Mida Joosua meeles pidas

„MOOSES, mu sulane, on surnud,” ütles Jehoova. „Ja nüüd võta kätte, mine üle selle Jordani, sina ja kogu see rahvas, maale, mille ma annan neile” (Joosua 1:2). Missugune ülesanne lasus küll Joosual! Ta oli olnud Moosese teener ligi 40 aastat. Nüüd kästi tal asuda oma isanda kohale ja juhtida tihti nõudlikud Iisraeli lapsed Tõotatud Maale.

Kui Joosua mõtiskles kõige eesootava üle, võisid ehk varem üleelatud raskused tema silme eest läbi käia. Mälestused olid Joosuale sel ajal kahtlemata äraarvamata suureks abiks ning võivad seda olla ka kristlastele tänapäeval.

Orjast juhiks

Joosual olid selja taga pikad orjuseaastad (2. Moosese 1:13, 14; 2:23). Tema kogemusi tollest ajast võime vaid kujutleda, kuna Piibel sellest ei räägi. Joosua võis Egiptuses elades saada häid organisaatorioskusi ning ta võis abistada heebrealasi ja „hulka segarahvast” sellelt maalt põgenemisel (2. Moosese 12:38).

Joosua kuulus Efraimi suguharru. Tema vanaisa Elisama oli suguharu vürst, kes juhtis ilmselt ühte Iisraeli kolme suguharu lipkonda, kuhu kuulus 108 100 relvastatud meest (4. Moosese 1:4, 10, 16; 2:18–24; 1. Ajaraamat 7:20, 26, 27). Varsti pärast iisraellaste lahkumist Egiptusest ründasid neid amalekid ja Mooses kutsus Joosua kaitset organiseerima (2. Moosese 17:8, 9a). Miks just Joosua  ja mitte näiteks tema vanaisa või isa? Üks arvamus kõlab: „Joosua oli tähtsa Efraimi suguharu vürst, kelle organisatoorsed võimed olid juba üldtuntud ja keda rahvas usaldas, seepärast pöördus Mooses tema kui juhi poole, kes kõige paremini sobis võitlejaid valima ja juhtima.”

Kuidas see ka polnud, täitis Joosua pärast ametisse määramist täpselt Moosese käsku. Iisrael oli sõjapidamises küll täiesti kogenematu, kuid Joosua oli kindel Jumala abis. Kui siis Mooses ütles talle: „Mina seisan kõrgendiku tipus, Jumala kepp käes”, piisas sellest Joosua veenmiseks. Joosua mäletas kindlasti, et Jehoova oli alles mõne aja eest hävitanud tolle aja suurima sõjalise jõu. Järgmisel päeval, kui Mooses tõstis oma käed ja hoidis neid üleval kuni päikeseloojanguni, ei suutnud ükski vaenlane Iisraelile vastu seista ning amalekid alistati. Seejärel käskis Jehoova Moosesel kirjutada raamatusse ja ’panna Joosuale kõrva taha’ jumalik määrus: „Ma pühin Amaleki mälestuse taeva alt sootuks” (2. Moosese 17:9b–14). Jehoova viis selle kohtuotsuse vääramatult täide.

Moosese teener

Juhtum amalekkidega tugevdas kindlasti veelgi Joosua ja Moosese vahelisi suhteid. Joosual oli au olla umbes 40 aastat Moosese isiklik sulane ehk „teener oma noorusest alates” kuni Moosese surmani (4. Moosese 11:28).

See seisund tähendas eesõigusi ja kohustusi. Näiteks kui Mooses, Aaron, Aaroni pojad ja Iisraeli 70 vanemat meest tõusid Siinai mäele ning nägid nägemust Jehoova auhiilgusest, oli Joosua tõenäoliselt nende hulgas. Moosese abilisena saatis ta teda kõrgele mäele ja ilmselt jäi mingi vahemaa taha ootama, sel ajal kui Mooses sisenes pilve, mis sümboliseeris Jehoova kohalolekut. On tähelepanuväärne, et Joosua jäi mäele ilmselt 40 päevaks ja 40 ööks. Ta ootas ustavalt oma isanda naasmist, sest kui Mooses hakkas ühes tunnistuslaudadega laskuma, oli Joosua tal seal vastas (2. Moosese 24:1, 2, 9–18; 32:15–17).

Pärast vahejuhtumit, kui iisraellased kummardasid kuldvasikat, oli Joosua Moosese teener väljaspool leeri paiknevas kogudusetelgis. Seal rääkis Jehoova Moosesega silmast silma. Kui aga Mooses leeri tagasi läks, siis Joosua „ei lahkunud telgist”. Ehk pidi ta seal olema selleks, et takistada  iisraellasi ebapuhtas seisundis telki sisenemast. Joosua võttis oma ülesannet väga tõsiselt! (2. Moosese 33:7, 11.)

