Elulugu

Oleme kindlalt püsinud meile määratud territooriumil

JUTUSTANUD HERMANN BRUDER

Minu valik oli lihtne: kas teenida viis aastat Prantsusmaa võõrleegionis või mind peetakse kinni Maroko vanglas. Lubage mul selgitada, kuidas ma nii ebameeldivasse olukorda sattusin.

SÜNDISIN Saksamaal Oppenaus aastal 1911, kõigest kolm aastat enne Esimese maailmasõja algust. Minu vanematel Joseph ja Frida Bruderil oli 17 poega ja tütart. Mina olin nende kolmeteistkümnes laps.

Varaseimad mälestused on mul sellest, kuidas ma vaatasin sõjaväeorkestri marssimist piki kodulinna peatänavat. Kuna hoogne marsiviis haaras mind kaasa, järgnesin muusikutele jaama, kuhu jõudsin just selleks ajaks, et võisin näha isa ja teisi sõjaväemundrisse riietatud mehi rongile astumas. Rongi väljudes puhkesid mõned naised perroonil nutma. Peagi pärast seda pidas preester kirikus pika jutluse ning luges ette nelja mehe nimed, kes olid isamaad kaitstes surma saanud. „Nüüd on nad taevas,” selgitas ta. Üks naine, kes minu lähedal seisis, minestas.

Vene rindel teenides haigestus isa kõhutüüfusesse. Ta jõudis koju täiesti kurnatuna ja paigutati peaaegu otsekohe kohalikku haiglasse. „Mine kabelisse surnuaia kõrval ning loe 50 Meie Isa palvet ja 50 Ave Mariat,” soovitas preester, „siis saab sinu isa terveks.” Ma järgisin tema nõuannet, ent järgmisel päeval isa suri. Sõda oli isegi noorele poisile väga valus kogemus.

 Kuidas ma tõe leidsin

Kahe maailmasõja vahelisel ajal oli Saksamaal raske tööd leida. Pärast kooli lõpetamist 1928. aastal õnnestus mul siiski Šveitsis Baselis aednikuna tööd saada.

Olin nagu isagi vankumatu katoliiklane. Mul oli soov teenida kaputsiini mungana Indias. Kui minu vend Richard, kes oli tolleks ajaks Jehoova tunnistajaks saanud, neist kavatsustest kuulis, sõitis ta spetsiaalselt Šveitsi, et püüda mu meelt muuta. Ta hoiatas, et on ohtlik usaldada inimesi, eriti vaimulikke, ja innustas mind Piiblit lugema ning usaldama ainuüksi seda. Kahtlustest hoolimata muretsesin endale Uue Testamendi ja hakkasin seda lugema. Vähehaaval sain aru, et paljud minu uskumused ei ole kooskõlas Piibli õpetustega.

Ühel pühapäeval 1933. aastal, kui olin Saksamaal Richardi pool, tutvustas ta mind ühele Jehoova tunnistajatest abielupaarile. Saades teada, et loen Piiblit, andsid nad mulle brošüüri pealkirjaga „Kriis” *. Kui ma viimaks selle lugemise lõpetasin, oli peaaegu kesköö. Olin veendunud, et olen leidnud tõe!

Jehoova tunnistajad Baselis muretsesid mulle kaks „Kirjauurimuste” * köidet, ajakirju ja teisi väljaandeid. See, mida lugesin, avaldas mulle mõju ning ma võtsin ühendust kohaliku preestriga ja palusin oma nime kirikuraamatust kustutada. Preester sai väga vihaseks ja hoiatas mind, et võin oma usu kaotada. Tegelikult ei saanud miski olla tõest kaugemal. Hakkasin esimest korda elus endas tõelist usku kasvatama.

