Võitlus uuskreekakeelse Piibli pärast

Sind paneb ehk imestama, kui kuuled, et Kreekas, mida vahel kutsutakse vaba mõtlemise hälliks, on Piibli tõlkimine lihtrahva keelde andnud põhjust kauakestvaks ja teravaks võitluseks. Kes aga võiks seista kergestimõistetava kreekakeelse Piibli vastu? Miks peaks keegi soovima selle tõlkimist takistada?

VÕIKS ju arvata, et kreeka keelt kõnelevad inimesed on eelisolukorras, kuna märkimisväärne osa Pühakirjast pandi kirja nende keeles. Uuskreeka keel erineb aga sootuks Heebrea Kirjade kreekakeelsest Septuaginta tõlkest ja Kristlike Kreeka Kirjade keelest. Tegelikult on viimased kuus sajandit enamikule kreeka keelt kõnelevatele inimestele Piibli kreeka keel olnud sama raske nagu võõrkeel. Uued sõnad on asendanud vanad terminid ning sõnavara, grammatika ja süntaks on muutunud.

Kreekakeelsete käsikirjade kollektsioon (3.–16. saj) kinnitab püüdeid tõlkida Septuagintat hilisemasse kreeka keelde. Kolmandal sajandil tõlkis Neokaisarea preester Gregorios (u 213–270) Septuaginta järgi Koguja raamatu tol ajal mõistetavamasse kreeka keelde. 11. sajandil tõlkis Makedoonia juut Tobias ben Eliezer osa Septuaginta Pentateuhist toonasesse kreeka tavakeelde. Ta kasutas isegi heebrea kirjatähti, et seda saaksid lugeda ka Makedoonia juudid, kes rääkisid vaid kreeka keelt, kuid lugesid heebrea kirja. Nõnda valminud Pentateuhi tõlge anti välja Konstantinoopolis aastal 1547.

Valgus pimeduses

Pärast seda, kui Bütsantsi keisririigi kreekakeelsed piirkonnad 15. sajandil osmanite kätte langesid, muutus suuremale osale sealsetest inimestest haridus üsna kättesaamatuks. Kuigi õigeusu kirik oli Osmanite riigis soosingus, lasi ta hoolimatult oma karjal vaeseks ja harimatuks talurahvaks muutuda. Kreeka kirjanik Thomas Spelios kommenteeris: „Õigeusu kirikule ja selle haridussüsteemile oli kõige tähtsam kaitsta oma liikmeid islami ja roomakatoliku propaganda sissetungi eest. Seetõttu oli kreekakeelne hariduselu pisut soikunud.” Säärases lootusetus olukorras tundsid Piiblit armastavad inimesed vajadust pakkuda õnnetutele kergendust ja lohutust Piibli Laulude raamatust. Aastatel 1543 kuni 1835 tehti Lauludest 18 tõlget kreeka rahvakeelde.

Esimese uuskreekakeelse tõlke Kristlikest Kreeka Kirjadest tervikuna valmistas 1630. aastal Kreeka Kallipolise munk Maximos Kallipolites. Tööd juhatas ja patroneeris Konstantinoopoli patriarh ja tulevane õigeusu kiriku reformeerija Kyrillos Lukaris. Kirikus oli Lukarisel vastaseid, kes ei pooldanud ühtegi uuendust ega nõustunud Piibli  tõlkimisega tavakeelde. * Lukaris kägistati surnuks kui reetur. Siiski trükiti 1638. aastal Maximose tõlkest umbes 1500 eksemplari. Vastukajana sellele tõlkele kuulutas õigeusu kirikukogu Jeruusalemmas 34 aastat hiljem, et Pühakirja „ei tohiks lugeda mitte lihtsalt ükskõik kes, vaid ainult need, kes mõistavad sügavaid vaimseid asju, kuna nad on teinud sellekohast uurimistööd”. See tähendas, et Pühakirja võisid lugeda vaid haritud vaimulikud.

Aastal 1703 püüdis Lesbose saarelt pärit Kreeka munk Serafim anda Londonis välja Maximose tõlke parandatud versiooni. Kui Inglise õukonnalt ei tulnud lubatud rahalist toetust, trükkis ta selle enda rahadega. Tulihingelises sissejuhatuses rõhutas Serafim „iga pühendunud kristlase” vajadust lugeda Piiblit ja süüdistas kiriku kõrgemaid vaimulikke „soovis varjata oma väära käitumist sellega, et hoiavad inimesi teadmatuses”. Nagu võiski oodata, lasid õigeusklikest vastased ta arreteerida, kui ta oli parajasti Venemaal, ning ta saadeti Siberisse, kus ta suri aastal 1735.

