipea kui kõnepidaja mainis Jumala nime Jehoova, hakkas üks grupp inimesi vilistama, nii et tal oli võimatu jätkata, ja koosolek lõppes. Siiski avaldas kuuldu Franzile sügavat mõju ning ta hakkas Kuningriigi head sõnumit kuulutama. Sellisel tagasihoidlikul moel algas rõõmutoov vaimne kasv ühel Balkani maal.

ENAMIKULE nüüdisaja inimestele loob nimi Jugoslaavia kujutluspildi sõjast ja tapatalgutest. Tulevad meelde kurvastavad pildid kohutavatest massimõrvadest, meeleheitel pagulastest, hävitatud kodudest ja ahastuses orbudest. Sõnadega on võimatu edasi anda seda valu ja viletsust, mida põhjustas sõda Balkani poolsaarel aastatel 1991–1995. See vaenuaeg kustutas täielikult lootuse, et inimesed võiksid õnneliku ja muretu tuleviku rajada. Sõja tagajärjel peavad endise Jugoslaavia elanikud toime tulema majanduslike raskuste ja armetu vaesusega. *

Sealsete raskete olude tõttu võiks arvata, et vaevalt leidub selles maailma osas õnnelikke inimesi. Nii kummaline kui see ka ei tundu, on sellised inimesed siiski olemas. Seejuures oli üks päev 20. sajandi lõpus neile eriliselt rõõmuküllane. Kuidas on Franz Brand, alguses mainitud noor mees, selle kõigega seotud?

Vaimne kasv Balkani maades

Franz Brandi vaimustasid kuuldud tõed ning ta tundis, et peab Piibli head sõnumit ka teistele rääkima. Ta leidis habemeajajana tööd Mariboris, Sloveenia linnas Austria piiri lähedal, ning hakkas kuulutama oma klientidele, kes tavaliselt vaikselt istusid ja kuulasid, samal ajal kui ta neil habet ajas. Tema pingutuste tulemusena tegutses Mariboris 1920ndate lõpus väike Kuningriigi kuulutajate grupp. Piiblilisi kõnesid peeti restoranis, millele pandi hiljem kohane  nimi „Novi svet” („Uue Maailma”) meretoitude restoran.

Peagi levis hea sõnum kogu maal. Sellele aitas kaasa „Loomise fotodraama” (kaheksatunnine esitus, mis hõlmas filme, slaide ja helisalvestisi). 1930. aastatel, kui Jehoova tunnistajad sattusid Saksamaal ägeda tagakiusamise alla, toetasid Jugoslaavia kuningriigi Jehoova tunnistajaid Saksamaa pioneerid, kes olid oma kodumaalt põgenenud. Arvestamata enda mugavuse või heaoluga, püüdsid nad kuulutustööga jõuda selle mägise maa kõige kõrvalisemate paikadeni. Esialgu paistis, et nende sõnumile osutati vähe positiivset vastukaja. 1940. aastate alguses esitas ainult 150 kuulutajat põlluteenistusaruande.

1941. aastal algas metsik tagakiusamine, mis kestis kuni 1952. aastani. Millist rõõmu küll tunti, kui lõpuks 9. septembril 1953 kindral Tito kommunistliku korra ajal Jehoova tunnistajad seaduslikult registreeriti! Tol aastal oli seal 914 hea sõnumi kuulutajat ja nende arv kasvas üha. 1991. aastaks kasvas kuulutajate arv 7420ni ja 16 072 inimest viibis mälestusõhtul.

16.–18. augustini 1991 peeti Horvaatias Zagrebis esimene Jehoova tunnistajate rahvusvaheline konvent sel maal. Sellest riigist ja välismaalt oli seal 14 684 kohalviibijat. Unustamatu konvent valmistas Jehoova rahvast ette eelseisvateks katsumusteks. Viimaste sõidukite seas, mis läbisid Horvaatia ja Serbia vahelise piiripunkti, olid bussid, millega Serbia delegaadid koju sõitsid. Pärast seda, kui viimane buss oli möödunud, suleti piir ja algas sõda.

Jehoova rahval on põhjusi rõõmu tunda

Sõja-aastad tõid Jehoova tunnistajatele Balkani maades ränki katsumusi. Sellest hoolimata on neil põhjust rõõmu tunda, sest Jehoova on õnnistanud oma rahvast sellel maal suurepärase kasvuga. Alates 1991. aastast on Kuningriigi kuulutajate arv endise Jugoslaavia aladel kasvanud rohkem kui 80 protsenti. Teenistusaastal 2001 oli kuulutajate kõrgarv 13 472.