Baseli vennad kavatsesid sel nädalalõpul teha kuulutustööreisi piiri taha Prantsusmaale. Üks vend selgitas mulle lahkelt, et mind ei ole sellepärast kutsutud, et olin alles hiljuti hakanud kogudusega läbi käima. Veendunult väljendasin oma kindlat soovi alustada kuulutustööd. Pärast seda, kui ta oli ühe kogudusevanemaga nõu pidanud, määras ta mulle territooriumi Šveitsis. Pühapäeva varahommikul asusin oma jalgrattal teele väiksesse külla Baseli lähedal, kuulutustöökotis 4 raamatut, 28 ajakirja ja 20 brošüüri. Kui ma pärale jõudsin, oli suurem osa külaelanikest kirikus. Sellegipoolest oli minu kuulutustöökott kella üheteistkümneks tühi.

Kui ma ütlesin vendadele, et tahan lasta end ristida, vestlesid nad minuga tõsimeelselt ja esitasid tõe kohta läbiuurivaid küsimusi. Mulle avaldas muljet nende innukus ja lojaalsus Jehoovale ning tema organisatsioonile. Kuna oli talv, siis ristiti mind ühe kogudusevanema kodus vannis. Mäletan, et tundsin kirjeldamatut rõõmu ja suurt sisemist jõudu. See oli aastal 1934.

Töötan Kuningriigifarmis

1936. aastal kuulsin, et Jehoova tunnistajad olid ostnud Šveitsis kinnisvara. Pakkusin ennast aednikuks. Minu rõõmuks kutsuti mind tööle Kuningriigifarmi Steffisburgis, mis on Bernist umbes 30 kilomeetri kaugusel. Alati kui võimalik, aitasin farmis ka teisi töölisi. Peetelis õppisin seda, kui tähtis on koostöövaim.

 Peetelis oldud aastate kõrghetkeks oli vend Rutherfordi külaskäik farmi aastal 1936. Kui ta meie suuri tomateid ja head saaki nägi, siis ta naeratas ning avaldas rahulolu selle üle. Milline tore vend ta küll oli!

Olin veidi üle kolme aasta farmis töötanud, kui hommikusöögilauas loeti ette kiri Jehoova tunnistajate peakorterist Ameerika Ühendriikides. Kirjas rõhutati kuulutustöö pakilisust ja kutsuti üles kõiki, kes soovivad, teenima välismaal pioneeridena. Kõhklemata pakkusin end vabatahtlikuna välja. 1939. aasta mais sain teada oma territooriumi – Brasiilia!

Sel ajal käisin koosolekutel Thuni koguduses Kuningriigifarmi lähedal. Pühapäeviti käisime grupiga Alpides kuulutamas, kuhu oli Thunist kaks tundi rattasõitu. Grupis oli ka Margaritha Steiner. Äkitselt meenus mulle midagi: kas Jeesus ei saatnud oma jüngreid mitte kahekaupa välja? Kui mainisin Margarithale põgusalt, et olen määratud Brasiiliasse, rääkis ka tema oma soovist teenida seal, kus vajadus on suurem. Me abiellusime 31. juulil 1939.

Ootamatu peatus

Augusti lõpus 1939. aastal hakkasime Prantsusmaalt Le Havre’ist laevaga sõitma, sihiks Santos Brasiilias. Kõik magamiskohad kahele olid hõivatud, seepärast pidime reisima eraldi kajutites. Teel olles saime teate, et Suurbritannia ja Prantsusmaa olid kuulutanud Saksamaale sõja. Kolmekümnest saksa reisijast koosnev grupp hakkas seda kuuldes Saksa rahvushümni laulma. See pahandas kaptenit sedavõrd, et ta muutis kurssi ja randus Marokos Safis. Kõik Saksa reisidokumendiga reisijad, kaasa arvatud meie, pidid viie minutiga maale minema.

Meid hoiti ühe päeva politseijaoskonnas ja pandi seejärel vana logiseva bussi peale ning viidi vangimajja, mis oli umbes 140 kilomeetri kaugusel Marrakechis. Järgnevad päevad olid rasked. Kongid olid ülerahvastatud ja pimedad. Ühistualett – auk põrandas – oli alalõpmata ummistunud. Magamiseks sai igaüks räpase koti ning öösel närisid rotid meie sääremarju. Kaks korda päevas toodi meile roostetanud plekknõudega toiduportsjonid.

