Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Lugejate küsimusi

Lugejate küsimusi

Lugejate küsimusi

Kas Jumalale antud tõotused jäävad alatiseks kehtima?

Tõotus on Piibli järgi Jumalale antud pühalik lubadus midagi teha, tuua ohver või and, alustada teenistust, võtta endale mingi staatus või loobuda millestki, mis pole iseenesest seadusetu. Piiblis on jutustusi ka tingimuslikest tõotustest, kus lubati teha midagi kindlat pärast seda, kui Jumal on esmalt midagi teinud. Näiteks prohvet Saamueli ema Hanna „andis tõotuse ning ütles: „Vägede Jehoova, kui sa ... [ei] unusta oma ümmardajat, vaid annad oma ümmardajale meessoost järglase, siis ma annan tema Jehoovale kogu ta eluajaks ja habemenuga ei puuduta ta pead!”” (1. Saamueli 1:11). Piibel näitab ka, et tõotused on vabatahtlikud. Kuivõrd kohustuslik on täita Jumalale antud tõotusi?

Muistse Iisraeli kuningas Saalomon ütleb: „Kui sa annad Jumalale tõotuse, siis ära viivita seda täitmast.” Ta lisab: „Täida, mida tõotad! Parem on, et sa ei tõota, kui et sa tõotad ega täida!” (Koguja 5:3, 4.) Moosese kaudu Iisraelile antud Seadus teatab: „Kui sa annad mõne tõotuse Jehoovale, oma Jumalale, siis ära viivita seda täitmast, sest Jehoova, su Jumal, nõuab tõesti seda sinult ja see oleks sulle patuks” (5. Moosese 23:22). On selge, et Jumalale antud tõotus on tõsine asi. Tõotus tuleks anda õige ajendiga ning selle andja ei tohiks kahelda oma suutlikkuses täita kõike seda, mida ta tõotab. Muidu oleks parem mitte tõotust anda. Kas aga kõiki antud tõotusi tuleb täita?

Mida teha siis, kui keegi on tõotanud midagi sellist, mis, nagu hiljem selgub, on vastuolus Jumala tahtega? Oletame, et see tõotus on mingil määral kõlblusetu seoses õige jumalakummardamisega (5. Moosese 23:19). On selge, et sellist tõotust ei pea täitma. Moosese Seaduse järgi võis naise antud tõotuse tühistada ka tema isa või abikaasa (4. Moosese 30:4–16).

Vaadelgem ka sellist näidet, kus keegi on andnud Jumalale tõotuse jääda vallaliseks, kuid satub siis dilemma ette. Tema tõotus on seadnud ta olukorda, kus ta tunneb, et seda pidades on tal oht rikkuda Jumala kõlbelisuse mõõdupuid. Kas ta peaks siiski püüdma oma tõotust täita? Kas poleks tal parem kaitsta ennast ebamoraalsusse langemast ja oma tõotusest loobuda ning paluda Jumalalt halastust ja andestust? Selle küsimuse peab otsustama inimene ise. Mitte keegi teine ei saa seda tema eest teha.

Mida teha siis, kui keegi annab tõotuse, mis hiljem tundub olevat tehtud järelemõtlematult? Kas tuleks siiski püüda oma tõotusest kinni pidada? Jeftal polnud kerge täita Jumalale antud tõotust, kuid ta tegi seda kohusetundlikult (Kohtumõistjate 11:30–40). Kui inimene ei täida oma tõotust, võib see põhjustada Jumala „viha” ja inimese saavutused tühjaks teha (Koguja 5:5). Kui suhtuda tõotuse täitmisse kergemeelselt, võib kaotada lõpuks Jumala soosingu.

Jeesus Kristus ütles: „Iga teie „jah” olgu „jah” ja iga „ei” olgu „ei”, aga mis üle selle, see on kurjast” (Matteuse 5:37, EP 97). Kristlane ei peaks muret tundma vaid Jumalale antud tõotuste täitmise pärast, vaid ta peaks tõestama kõigi oma sõnade usaldusväärsust – olgu need siis öeldud Jumalale või inimestele. Mida teha siis, kui ta leiab end olukorras, kus esialgu kohasena paistnud kokkulepe tundub lähemal uurimisel rumal? Ta ei peaks suhtuma sellesse küsimusse kergekäeliselt. Pärast tõsist vestlust võib aga teine isik otsustada ta sellest kohustusest vabastada (Laul 15:4; Õpetussõnad 6:2, 3).

Mis peaks olema meie peamine mure tõotuste ja ka kõigi muude asjade suhtes? Taotlegem alati häid suhteid Jehoova Jumalaga.

[Pildid lk 30, 31]

Hanna ei kõhelnud täita oma tõotust

[Pildid lk 30, 31]

Jefta täitis oma tõotuse, kuigi see oli talle raske