”Käituge hästi paganate keskel”
„Käituge hästi paganate keskel”
„Austage kõiki; armastage vennaskonda.” (1. PEETRUSE 2:17, UT)
1., 2. a) Mida ütles üks ajalehekorrespondent Jehoova tunnistajate kohta? b) Miks püüavad Jehoova tunnistajad kõrgeid käitumisnorme järgida?
AASTAID tagasi külastas üks ajalehekorrespondent USAs Texase osariigis Amarillos erinevaid kirikuid ning tegi tähelepanekuid nende kohta. Üks grupp avaldas talle erilist muljet. Ta ütles: „Käisin kolm aastat Jehoova tunnistajate iga-aastastel konventidel Amarillo Linnakeskuses. Ma segunesin nende hulka ega näinud kunagi, et keegi neist oleks sigareti süüdanud, õllepurgi avanud või vandunud. See oli kõige puhtam, kõige korralikum, kõige tagasihoidlikuma riietusega ja kõige heasüdamlikum rahvahulk, keda ma kunagi kohanud olen.” Sedalaadi kommentaare on Jehoova tunnistajate kohta tihti trükis ilmunud. Miks kiidavad tunnistajaid sageli inimesed, kes ei ole nendega sama usku?
2 Jumala rahvast kiidetakse tavaliselt hea käitumise pärast. Ajal, mil normid üldiselt manduvad, peavad Jehoova tunnistajad kõrgeid käitumisnorme kohustuslikuks – jumalakummardamise osaks. Nad teavad, et nende teod peegeldavad Jehoovat ja kristlikke vendi ning et nende hea käitumine on soovituseks tõele, mida nad kuulutavad (Johannese 15:8; Tiitusele 2:7, 8). Vaadelgem, kuidas meie saame hästi käituda, hoides edaspidigi kõrgel Jehoova ja tema tunnistajate head mainet, ning kuidas see meile kasuks tuleb.
Kristlik perekond
3. Mille eest tuleb kristlikke peresid kaitsta?
3 Mõelgem oma käitumisele perekonnas. Ühes usuvabadust käsitlevas raamatus öeldakse: „[Jehoova tunnistajate] jaoks on perekond midagi sellist, mida tuleb eriliselt kaitsta.” („Die Neuen Inquisitoren: Religionsfreiheit und Glaubensneid”, Gerhard Besier ja Erwin K. Scheuch.) See väide on tõsi, ning tänapäeval on palju ohte, mille eest perekond kaitset vajab. On lapsi, kes on „sõnakuulmatud vanemaile”, ja täiskasvanuid, kel pole „loomupärast kiindumust” või „enesevalitsemist” (2. Timoteosele 3:2, 3, UM). Peredes on abikaasadevahelist vägivalda; vanemad kohtlevad oma lapsi jõhkralt või jätavad nad hooletusse; lapsed mässavad, hakkavad kasutama uimasteid ja langevad ebamoraalsusse või jooksevad kodunt ära. Kõik see on ’maailma vaimu’ laostava mõju tagajärg (Efeslastele 2:1, 2). Meil tuleb selle vaimu eest oma peresid kaitsta. Kuidas? Võttes kuulda nõu ja juhatust, mida Jehoova annab pereliikmetele.
4. Milliseid kohustusi on kristliku perekonna liikmetel üksteise vastu?
4 Kristlikud abikaasad mõistavad, et neil on teineteise vastu emotsionaalsed, vaimsed ja füüsilised kohustused (1. Korintlastele 7:3–5; Efeslastele 5:21–23; 1. Peetruse 3:7). Kristlikel lapsevanematel on kaalukad kohustused oma järeltulijate vastu (Õpetussõnad 22:6; 2. Korintlastele 12:14; Efeslastele 6:4). Ja kui kristlike perede lapsed kasvavad suuremaks, õpivad nad, et neilgi on kohustusi (Õpetussõnad 1:8, 9; 23:22; Efeslastele 6:1; 1. Timoteosele 5:3, 4, 8). Perekondlike kohustuste täitmine nõuab pingutusi, otsusekindlust ning armastavat ja ennastohverdavat vaimu. Mida paremini kõik pereliikmed Jumala antud kohustusi täidavad, seda suuremaks õnnistuseks on nad üksteisele ja kogudusele. Ja mis veelgi tähtsam, nad toovad au perekonnakorralduse Alusepanijale Jehoova Jumalale (1. Moosese 1:27, 28; Efeslastele 3:15).