Kommenteerides tolleaegsete kreeka keelt kõnelevate inimeste suurt vaimset nälga, ütles üks Kreeka vaimulik Maximose tõlke hilisema parandatud väljaande kohta järgmist: „Kreeklased võtsid selle Püha Piibli vastu lisaks kõigele muule armastuse ja igatsusega. Ja nad lugesid seda. Ja nad tundsid neis pakitsevat piina leevenduvat ning nende usk Jumalasse ... lõi lõkkele.” Nende usujuhid kartsid aga, et kui inimesed hakkavad Piiblist aru saama, paljastatakse vaimulikkonna pühakirjavastased uskumused ja teod. Seepärast andis Konstantinoopoli patriarhaat aastal 1823 ja kordusena 1836 välja edikti põletada kõik sellised piiblitõlked.

Südikas tõlkija

Sellise olukorra taustal, kus ühelt poolt ilmutati teravat vastuseisu piiblitõlkimise vastu ja teiselt poolt ilmnes suur igatsus õppida tundma Piiblit, kerkis esile üks silmapaistev isik, kel oli võtmeroll Piibli tõlkimisel uuskreeka keelde. See julge mees oli Neofitos Vamvas, väljapaistev keeleteadlane ja tuntud piibliõpetlane, keda peeti üheks rahva õpetajaks.

Vamvas uskus, et õigeusu kirik on süüdi inimeste usulises harimatuses. Ta uskus kindlalt, et inimeste vaimsest unest äratamiseks tuleb Piibel tõlkida kreeka rahvakeelde. 1831. aastal hakkas ta teiste õpetlaste kaasabil tõlkima Piiblit uuskreeka kirjakeelde. Tema täielik tõlge ilmus aastal 1850. Kuna kreeka õigeusu kirik teda ei toetanud, tegi ta oma tõlke väljaandmisel ja levitamisel koostööd Briti ja Välismaa Piibliseltsiga. Kirik tembeldas ta „protestandiks” ja peatselt heideti ta sealt välja.

Vamvase tõlge järgis täpselt Kuningas Jamesi tõlget ja päris tolleaegse piiratud Piibli tundmise ja keeleliste teadmiste tõttu ka selle puudused. Paljudeks aastateks oli see aga parim uuskreekakeelne piiblitõlge, mis oli inimestele kättesaadav. Huvitav, et see sisaldab neli korda Jumala isikunime vormis „Ieová” (1. Moosese 22:14; 2. Moosese 6:3; 17:15; Kohtumõistjate 6:24).

Kuidas inimesed üldiselt suhtusid sellesse  ja teistesse lihtsalt mõistetavatesse piiblitõlgetesse? Vastukaja oli rabav! Kui üks piibliseltsi kolportöör sõitis ühele Kreeka saarele, ründas teda „terve paaditäis lapsi, kes kõik soovisid [Piiblit], nii et ta pidi ... käskima kaptenil sadamast lahkuda”, vastasel korral oleks ta pidanud kogu oma piiblivaru ühte kohta jätma. Vastased tegutsesid aga samuti kiiresti.

Õigeusu preestrid hoiatasid inimesi, et nad ei muretseks endale selliseid piiblitõlkeid. Näiteks Ateena linnas Piiblid konfiskeeriti. Aastal 1833 heitis üks õigeusu piiskop Kreetal tulle Uue Testamendi eksemplarid, mis ta oli kloostrist avastanud. Preestritel õnnestus üks eksemplar ära peita ning naaberkülade inimesed peitsid ära oma Piiblid, kuni see kõrge vaimulik saarelt lahkus.

Mõne aasta pärast keelas õigeusu kiriku Püha Sinod Korfu saarel Vamvase tõlke. Selle müük keelati ja olemasolevad eksemplarid hävitati. Chiose, Sírose ja Mykonose saarte kohalik vaimulikkond oli nii vaenulik, et lasi Piiblid põletada. Vastupanu Piibli tõlkimisele aga jätkus.

Kuninganna huvi Piibli vastu

1870. aastatel mõistis Kreeka kuninganna Olga, et kreeklased üldiselt tunnevad Piiblit väga kehvasti. Uskudes, et Pühakirja tundmine võib pakkuda rahvale lohutust ja värskendust, püüdis ta anda välja kergemini mõistetavamat piiblitõlget kui Vamvase oma.

Ateena peapiiskop ja Püha Sinodi pea Prokopios innustas mitteametlikult kuninganna ettevõtmist. Kui kuninganna taotles aga Pühalt Sinodilt ametlikku heakskiitu, öeldi talle ära. Kuninganna jätkas visalt ja esitas uue taotluse, kuid sai 1899. aastal sellele taas eitava vastuse. Äraütlemist trotsides otsustas ta anda välja piiratud koguse Piibleid omaenda kuludega. See õnnestus aastal 1900.