Sõprus Moosesega, kes oli ajaloolase Josephus Flaviuse järgi Joosuast 35 aastat vanem, kindlasti tugevdas Joosua usku väga. Nende suhet on kutsutud „küpse ja noore, meistri ja õpilase läbikäimiseks”, mis aitas Joosual saada „otsusekindlaks, usaldusväärseks meheks”. Tänapäeval pole meie keskel Moosese-sarnaseid prohveteid, kuid Jehoova rahva kogudustes on eakamaid inimesi, kes oma kogemuste ja vaimsusega on teistele tõeliseks jõu ning julgustuse allikaks. Kas sa hindad neid? Kas oled kogenud, kui kasulik on nendega läbi käia?

Maakuulaja Kaananis

Olulise tähtsusega sündmus toimus Joosua elus veidi pärast seda, kui Iisrael oli saanud Seaduse. Joosua valiti oma suguharu esindajaks, kui maakuulajad saadeti välja Tõotatud Maale. See lugu on hästi tuntud. Kõik kaksteist maakuulajat olid ühel meelel selles, et see maa „voolab tõesti piima ja mett”, nagu Jehoova oli tõotanud. Siiski ilmutasid kümme maakuulajat uskmatust, et Iisrael ei suuda selle maa elanikke välja kihutada. Vaid Joosua ja Kaaleb õhutasid inimesi, et nad ei mässaks ega kardaks, kuna Jehoova on kindlasti nendega. Selle peale hakkas terve kogudus protestima ja ütles, et nad tuleb kividega surnuks visata. See oleks ehk nii läinudki, kui Jehoova poleks oma auhiilgust ilmutades vahele seganud. Iisraellaste usupuuduse tõttu tegi Jehoova otsuse, et mitte ükski üle 20-aastane iisraellane ei jõua Kaananimaale. Vaid Joosua, Kaaleb ja leviidid jäid ellu (4. Moosese 13:1–16, 25–29; 14:6–10, 26–30).

Kas polnud mitte kogu rahvas näinud Jehoova vägevaid tegusid Egiptuses? Miks siis Joosua uskus Jumala abisse, aga enamus kahtles selles? Joosua pidas selgelt meeles kõike, mida Jehoova oli tõotanud ja teinud, ning mõtiskles nende asjade üle. Aastaid hiljem võis ta öelda: „Ei ole langenud tühja ainustki sõna kõigist neist häist sõnadest, mis Jehoova, teie Jumal, teile [iisraellastele] on rääkinud: kõik on teil täide läinud” (Joosua 23:14). Joosua uskus, et kõik Jehoova antud tulevikutõotused lähevad kindlasti täide (Heebrealastele 11:6). See peaks panema meid küsima: Kuidas on lood minuga? Kas minu püüded uurida Jehoova tõotusi ja mõtiskleda nende üle on veennud mind nende usaldusväärsuses? Kas ma usun, et Jumal saab aidata mind ja oma rahvast saabuvas suures viletsuses?

Joosua ei ilmutanud mitte ainult usku, vaid ka moraalset julgust. Tema ja Kaaleb olid üksi Jehoova pool ning kogu ülejäänud kogudus ütles, et nad tuleb kividega surnuks visata. Kuidas oleksid sina sellises olukorras end tundnud? Kas oleks see sind heidutanud? Joosuat see ei hirmutanud. Tema ja Kaaleb ütlesid kindlalt, mida nad uskusid. Lojaalsus Jehoovale võib nõuda meilt tänapäeval sedasama.

Maakuulajate loost saame teada ka seda, et Joosua nime muudeti. Tema algne nimi oli Hoosea, tähendusega „Pääste”, millele Mooses lisas Jumala nime tähistava silbi ning andis talle nime Jehošua ehk Joosua – „Jehoova on pääste”. Septuagintas on tema nime vasteks „Jeesus” (4. Moosese 13:8, 16). Kooskõlas selle suure nimega kuulutas Joosua julgelt, et Jehoova on pääste. Joosua nime ei muudetud sugugi juhuslikult. See näitas, et Mooses hindas Joosuat ning et Joosua vääris eesõigust juhtida uus põlvkond Tõotatud Maale.

Pärast isade surma pidid iisraellased rändama kõrbes veel 40 rasket aastat. Me ei tea, mida Joosua sel ajal tegi. Ilmselt õppis ta palju. Tõenäoliselt nägi ta pealt, kui Jumal  mõistis kohut mässajate Korahi, Daatani ja Abirami ning nende kaaslaste üle ning nende üle, kes hakkasid kummardama Baal-Peori. Kahtlemata sai Joosua kurva õppetunni ka sellest juhtumist, kui Mooses ei pühitsenud Meriba vee juures Jehoova nime, nii et ka tema ei jõudnud Tõotatud Maale (4. Moosese 16:1–17:15; 20:9–13; 25:1–9).