Kristlik vennaskond
5. Millised õnnistused tulenevad kaaskristlastega seltsimisest?
5 Kristlastena on meil kohustusi ka oma kaasusklike vastu koguduses ning kõigi nende vastu, kes moodustavad „kogu kristlaskonna maailmas” (1. Peetruse 5:9, EP 97). Meie usulisele tervisele on ülimalt tähtis, et meil oleksid suhted kogudusega. Kaaskristlastega läbi käies võime tunda rõõmu julgustavast seltsingust ja ka toitvast vaimsest roast, mida annab „ustav ja mõistlik sulane” (Matteuse 24:45–47). Probleemide korral võime minna vendade juurde ja saada mõistlikke nõuandeid, mis põhinevad Pühakirja põhimõtetel (Õpetussõnad 17:17; Koguja 4:9; Jakoobuse 5:13–18). Kui oleme puuduses, siis vennad ei hülga meid. Milline õnnistus on küll olla Jumala organisatsioonis!
6. Kuidas näitas Paulus, et meil on kohustusi teiste kristlaste vastu?
6 Me pole aga koguduses vaid selleks, et saada; me tahame ka anda. Jeesus ütles: „Õndsam on anda kui võtta!” (Apostlite teod 20:35). Apostel Paulus rõhutas andmise vaimu, kirjutades: „Pidagem kõikumata kinni lootuse tunnistusest [„avalikust tunnistamisest”, UM]. Sest ustav on see, kes seda on tõotanud. Ja pidagem üksteist silmas õhutamiseks armastusele ja headele tegudele. Ning ärgem jätkem maha oma koguduse kooskäimisi, nõnda nagu mõnel on kombeks, vaid manitsegem üksteist, ja seda enam, et näete selle päeva lähenevat” (Heebrealastele 10:23–25).
7., 8. Kuidas me saame ilmutada andmisvaimu nii oma koguduse liikmete kui ka teiste maade kristlaste vastu?
7 Koguduses me ’tunnistame oma lootusest’, kui vastame koosolekul või osaleme muul moel programmis. Sellised pingutused kindlasti julgustavad vendi. Me julgustame vendi ka nii, kui vestleme nendega enne ja pärast koosolekut. See on sobiv aeg, mil võime tugevdada nõrku, lohutada masendunuid ja trööstida haigeid (1. Tessalooniklastele 5:14, UM). Siirad kristlased on sedalaadi andmises heldekäelised. Seepärast on paljudele inimestele, kes tulevad esimest korda koosolekule, avaldanud muljet armastus, mida nad meie seas tajuvad (Laul 37:21; Johannese 15:12; 1. Korintlastele 14:25, EP 97).
8 Meie armastus ei piirdu aga ainult enda kogudusega. See hõlmab kogu meie ülemaailmset vennaskonda. Seetõttu on näiteks enamikus kuningriigisaalides annetuskastid kuningriigisaalide fondi jaoks. Meie enda saal võib olla heas korras, kuid me teame, et tuhandetel kaaskristlastel teistes riikides pole kogunemiseks sobivaid ruume. Tehes annetusi kuningriigisaalide fondi, saame näidata armastust selliste vendade vastu, isegi kui me neid ehk isiklikult ei tunne.
9. Mis on peamine põhjus, miks Jehoova tunnistajad üksteist armastavad?
9 Miks Jehoova tunnistajad üksteist armastavad? See on Jeesuse käsk (Johannese 15:17). Armastus, mida nad üksteise vastu ilmutavad, on tõendiks, et nende kui üksikisikute ja grupi peal tegutseb Jumala vaim. Armastus on osa „Vaimu viljast” (Galaatlastele 5:22, 23). Kuna Jehoova tunnistajad uurivad Piiblit, käivad kristlikel koosolekutel ja palvetavad pidevalt Jumala poole, muutub armastus nende jaoks loomulikuks, ehkki nad elavad maailmas, kus ’paljude armastus on jahenenud’ (Matteuse 24:12).
