Andmine, mis toob rõõmu

GENIVAL, kes elab Brasiilia kirdeosas ühes hurtsikulinnas, pidas oma naist ja lapsi ülal kasina palgaga, mida ta teenis haigla turvamehena. Raskustest hoolimata maksis Genival kohusetundlikult kümnist. „Vahel tundis mu pere nälga,” meenutab ta oma kõhtu hõõrudes, „kuid soovisin anda Jumalale parima, mis ohvreid see ka ei nõudnud.”

Kui Genival kaotas oma töö, jätkas ta ikka kümnise maksmist. Tema kirikuõpetaja innustas teda panema Jumalat proovile ja tegema suure annetuse. Vaimulik kinnitas, et Jumal tasub talle külluslikult. Nii otsustas Genival müüa oma maja ja anda kogu raha kirikule.

Genival pole ainus, kes teeb selliseid südamesttulevaid annetusi. Paljud puruvaesed inimesed maksavad kohusetundlikult kümnist, kuna nende kirik on neile õpetanud, et Piibel nõuab seda. Kas see on aga tõesti nii?

Kümnis ja Seadus

Kümnise maksmise käsk oli osa Seadusest, mille Jehoova Jumal andis muistse Iisraeli 12 suguharule rohkem kui 3500 aastat tagasi. See Seadus ütles, et seemne ja puude viljast ja karjast tuleb maksta leviitidele kümnist, et toetada nende teenistust kogudusetelgis (3. Moosese 27:30, 32; 4. Moosese 18:21, 24).

Jehoova kinnitas Iisraelile, et see Seadus „ei ole sulle raske täita” (5. Moosese 30:11). Nii kaua, kui nad täitsid ustavalt Jehoova käske, sealhulgas maksid kümnist, tõotas ta neile külluslikku saaki. Hädaolukorraks pandi korrapäraselt kõrvale täiendav aastakümnis, mida tavaliselt kasutati rahva usupühade tarvis. Nõnda sai kõht täis ka „võõral ning vaenelapsel ja lesknaisel” (5. Moosese 14:28, 29; 28:1, 2, 11–14).

Seadus ei täpsustanud, mis karistus on kümnise maksmata jätmisel, kuid igal iisraellasel oli tugev moraalne kohustus sel viisil toetada õiget jumalakummardamist. Jehoova süüdistas Malakia päevil iisraellasi, kes ei maksnud kümnist, petmises „kümnise ja tõstelõivuga” (Malakia 3:8). Kas võib samamoodi süüdistada ka kristlasi, kes ei maksa kümnist?

Arutlegem seda küsimust. Ühe riigi seadused ei kehti tavaliselt väljaspool riigipiiri. Näiteks kui Suurbritannia seadus ütleb, et autojuht peab sõitma tee vasakul poolel, ei kehti see autojuhtidele Prantsusmaal. Samamoodi oli kümnise maksmise nõue osa ainulaadsest lepingust Jumala ja Iisraeli rahva vahel (2. Moosese 19:3–8; Laul 147:19, 20). See seadus oli kohustuslik vaid iisraellastele.

Lisaks võib öelda, et kuigi Jumal ei muutu, muutuvad mõnikord tema seadused (Malakia 3:6). Piibel ütleb selgelt, et Jeesuse ohvrisurm aastal 33 m.a.j „kustutas” või „kaotas” Seaduse ja ühes sellega „käsu võtta kümnist” (Koloslastele 2:13, 14; Efeslastele 2:13–15; Heebrealastele 7:5, 18).

Kristlik annetamine

Siiski vajatakse õige jumalakummardamise toetuseks annetusi. Jeesus andis oma jüngritele ülesande: „Te ... peate olema minu tunnistajad ... maailma otsani” (Apostlite teod 1:8). Usklike arvu kasvamisega suurenes ka vajadus kristlike õpetajate ja ülevaatajate järele, kes külastaks ning tugevdaks  kogudusi. Tuli hoolitseda leskede, vaeslaste ja teiste hädaliste eest. Kuidas katsid esimese sajandi kristlased tekkinud kulud?