Sõjaväeohvitser selgitas, et mind vabastatakse, kui olen nõus teenima viis aastat Prantsusmaa võõrleegionis. Keeldumise tõttu viibisin 24 tundi kohas, mida saab kirjeldada vaid kui õudusunenägu. Suurema osa sellest ajast saatsin mööda palvetades.

Kaheksa päeva pärast lubasid vangla ametivõimud mul taas Margarithat näha. Ta oli kohutavalt kõhn ning nuttis pidurdamatult. Andsin oma parima, et teda julgustada. Meid kuulati üle ja viidi rongiga Casablancasse, kus Margaritha vabastati. Mind saadeti 180 kilomeetrit edasi Port-Lyautey (nüüd Kénitra) vangilaagrisse. Šveitsi konsul soovitas Margarithal Šveitsi tagasi pöörduda, kuid ta oli lojaalne ja keeldus ilma minuta lahkumast. Kahe kuu jooksul, mil ma Port-Lyauteys olin, käis ta iga päev Casablancast mind vaatamas ja mulle toitu toomas.

Aasta varem olid Jehoova tunnistajad andnud välja raamatu pealkirjaga „Kreuzzug gegen das Christentum” („Ristisõda kristluse vastu”), tõmbamaks avalikkuse tähelepanu sellele, et tunnistajad pole natsirežiimiga seotud. Samal ajal kui mina olin vangilaagris, kirjutasid vennad Berni harubüroost Prantsusmaa võimudele kirja, milles püüdsid tõestada, et me ei ole natsid, ja lisasid raamatu. Margaritha tegi samuti kiiduväärt tööd, külastades valitsusametnikke ja püüdes neid meie süütuses veenda. Viimaks, 1939. aasta lõpus, saime loa Marokost lahkuda.

Alles pärast seda, kui olime jällegi asunud  Brasiiliasse sõitvale laevale, saime teada, et Saksa allveelaevad ründavad Atlandi ookeani laevaliine ja et meie oleme peamine sihtmärk. Kuigi meie laev „Jamaique” oli kaubalaev, olid vööri ja ahtrisse paigaldatud kahurid. Päeva ajal hoidis kapten siksakilist kurssi ja laskis pidevalt mürske välja tulistada. Ööseks laev pimendati, et sakslased seda ei avastaks. Tundsime suurt kergendust, kui me rohkem kui viis kuud pärast Euroopast lahkumist lõpuks 6. veebruaril 1940 Brasiilias Santoses randusime!

Tagasi vanglasse

Meie esimeseks kuulutustööterritooriumiks sai Montenegro linn Lõuna-Brasiilias Rio Grande do Suli osariigis. Ilmselt oli kirikujuhte meie saabumisest teavitatud. Kui olime kõigest kaks tundi kuulutanud, arreteeris meid politsei ja konfiskeeris piibliliste kõnedega grammofoniplaatide kogu, kõik kirjanduse ja isegi Marokost ostetud kaamelinahast kuulutustöökotid. Politseijaoskonnas ootasid meid preester ja saksa keelt kõnelev kirikuõpetaja. Nad kuulasid, kui politseiülem mängis meie grammofonil ette ühte vend Rutherfordi kõnedest, mille ta oli samuti konfiskeerinud. Vend Rutherford juba ei keerutanud! Kui tuli osa, milles mainiti Vatikani, läks preestri nägu tulipunaseks ning ta tormas välja.

Politsei viis meid Santa Maria piiskopi palvel osariigi pealinna Pôrto Alegresse üle. Margaritha vabastati peagi ja ta pöördus abi saamiseks Šveitsi konsulaadi poole. Konsul soovitas tal Šveitsi tagasi minna. Taas keeldus ta mind maha jätmast. Margaritha on alati olnud väga lojaalne kaaslane. Kolmekümne päeva pärast kuulati mind üle ja lasti vabaks. Politsei pani meid valiku ette: kas lahkume kümne päeva jooksul osariigist või „seisame silmitsi tagajärgedega”. Peakorteri soovitusel läksime Rio de Janeirosse.