Kangekaelsed vastased

Aastal 1901 avaldas väljapaistev Ateena ajaleht „The Acropolis” kreeka rahvakeelse Matteuse evangeeliumi, mille tõlkis Inglismaal Liverpoolis töötav Alexandros Pallis. Pallise ja tema kolleegide ilmne ajend oli „harida kreeklasi” ja „aidata rahval üle saada” allakäigust.

 Õigeusu teoloogiatudengid ja nende professorid kutsusid seda tõlget „rahva väärtuslikemate reliikviate naeruvääristamiseks”, Piibli rüvetamiseks. Konstantinoopoli patriarh Ioakim III lasi liikvele dokumendi, mis laitis selle tõlke maha. Poleemika saavutas poliitilised mõõtmed ja seda kasutati salakavalalt ära poliitiliste leeride vaheliseks võitluseks.

Märkimisväärne osa Ateena ajakirjandusest hakkas ründama Pallise tõlget, tembeldades selle toetajaid ateistideks, reeturiteks ja välisagentideks, kes üritavad destabiliseerida Kreeka ühiskonda. Kreeka õigeusu kiriku äärmusrühmituste õhutusel toimus 1901. aasta 5. kuni 8. novembrini Ateena tudengite mäss. Nad ründasid „The Acropolise” kontoreid, marssisid kuningapalee suunas, võtsid üle Ateena ülikooli ja nõudsid, et valitsus astuks tagasi. Sellises mässulises õhkkonnas tekkinud kokkupõrkes armeega tapeti kaheksa inimest. Järgmisel päeval nõudis kuningas peapiiskop Prokopiose tagasiastumist ja kaks päeva hiljem astus terve valitsus tagasi.

Kuu aega hiljem avaldasid tudengid jälle meelt ja põletasid avalikult ühe Pallise tõlgitud Piibli. Nad andsid välja resolutsiooni, mis keelas seda tõlget levitada ja nõudsid ranget karistust igaühele, kes edaspidi seda teha püüab. See oli ajendiks keelata ära kõik uuskreekakeelsed piiblitõlked. Milline kurjuse võiduhetk!

„Issanda sõna püsib igavesti”

Uuskreekakeelse Piibli kasutamiskeeld tühistati aastal 1924. Sellest ajast alates pole kreeka õigeusu kirikul õnnestunud enam takistada selle tõlke rahva kätte jõudmist. Vahepeal olid Kreekas piiblilise haridustöö esirinda jõudnud Jehoova tunnistajad nagu ka paljudes teistes maades. Alates 1905. aastast kasutasid nad Vamvase tõlget, et aidata tuhandetel kreeka keelt kõnelevatel inimestel õppida tundma Piibli tõde.

Aastate jooksul on paljud õpetlased ja professorid teinud kiiduväärseid pingutusi, et anda välja Piibel uuskreeka keeles. Tänapäeval on umbes 30 piiblitõlget, mida saab kas tervikuna või osaliselt lugeda uuskreeka tavakeeles. Tõeline pärl nende hulgas on uuskreekakeelne Uue Maailma Pühakirjatõlge, mis anti välja 1997. aastal ning mida nüüd võivad lugeda 16 miljonit inimest kõikjal maailmas, kes räägivad kreeka keelt. Selle tõlke väljaandjad on Jehoova tunnistajad ning see tõlge annab Jumala Sõna edasi kergesti loetaval, mõistetaval viisil ning järgib täpselt algteksti.

Võitlus kreekakeelse Piibli pärast selgitab üht tähtsat tõika. See näitab selgelt, et „Issanda sõna püsib igavesti”, hoolimata vaenulike inimeste jõupingutustest (1. Peetruse 1:25).

[Allmärkus]

[Pilt lk 27]

Kyrillos Lukarise juhtimisel tõlgiti aastal 1630 esimest korda Kristlikud Kreeka Kirjad tervikuna uuskreeka keelde

[Allikaviide]

Bib. Publ. Univ. de Genève

[Pildid lk 28]

Mõned tõlked kreeka rahvakeelde: Laulud, trükitud: 1) 1828, Ilarion, 2) 1832, Vamvas, 3) 1643, Julianus. „Vana Testament”, trükitud: 4) 1840, Vamvas

Kuninganna Olga

[Allikaviited]

Piiblid: National Library of Greece; kuninganna Olga: Culver Pictures

[Pildi allikaviide lk 26]

Papüürus: Reproduced by kind permission of The Trustees of the Chester Beatty Library, Dublin

[Pildi allikaviide lk 29]

Papüürus: Reproduced by kind permission of The Trustees of the Chester Beatty Library, Dublin