Umbes aastal 55 m.a.j pöörduti abipalvega Euroopa ja Väike-Aasia mittejuutidest kristlaste poole, et nad aitaksid vaesunud Juuda kogudust. Paulus kirjeldas kirjas Korintose kogudusele, kuidas korraldati seda „korjandust pühade heaks” (1. Korintlastele 16:1). Pauluse sõnad kristliku annetamise kohta võivad olla üllatavad.

Apostel Paulus ei keelitanud kaaskristlasi annetusi tegema. Tegelikult hoopis Makedoonia kristlased, kes ise tundsid „suurt kitsikust” ja „põhjatut vaesust”, käisid „kangesti peale anumisega võtta vastu see and ja lubada neid osa võtta pühade abistamisest” (2. Korintlastele 8:1–4).

Tõsi küll, Paulus innustas tunduvalt paremal järjel olevaid korintlasi järgima Makedoonia vendade heldekäelisust. Üks teatmeteos ütleb aga, et ta ei „hakanud jagama käske, vaid pigem palus, soovitas, innustas või esitas üleskutse. Korintlased poleks annetanud nii spontaanselt ja südamest, kui neid oleks sunnitud”. Paulus teadis, et „Jumal armastab rõõmsat andjat”, mitte seda, kes annab kurva meelega ja sunniviisil (2. Korintlastele 9:7).

Tugev usk ja teadmised ühes siira armastusega kaaskristlaste vastu ajendasid korintlasi sundimatult annetama (2. Korintlastele 8:7, 8).

„Nõnda, kuidas süda kutsub”

Täpse summa ja protsendimäära asemel soovitas Paulus lihtsalt: „Nädala esimesel päeval peaks igaüks ... panema kõrvale rahasumma vastavalt oma sissetulekule” (1. Korintlastele 16:2,”New International Version”, meie kursiiv). Kui korintlased said ette planeerida ja korrapäraselt mõningase rahasumma kõrvale panna, ei pidanud nad tundma, et annetavad vastumeelselt või Pauluse saabumisest üleskihutatuna. Iga kristlane pidi ise otsustama, kui palju ta annab, et see oleks nõnda, „kuidas süda kutsub” (2. Korintlastele 9:5, 7).

Selleks et külluslikult lõigata, pidid korintlased ka külluslikult külvama. Kordagi ei soovitatud viimast oma hinge tagant ära anda. „Ei ole vaja, et ... [see] teile oleks koormaks,” ütles Paulus neile. Annetus pidi olema „vastuvõetav sel määral kuidas jõud kannab, mitte üle jõu” (2. Korintlastele 8:12, 13; 9:6). Oma hilisemas kirjas hoiatas Paulus: „Aga kui keegi enese ... kodakondsete eest ei kanna hoolt, see on usu ära salanud ja on pahem kui uskmatu” (1. Timoteosele 5:8). Paulus ei õhutanud andma nii palju, et see põhimõte oleks ohustatud.

 On tähelepanuväärne, et Paulus juhendas „korjandust pühade heaks”, kes elasid puuduses. Pühakiri ei räägi, et Paulus või apostlid oleksid korraldanud korjandust või võtnud vastu kümnist omaenda teenistuse toetamiseks (Apostlite teod 3:6). Paulus võttis küll alati rõõmuga vastu koguduste saadetud kingitused, kuid hoidus alati kohusetundlikult vendadele koormaks olemast (1. Tessalooniklastele 2:9; Filiplastele 4:15–18).

Vabatahtlik annetamine tänapäeval

On siis selge, et esimesel sajandil ei maksnud kristlased kümnist, vaid tegid vabatahtlikke annetusi. Siiski võib tekkida küsimus, kas see on ikka tõhus viis rahastada hea sõnumi kuulutamist ja hoolitseda puudustkannatavate kristlaste eest.

Vaadelgem järgmist mõtet. Aastal 1879 teatasid selle ajakirja väljaandjad avalikult, et nad „ei kerja ega esita kunagi ühtegi palvekirja toetuse saamiseks”. Kas see otsus on takistanud Jehoova tunnistajatel Piibli tõde levitada?