Zagrebi ja Belgradi (Serbia) bürood hoolitsesid Jehoova tunnistajate tegevuse eest kogu endises Jugoslaavias. Seoses kasvu ja poliitiliste muutustega oli tarvis rajada bürood ka Ljubljanasse (Sloveenia) ja Skopjesse (Makedoonia), lisaks saada uued bürood Belgradi ja Zagrebisse. Nendes büroodes teenib ligikaudu 140 inimest. Enamik neist on noored, kes on täis indu ja armastust Jehoova vastu. Paljud neist tõlgivad Piibli uurimise abivahendeid horvaadi, makedoonia, serbia ja sloveeni keelde. Milline õnnistus on küll see, et suurem osa Jehoova tunnistajate ajakirjadest ja trükistest ilmub neis keeltes samal ajal ingliskeelse originaalväljaandega! Selline kirjandus aitab paljudel inimestel lohutust ja lootust leida.

Veel üheks rõõmustamise põhjuseks on toetus, mida omakasupüüdmatult pakuvad arvukad täisajalised teenijad teistest riikidest.  Viimastel aastatel on ehitatud mitu ilusat kuningriigisaali, mis suurendavad koguduste rõõmu. Siiski ootas neid ees midagi veelgi rõõmustavamat. Mis see oli?

Ainulaadne projekt

Paljud kuulutajad mõtlesid sageli, kas Uue Maailma Tõlge ilmub kunagi nende keeles. Aastast aastasse hellitasid nad lootust, et kuulevad sellekohast teadaannet piirkonnakonvendil. Kuidas oleks küll võimalik sellist ülisuurt projekti käsile võtta, pidades silmas, et nende keelte tõlkemeeskonnad moodustati kõigest mõned aastad tagasi ning olid suhteliselt väiksearvulised?

Pärast asjaolude uurimist kiitis juhtiv kogu heaks ühisprojekti, milles horvaadi, makedoonia ja serbia tõlkemeeskonnad pidid tegema tihedalt koostööd ning saama seega kasu üksteise tööst ja kommentaaridest. Horvaadi meeskond määrati tegutsema eestvedajana.

Suur rõõmupäev

Balkani maade Jehoova tunnistajatele on 1999. aasta 23. juuli hästi meelde jäänud. „Jumala prohvetliku sõna” piirkonnakonvendid peeti samal ajal Belgradis, Sarajevos (Bosnia ja Hertsegoviina), Skopjes ja Zagrebis. Mõnda aega polnud kindel, kas Belgradis saab konventi pidada, sest NATO pommirünnakute ajal olid avalikud kokkutulekud keelatud. Kui õnnelikud vennad küll olid võimaluse eest pärast kuid väldanud ebakindlust üksteisega kokku saada! Ometi ületas tegelikkus nende ootused.

Reede pärastlõunal esitati eriteadaanne kõigis neljas linnas, kus konvendid toimusid. 13 497 delegaati kuulasid vaikses ootusärevuses, mida nüüd öeldakse. Kui kõnepidaja teatas lõpuks Kristlike Kreeka Kirjade Uue Maailma Tõlke ilmumisest horvaadi ja serbia keeles ning ütles kuulajaskonnale, et tõlkimine makedoonia keelde edeneb hästi, ei suutnud delegaadid end enam tagasi hoida. Tormilise aplausi tõttu ei saanud kõnepidaja teadaannet lõpetada. Sarajevo konvendil jäi publik seda teadet kuuldes üllatusest haudvaikseks. Vaikusehetkele järgnes pikk aplaus. Belgradis voolasid paljudel põskedel rõõmupisarad ning aplaus katkestas kõnepidajat mitu korda, enne kui ta sai teadaande lõpetada. Kõik olid väga õnnelikud!

Selle kingi muutis veelgi kallihinnalisemaks tõsiasi, et Jehoova tunnistajad olid saanud horvaadi- ja ka serbiakeelse piiblitõlke kirjastusõigused. Seega anti välja ühes köites Kristlike Kreeka Kirjade Uue Maailma Tõlge neis kahes keeles samakeelse Heebrea Kirjade tõlkega. Lisaks sellele trükiti serbiakeelne Piibel nii ladina kui ka kirillitsa kirjas.

Jehoova teenijad Balkani maades on tänulikud kõigi saadud õnnistuste ja abi eest ning nad nõustuvad Taaveti sõnadega: „Ka kui ma kõnniksin surmavarju orus, ei karda ma kurja, sest sina [Jehoova] oled minuga.” Hoolimata kõigist raskustest, millega nad endist viisi silmitsi seisavad, on „rõõm Jehoovast [neile] kindlaks linnaks” (Laul 23:4; Nehemja 8:10).

[Allmärkus]

[Pilt lk 20]

Esimene kuulutajate grupp Sloveenia linnas Mariboris kaugel territooriumil kuulutamas