Kohustused ühiskonnas
10. Milline kohustus on meil ühiskonna vastu?
10 Pauluse sõnad ’lootuse avaliku tunnistamise’ kohta tuletavad meile meelde ühe teise kohustuse. Avalik tunnistamine hõlmab hea sõnumi kuulutamist neile, kes veel ei ole meie kristlikud vennad (Matteuse 24:14; 28:19, 20; Roomlastele 10:9, 10, 13–15). Selline kuulutustöö on samuti andmine. Kuulutustööl osalemine nõuab aega, energiat, ettevalmistust, väljaõpet ja isikliku vara kasutamist. Ometigi kirjutas Paulus: „Ma olen nii kreeklaste kui umbkeelsete, nii tarkade kui rumalate võlglane; siis olen ma omalt poolt valmis ka teile, Roomas asuvaile, evangeeliumi kuulutama” (Roomlastele 1:14, 15). Jäljendagem Paulust ja ärgem olgem oma „võlga” tasudes kitsid.
11. Millised kaks Pühakirja põhimõtet reguleerivad meie suhteid ühiskonnaga, ent mida me sellest hoolimata tunnustame?
11 Kas meil on muidki kohustusi inimeste vastu, kes pole meie kaasusklikud? Kindlasti on. Me muidugi tunnistame, et „kõik maailm on tigeda võimuses” (1. Johannese 5:19). Me teame, et Jeesus ütles oma jüngrite kohta: „Nad ei ole maailmast, nõnda nagu minagi ei ole maailmast.” Siiski me elame selles maailmas, teenime siin elatist ja kasutame selle teenuseid (Johannese 17:11, 15, 16). Seega on meil ühiskonnas kohustusi. Milliseid? Sellele küsimusele vastas apostel Peetrus. Veidi enne Jeruusalemma hävingut kirjutas ta Väike-Aasia kristlastele. Üks osa tema kirjast aitab meil sellesse maailma tasakaalukalt suhtuda.
12. Mis mõttes on kristlased „võõrad ja majalised” ning millest nad peaksid seetõttu hoiduma?
12 Kõigepealt ütles Peetrus: „Armsad, ma manitsen teid kui „võõraid ja majalisi” hoiduda lihalikest himudest, mis sõdivad hinge vastu” (1. Peetruse 2:11). Tõelised kristlased on vaimses mõttes „võõrad ja majalised”, sest nende elu keskendub lootusele elada igavesti – vaimuga võitud taevas ja „teised lambad” tulevases maises paradiisis (Johannese 10:16; Filiplastele 3:20, 21; Heebrealastele 11:13; Ilmutuse 7:9, 14–17). Mis aga on „lihalikud himud”? Näiteks rikkuse- või tuntuseiha, ebamoraalsed seksuaalsed himud ning sellised himud nagu „kadedus” ja „ahnus” (Koloslastele 3:5; 1. Timoteosele 6:4, 9; 1. Johannese 2:15, 16).
13. Kuidas lihalikud himud „sõdivad hinge vastu”?
13 Sellised himud tõepoolest „sõdivad hinge vastu”. Need hävitavad meie suhte Jumalaga ning seavad ohtu meie kristliku lootuse – meie „hinge” ehk elu. Kui me näiteks arendame huvi ebamoraalsuse vastu, siis kuidas me saame anda „oma ihud elavaks pühaks ja Jumala meelepäraseks ohvriks”? Kui langeme materialismi lõksu, siis kuidas me saame otsida „esiti Jumala riiki”? (Roomlastele 12:1, 2; Matteuse 6:33; 1. Timoteosele 6:17–19.) Parem oleks toimida Moosese eeskujul – keerata selg maailma ahvatlustele ja seada Jehoova teenimine oma elus esikohale (Matteuse 6:19, 20; Heebrealastele 11:24–26). See on tähtis tegur, et saavutada tasakaalukas suhtumine maailma.