Praegu levitavad Jehoova tunnistajad Piibleid, kristlikke raamatuid ja teisi väljaandeid 235 maal. Piiblilist õpetust pakkuva ajakirja „Vahitorn” algne tiraaž oli 6000 ja see ilmus vaid ühes keeles. Nüüd ilmub see ajakiri kaks korda kuus, selle tiraaž on üle 24 000 000 ning seda antakse välja 146 keeles. Ülemaailmse piibliharidustöö korraldamiseks on Jehoova tunnistajad ehitanud või soetanud tegevuskeskusi 110 riigis. Lisaks on nad ehitanud tuhandeid koosolekusaale ning suuri kokkutulekusaale, et jaguks kohti nende jaoks, kes soovivad saada edasist piiblilist juhatust.

Jehoova tunnistajad hoolitsevad eelkõige inimeste vaimsete vajaduste eest, kuid ei jäta hooletusse ka oma kaasusklike materiaalseid vajadusi. Kui nende vennad kannatavad sõjakoleduste, maavärinate, põua või tormide  tõttu, korraldavad nad kiiresti ravimite, toidu, riiete ja muu hädavajaliku saatmise. Raha saadakse kristlaste eraviisil tehtud annetustest ja koguduste annetustest.

Vabatahtlik annetuskorraldus aitab teatud määral vähendada selliste vaeste koormat nagu alguses mainitud Genival. Õnneks külastas üks Jehoova tunnistajate täisajaline teenija Genival’d enne maja maha müümist. „See vestlus säästis mu perekonda paljudest tarbetutest raskustest,” meenutab Genival.

Genival nägi, et Jumala töö ei sõltu kümnisest. Tegelikult ei nõua Pühakiri tänapäeval enam kümnise maksmist. Ta sai teada, et kristlasi õnnistatakse heldekäeliste annetuste eest, kuid nad ei ole kohustatud andma üle jõu.

Vabatahtlik annetamine on toonud Genival’le suurt rõõmu. Ta ütleb selle kohta nõnda: „Kas ma annan 10 protsenti või mitte, olen ma ikka õnnelik oma annetuste üle ja olen kindel, et see meeldib ka Jehoovale.”

[Kast/pildid lk 6]

Kas varajased kirikuisad õpetasid kümnise maksmist?

„Jõukad meie hulgast aidaku hädalisi ... Varakad ja abivalmid andku igaüks oma äranägemise järgi.” („The First Apology”, Justinus Märter, u 150 m.a.j)

„Juudid maksid tõesti kümnist oma varast, mis oli pühitsetud Talle, kuid need, kes on saanud vabaks, panevad kõrvale kogu oma vara Issanda heaks ... nagu vaene lesknaine, kes andis kõik oma elamise Jumalale.” („Against Heresies”, Irenaeus, u 180 m.a.j)

„Kuigi meil on ohvrikirst, ei sisalda see osturaha, otsekui oleks religioonil hind. Igal kuul paneb igaüks, kes tahab, sellesse väikese annetuse; aga ainult siis, kui ta seda soovib ja kui tal see võimalik on; sest sundust pole; kõik on vabatahtlik.” („Apology”, Tertullianus, u 197 m.a.j)

„Kui kirik laienes ja tekkis eri institutsioone, muutus järjest hädavajalikumaks kehtestada seadus, mis tagaks vaimulikkonnale kohase ja püsiva toetuse. Kümnise maksmise korraldus võeti üle Vanast Seadusest ... Varaseim selleteemaline selge seadusandlus näib sisalduvat 567. aastal Toursi kirikukogu kirjas ja Maconi kirikukogu [kaanonis] aastast 585.” („The Catholic Encyclopedia”)

[Allikaviide]

Münt, ülal vasakul: Pictorial Archive (Near Eastern History) Est.

[Pilt lk 4, 5]

Vabatahtlik annetamine toob rõõmu

[Pildid lk 7]

Vabatahtlike annetustega rahastatakse kuulutustööd, hädaabi ja koosolekupaikade ehitamist