Miks on nii raske vabandust paluda?

JUULIKUUS aastal 2000 võttis USA California osariigi seadusandlik kogu vastu seaduseelnõu, mille kohaselt õnnetusega seotud inimesi ei peeta selle eest veel vastutavaks, kui nad avaldavad õnnetuses vigastada saanule kahetsust. Milleks selline seadus? Märgiti, et kui õnnetus põhjustab vigastusi või kahju, ei söanda inimesed tihti teiste ees vabandust paluda, kartes, et seda tõlgendatakse kohtus süü üles tunnistamisena. Samas need, kes tunnevad, et nende käest tuleks kohe andestust paluda, võivad ärrituda, ning väike õnnetus võib kaasa tuua suure kohtuvaidluse.

Loomulikult pole vaja vabandust paluda õnnetuse pärast, milles sina pole süüdi. Ette võib tulla ka olukordi, mil oleks tark hoolega oma sõnu jälgida. Muistne õpetussõna ütleb: „Kus on palju sõnu, seal ei puudu üleastumine, aga kes talitseb oma huuli, on mõistlik!” (Õpetussõnad 10:19; 27:12.) Siiski saab olla viisakas ja abivalmis.

Kas pole aga tõsi, et paljud inimesed ei palu enam vabandust isegi siis, kui tegemist pole kohtuasjaga? Kodus võib  naine kurta, et ta abikaasa ei palu kunagi millegi eest vabandust. Töökohal võib töödejuhataja kaevata, et ta alluvad ei tunnista oma vigu ning ei vaevu pea kunagi vabandust paluma. Koolis võib õpetaja öelda, et lapsi pole õpetatud ütlema „palun vabandust”.

Üks põhjus, miks inimene ei söanda vabandust paluda, võib olla hirm, et teine ei anna andeks. Kui inimene kardab saada jaheda kohtlemise osaliseks, ei pruugi ta väljendada oma tõelisi tundeid. See, kellele haiget tehti, võib omakorda solvajat täielikult vältida, muutes nõnda leppimise äärmiselt raskeks.

Hoolimatus teise inimese tunnete suhtes võib olla veel üks põhjus, miks mõned kõhklevad vabandust paluda. Nad võivad mõelda, et andestuse palumine ei muuda nende viga olematuks. Samuti võivad mõned hoiduda vabandust palumast seetõttu, et kardavad võimalikke tagajärgi. Nad mõtlevad, et neid peetakse vastutavaks ja palutakse kahju kompenseerida. Kõige suurem takistus oma viga tunnistada on aga uhkus. Inimene, kes on liiga uhke, et öelda „palun vabandust”, võib mõelda, et ta kaotab eksimuse tunnistamisega oma mõjukuse ning nõrgendab seega oma positsiooni.

Olenemata põhjusest, tunnevad paljud, et neil on raske teistelt vabandust paluda. Kas on see aga üldse vajalik? Mis kasu see võib tuua?

[Pilt lk 3]

„Lapsi pole õpetatud ütlema „palun vabandust””

[Pilt lk 3]

„Mu abikaasa ei palu kunagi millegi eest vabandust”

[Pilt lk 3]

„Mu alluvad ei tunnista oma vigu”