„Käituge hästi”
14. Miks meie kui kristlased pingutame, et hästi käituda?
14 Teine tähtis juhend leidub Peetruse järgmistes sõnades: „Käituge hästi paganate keskel, et kuigi nad teist räägivad paha kui kurjategijaist, siiski, pannes tähele teie häid tegusid, annaksid nad Jumalale au aruandmise päeval” (1. Peetruse 2:12, EP 97). Kristlastena me püüame olla eeskujulikud. Koolis me õpime hoolsasti. Töökohal oleme töökad ja ausad – isegi juhul, kui tööandja tundub meile ebamõistlik. Lahkmeelses perekonnas teeb usklik abikaasa erilisi pingutusi kristlike põhimõtete järgi elamiseks. Alati pole see kerge, kuid me teame, et meie eeskujulik käitumine meeldib Jehoovale ja avaldab tihtipeale head mõju neile, kes pole tunnistajad (1. Peetruse 2:18–20; 3:1).
15. Kuidas me teame, et Jehoova tunnistajate kõrgeid käitumisnorme laialdaselt hinnatakse?
15 Suuremal osal Jehoova tunnistajatest on õnnestunud eeskujulikke käitumisnorme järgida. Seda näitavad nende kohta tehtud kommentaarid, mida on aastate jooksul trükis avaldatud. Näiteks teatas üks Itaalia ajaleht: „Inimesed, kelle töökaaslasteks on Jehoova tunnistajad, kirjeldavad neid kui ausaid töötajaid, kes on oma usus nii veendunud, et see on neil otsekui kinnisidee; sellest hoolimata väärivad nad oma moraalse laitmatuse eest austust.” („Il Tempo”.) Ühes Argentiina ajalehes öeldi: „Jehoova tunnistajad on aastate jooksul tõestanud, et nad on töökad, tõsised, säästlikud ja jumalakartlikud kodanikud.” („The Herald of Buenos Aires”.) Vene õpetlane Sergei Ivanenko väitis: „Jehoova tunnistajad on kogu maailmas tuntud laitmatult seaduskuulekate inimestena ja eriti hoolikate maksumaksjatena.” Zimbabwes ütles üks juhataja, kelle halduses olevas hoones Jehoova tunnistajad konventi pidasid: „Ma näen mõningaid tunnistajaid pabereid üles korjamas ja tualettruume koristamas. Näituseväljakud jäävad puhtamaks, kui need olid varem. Teie teismelised tegutsevad põhimõttekindlalt. Ma soovin, et kogu maailm oleks täis Jehoova tunnistajaid.”
Kristlik allumine
16. Millised on meie suhted ilmalike võimudega ja miks?
16 Peetrus räägib ka meie suhetest ilmalike võimudega. Ta ütleb: „Alistuge kõigele inimeste seatud korrale Issanda pärast, olgu kuningale kui ülemale valitsejale, või pealikuile kui neile, keda tema on läkitanud kurjategijaile nuhtluseks, aga heategijaile kiituseks. Sest nõnda on Jumala tahtmine, et teie, tehes head, tõkestaksite mõistmatute inimeste rumalust” (1. Peetruse 2:13–15). Me oleme tänulikud abi eest, mida valitsus meile osutab, ning Peetruse sõnadest juhindudes kuuletume valitsuse seadustele ja maksame makse. Me küll tunnustame, et valitsused on saanud Jumalalt õiguse seaduserikkujaid karistada, kuid ilmalikele võimudele me allume siiski eelkõige „Issanda pärast”. See on Jumala tahe. Pealegi ei taha me määrida Jehoova nime sel viisil, et väärteo eest karistada saame (Roomlastele 13:1, 4–7; Tiitusele 3:1; 1. Peetruse 3:17).
17. Milles me võime olla kindlad, kui „mõistmatud inimesed” meile vastupanu osutavad?
17 Kahjuks on mõned „mõistmatud inimesed” võimude hulgast meid taga kiusanud või mingil muul moel meile vastupanu osutanud – näiteks korraldanud laimukampaaniaid. Jehoova määratud ajal tulevad nende valed aga alati päevavalgele ning nende ’rumalus tõkestatakse’. Meie kristlik käitumine kõneleb iseenda eest. Seepärast kiidavad ausad valitsusametnikud meid sageli heade tegude eest (Roomlastele 13:3; Tiitusele 2:7, 8).