„Palun lugege seda kaarti”

Hoolimata nii ebameeldivast algusest Brasiilia kuulutustööpõllul, olime väga rõõmsad! Lõppude lõpuks olime elus, meie  kotid olid jällegi kirjandusest pungil ning meil oli terve Rio de Janeiro, kus kuulutada. Ent kuidas me saime oma vähese portugali keele oskuse juures kuulutada? Tunnistuskaardi abil. „Por favor, leia este cartão” („Palun lugege seda kaarti”) oli esimene portugalikeelne väljend, mida õppisime kuulutustööl kasutama. See kaart andis suurepäraseid tulemusi! Ühe kuuga levitasime üle 1000 raamatu. Paljud, kes meilt piiblilist kirjandust vastu võtsid, tulid hiljem tõe juurde. Tõtt-öelda andsid meie väljaanded palju tõhusamat tunnistust, kui me ise eales oleksime suutnud anda. See toonitas mulle, kui tähtis on see, et meie väljaanded jõuaksid huvi tundvate inimeste kätte.

Rio de Janeiro oli sel ajal Brasiilia pealinn ning valitsushoonetes võeti meie sõnum eriti hästi vastu. Mul oli harukordne võimalus rahandus- ja kaitseministrile tunnistust anda. Neil juhtudel nägin selgelt Jehoova vaimu tegutsemist.

Kord ühel Rio de Janeiro linnaväljakul kuulutades astusin sisse kohtuhoonesse. Leidsin end ootamatult olevat, nagu mulle näis, keset matusetseremooniat, kuna ruum oli täis musta riietatud mehi. Pöördusin ühe suursuguse olemisega mehe poole ja ulatasin talle tunnistuskaardi. See ei olnudki matus. Tegelikult olin ma seganud vahele kohtupidamisele ja rääkisin kohtuniku endaga. Naerdes andis ta valvuritele märku paigale jääda. Ta võttis heasoovlikult vastu raamatu „Lapsed” * ning tegi annetuse. Kui olin välja minemas, osutas üks valvuritest selgesti nähtavale teatele uksel: „Proibida a entrada de pessoas estranhas” („Võõrastel sisenemine keelatud”).

Veel üks viljakas põld oli sadam. Ükskord sain kokku meremehega, kes võttis enne uuesti merele minemist endale väljaandeid. Hiljem kohtusime temaga ühel kokkutulekul. Terve tema perekond oli tõe vastu võtnud ja ta edenes hästi. Olime selle üle väga rõõmsad.

Siiski ei läinud kõik kergelt. Meie kuus kuud kehtiv viisa lõppes ja meid võidi saata maalt välja. Pärast seda kui olime kirjutanud peakorterisse oma olukorrast, saime vend Rutherfordilt vastuseks armastava kirja, milles ta innustas meid sinna jääma ja andis soovitusi, kuidas peaksime toimima. Soovisime Brasiiliasse jääda ning 1945. aastal saime ühe juristi abiga viimaks alalise viisa.

Territoorium pikaks ajaks

Ent enne seda sündis meile aastal 1941 poeg Jonathan, aastal 1943 Ruth ja aastal 1945 Esther. Pidin minema tööle, et meie kasvava perekonna vajaduste eest hoolt kanda. Margaritha jätkas täisajalist kuulutustööd kuni kolmanda lapse sünnini.

Algusest peale tegime linnaväljakutel, rongijaamades, tänavatel ja äripiirkondades terve perega kuulutustööd. Laupäevaõhtuti valmistas meile suurt rõõmu levitada üheskoos ajakirju „Vahitorn” ja „Ärgake!”.