Määratud Moosese ametipärijaks

Kui Mooses tundis, et ta surm on ligi, palus ta Jumalat määrata talle järglane, et Iisraeli rahvas poleks „nagu kari, kellel ei ole karjast”. Mida Jehoova vastas? Ta määras terve koguduse ees selleks meheks Joosua, „mehe, kelles on Vaim”. Terve kogudus pidi teda kuulama. Missugune soovitus! Jehoova oli näinud Joosua usku ja võimeid. Iisraeli juhtimist poleks saanud usaldada enam võimekamatesse kätesse (4. Moosese 27:15–20). Siiski teadis Mooses, et Joosuat ootavad ees rasked ülesanded. Seega innustas Mooses oma järelkäijat olema „vahva ja tugev”, kuna Jehoova on temaga (5. Moosese 31:7, 8).

Jumal julgustas Joosuat samade sõnadega ja lisas: „[Tee] hoolsasti kogu käsuõpetuse järgi, mille mu sulane Mooses sulle andis; ära kaldu sellest ei paremale ega vasakule, et sa võiksid teha targasti kõikjal, kuhu sa lähed! Ärgu lahkugu see käsuõpetuse raamat sinu suust, vaid mõtle sellele päeval ja öösel, et sa peaksid hoolsasti kõike, mis sinna on kirjutatud, sest siis õnnestub su teekond ja siis on sul kordaminek! Eks ole mina sind käskinud: ole vahva ja tugev? Ära kohku ja ära karda, sest Jehoova, su Jumal, on sinuga kõikjal, kuhu sa lähed!” (Joosua 1:7–9.)

Kuidas võiski Joosua kahelda, kui tal olid kõrvus Jehoova sõnad ja meeles oma kogemused. Maa vallutamine oli kindel. Loomulikult kerkis ka raskusi, millest esimene proovikivi, Jordani jõe ületamine tõusuvee ajal, polnud sugugi väikseim. Jehoova aga käskis isiklikult: „Võta kätte, mine üle selle Jordani.” Nii et see polnud mingi ületamatu raskus (Joosua 1:2).

Joosua elus toimunud sündmused – Jeeriko vallutamine, vaenlaste järjestikune allutamine ja maa jaotamine – näitasid, et ta ei kaotanud kunagi silmist Jumala tõotusi. Nende päevade lõpuks, kui Jehoova oli andnud Iisraelile puhkust nende vaenlastest, kogus Joosua rahva kokku, et vaadata üle, kuidas Jumal on nendega tegelenud, ja innustada iisraellasi Teda kogu südamest teenima. Selle tulemusena uuendas Iisrael pühalikult oma lepingut Jehoovaga ning ajendatuna nende juhi eeskujust, „Iisrael teenis Jehoovat kogu Joosua eluaja” (Joosua 24:16, 31).

Joosua on meile suurepäraseks eeskujuks. Tänapäeva kristlastel on palju usukatseid. Nendega toime tulemine on eluliselt tähtis, et säilitada Jehoova heakskiit ja lõpuks saada kätte tema tõotused. Joosua õnnestumised põhinesid tema tugeval usul. Tõsi, me pole näinud selliseid Jumala vägevaid tegusid, kui nägi Joosua, ent kui keegi peaks neis kahtlema, võib Piibli Joosua raamatust lugeda pealtnägija tunnistust Jehoova sõna usaldusväärsusest. Meid, nagu Joosuatki, saadab tarkus ja kordaminek, kui loeme Jumala Sõna iga päev ja püüame seda ellu rakendada.

Kas kaaskristlaste käitumine haavab sind vahel? Mõtle Joosua vastupidavusele 40 aasta kestel, mil ta sugugi mitte enda süü tõttu oli sunnitud rändama kõrbes ustavusetute kaaslastega. Kas sul on raske kaitsta oma uskumusi? Meenuta Joosua ja Kaalebi lugu. Nad said tänu oma usule ja kuulekusele suure tasu. Joosua uskus tõesti, et Jehoova viib täide kõik oma tõotused. Olgu ka meil selline usk (Joosua 23:14).

[Pilt lk 10]

Joosua ja Kaaleb olid kindlad Jehoova väes

[Pilt lk 10]

Sõprus Moosesega tugevdas Joosua usku

[Pilt lk 10]

Tänu Joosua juhatusele hoidis rahvas Jehoova ligi