Jumala orjad
18. Kuidas ei tohiks me kristlastena oma vabadust kuritarvitada?
18 Peetrus hoiatab: „[Olge] kui vabad ja mitte kui need, kellele vabadus on kurjuse katteks, vaid kui Jumala sulased [„orjad”, UM]” (1. Peetruse 2:16; Galaatlastele 5:13). Tänapäeval vabastab Piibli tõe tundmine meid valedest religioossetest õpetustest (Johannese 8:32). Pealegi on meil vaba tahe ja me võime teha valikuid. Me aga ei kuritarvita oma vabadust. Tehes valikuid kaaslaste, riiete, välise ilme, meelelahutuse ning isegi söögi ja joogi puhul, peame meeles, et tõelised kristlased on Jumala orjad – me ei talita enda tahtmise järgi. Me valisime Jehoova teenimise, mitte oma lihalike himude ning selle maailma moeveidruste ja suundade orjamise (Galaatlastele 5:24; 2. Timoteosele 2:22; Tiitusele 2:11, 12).
19.–21. a) Kuidas me suhtume inimestesse, kes on mingil võimupositsioonil? b) Kuidas on mõned ilmutanud armastust kogu „vennaskonna” vastu? c) Mis on meie kõige tähtsam kohustus?
19 Peetrus ütleb edasi: „Austage kõiki; armastage vennaskonda, kartke Jumalat ja austage kuningat” (1. Peetruse 2:17, UT). Kuna Jehoova Jumal lubab inimestel olla mitmesugustel võimupositsioonidel, osutame nende isikute vastu kohast austust. Me isegi palvetame nende eest, et nad lubaksid meil kristlikult teenida rahus ja jumalakartuses (1. Timoteosele 2:1–4). Samal ajal on meil aga armastus „vennaskonna” vastu. Me tegutseme alati kristlike vendade heaks, mitte kahjuks.
20 Kui näiteks ühte Aafrika riiki lõhestas etniline vägivald, oli Jehoova tunnistajate kristlik käitumine silmapaistev. Üks Šveitsi ajaleht teatas: „Aastal 1995 oli [organisatsioon] Aafrika Õigused ... võimeline tõestama, et [konfliktis] osalesid kõik kirikud peale Jehoova tunnistajate.” („Reformierte Presse”.) Kui uudised neist traagilistest sündmustest jõudsid välismaailmani, saatsid Euroopas elavad Jehoova tunnistajad kiiresti toitu ja arstiabi vendadele ning teistele inimestele sel vaevatud maal (Galaatlastele 6:10). Nad toimisid Õpetussõnad 3:27 kohaselt: „Ära keela head neile, kes seda vajavad [„kellele sa seda oled võlgu”, UM], kui su käel on jõudu seda teha!”
21 On olemas aga veelgi tähtsam kohustus kui au, mida me võlgneme kõigile ilmalikele võimudele, ja isegi armastus, mida me võlgneme oma vendadele. Mis see on? Peetrus ütles: „Kartke Jumalat.” Me võlgneme Jehoovale palju rohkem kui ühelegi inimesele. Kuidas nii? Ja kuidas me võime hoida tasakaalus kohustusi Jumala vastu ja kohustusi ilmalike võimude vastu? Neile küsimustele vastatakse järgmises artiklis.
Kas sa mäletad?
• Millised kohustused on kristlastel perekonnas?
• Kuidas me saame koguduses andmisvaimu ilmutada?
• Millised kohustused on meil ühiskonnas?
• Miks on kasulik säilitada kõrgeid käitumisnorme?
[Küsimused]
[Pilt lk 9]
Kuidas võib kristlik pere olla suure rõõmu allikaks?
[Pildid lk 10]
Miks Jehoova tunnistajad üksteist armastavad?
[Pildid lk 10]
Kas me võime ilmutada armastust vendade vastu isegi sel juhul, kui me neid isiklikult ei tunne?