 Kõik lapsed pidid kodus igapäevaseid toimetusi tegema. Jonathani kohuseks oli pliidi puhastamine ja köögi koristamine. Tüdrukud puhastasid külmkappi, pühkisid õue ja viksisid kingi. Nii õppisid nad korda hoidma ja algatusvõimet ilmutama. Praegu teeb meid Margarithaga väga õnnelikuks see, et meie lapsed on tublid töötegijad, kes hoolitsevad hästi oma kodu ja asjade eest.

Ootasime oma lastelt head käitumist ka koosolekutel. Enne programmi algust jõid nad klaasi vett ja käisid tualetis. Koosoleku ajal istus Jonathan minust vasakul, Ruth paremal pool ja tema kõrval Margaritha ning edasi Esther. See aitas neil keskenduda ja võtta vastu vaimset toitu varajasest east alates.

Jehoova on õnnistanud meie pingutusi. Kõik meie lapsed teenivad ikka ustavalt Jehoovat ja osalevad rõõmsalt kuulutustöös. Jonathan teenib praegu kogudusevanemana Novo Méieri koguduses Rio de Janeiros.

Kuna 1970. aastaks olid kõik meie lapsed abiellunud ja kodust lahkunud, otsustasime Margarithaga kolida sinna, kus vajadus on suurem. Meie esimeseks peatuspaigaks oli Minas Geraisi osariigi linn Poços de Caldas, kus oli tol ajal väike 19 kuningriigikuulutajast koosnev grupp. Olin jahmunud, kui nägin esimest korda nende koosolekupaika – hädasti remonti vajavat akendeta ruumi keldrikorrusel. Otsekohe hakkasime sobivamat kuningriigisaali otsima ning leidsime varsti ühe kena hoone, mis asus suurepärases kohas. See tõi kaasa suure muutuse. Neli ja pool aastat hiljem oli kuulutajate arv kasvanud 155-ni. Aastal 1989 kolisime Araruamasse Rio de Janeiro osariigis, kus teenisime üheksa aastat. Selle aja jooksul nägime, kuidas moodustati kaks uut kogudust.

Territooriumile jäämise tasu

Terviseprobleemide tõttu ning soovist olla oma laste lähedal kolisime 1998. aastal São Gonçalosse Rio de Janeiros. Teenin seal siiani kogudusevanemana. Teeme oma parima, et regulaarselt kuulutustöös osaleda. Margarithale meeldib lähedal asuvas kaubahallis inimestele tunnistust anda ning koguduses on meie jaoks lahkelt eraldatud mõned territooriumid meie kodu lähedal, mistõttu meil on hõlpsam kuulutustööd teha, kui tervis seda lubab.

Oleme Margarithaga nüüd juba üle 60 aasta olnud Jehoova pühendunud teenijad ning kogenud, et „ei vürstid, ei käesolev ega tulev, ei vägevad, ei kõrgus ega sügavus ega mingi muu loodu või meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas” (Roomlastele 8:38, 39). Milline rõõm on olnud näha, kuidas kogutakse kokku „teisi lambaid”, kellel on imepärane lootus elada igavesti täiuslikul maal Jumala kaunite loomistööde keskel! (Johannese 10:16.) Kui me 1940. aastal saabusime, oli Rio de Janeiros kõigest üks kogudus 28 kuulutajaga. Nüüd on seal umbes 250 kogudust ja tublisti üle 20 000 kuningriigikuulutaja.

Oli olukordi, mil oleksime võinud Euroopasse oma perekondade juurde tagasi minna. Ent Jehoova on meie territooriumiks määranud Brasiilia. Millist rõõmu me võime tunda, et oleme kindlalt kohal püsinud!

[Allmärkused]

[Pilt lk 21]

Steffisburgi Kuningriigifarmis Šveitsis 1930ndate lõpus (mina olen kõige vasakpoolne)

[Pilt lk 23]

Natuke aega enne meie pulmi 1939. aastal

[Pilt lk 23]

Casablanca 1940. aastatel

[Pilt lk 23]

Perekonnaga kuulutamas

[Pilt lk 24]

Praegu osaleme regulaarselt teenistuses