Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Kas anda viimane hinge tagant

Kas anda viimane hinge tagant

Kas anda viimane hinge tagant

„TE VÕITE nimetada mind kerjuseks, see ei solva mind. Ma kerjan Jeesusele.” Need ühe protestandi vaimuliku ilmekad sõnad toovad hästi esile religioonide rahastamisega seotud vastuolud. Usuühingud näivad pinnal püsivat ainult tänu suurtele annetustele. Palgad tuleb maksta, pühakojad ehitada ja korras hoida, evangeliseerimistööd tuleb toetada. Kuidas vajaminev raha saadakse?

Paljude kirikute jaoks on lahenduseks kümnise maksmine. * „Kümnise andmine on Jumala korraldus Tema maise kuningriigi finantseerimiseks,” väidab evangelist Norman Robertson. „See on Tema majandamisviis, mis võimaldab kuulutada evangeeliumi.” Robertson tuletab kõhklematult oma järelkäijatele meelde kohustust annetada ja toonitab: „Kümnist ei anta sellepärast, et inimesel on see võimalik. See näitab kuulekust. Kümnise maksmata jätmine läheb otseselt vastuollu Jumala käskudega. See on vargus.” („Tithing–God’s Financial Plan”)

Tõenäoliselt sa nõustud, et annetused peaksid olema osa kristlikust jumalateenimisest. Kas aga tungiv raha anumine häirib või ehk isegi solvab sind? Brasiilia teoloog Inácio Strieder süüdistab kirikuid, et nad kasutavad kümnist „oma organisatoorsete probleemide lahendamiseks”, ja tembeldab sellise teguviisi „seadusetuks, teotavaks ning teoloogiliseks kõrvalekaldeks”. Tagajärjeks on tema tähelduste järgi, et „töötud, lesed, slummiasukad ja loogilise mõtlemisvõimeta inimesed järeldavad, et Jumal on nad hüljanud ning et nad on kohustatud andma „jutlustajale” nii palju, et nende enda pere peab nälgima”.

Sa võid mõelda: kas need kirikud, mis sunnivad kümnist maksma, järgivad ikka täpselt Pühakirja? Või püüavad mõned religioonid jumalakartusele õhutades oma karja pügada? Tõesti, kas Jumal ootab meilt, et viimase oma hinge tagant ära annaksime?

[Allmärkus]

^ lõik 3 Kümniseks nimetatakse 10 protsenti inimese kogusissetulekust.