Elulugu

Kirjake, mis muutis mu elu

JUTUSTANUD IRENE HOCHSTENBACH

See juhtus 1972. aastal ühel teisipäeva õhtul. Olin 16-aastane ja viibisin koos oma vanematega usulisel koosolekul Eindhoveni linnas, mis asus Brabanti provintsis Hollandis. Tundsin end ebakindlana ja soovisin olla kusagil mujal. Siis ulatasid kaks noort naist mulle kirjakese sõnumiga: „Kallis Irene, me tahaksime väga sind aidata.” Ma ei osanud arvatagi, kui palju see kiri mu elu muudab. Aga enne, kui jutustan, mis edasi juhtus, räägin veidi oma lapsepõlvest.

SÜNDISIN Belitungi saarel Indoneesias. Mäletan mõningaid selle troopilise saare hääli – palmipuude kahinat tuules, lähedalasuva jõe tasast vulinat, maja ümber mängivate laste naeru ja ka muusikahelisid, mis täitsid meie kodu. Aastal 1960, kui olin 4-aastane, kolis meie pere Indoneesiast Hollandisse. See oli pikk laevareis, ning eriti hästi on mul meelde jäänud hääl, mida tegi mu lemmikmänguasi – väike trummidega kloun, mis mul kaasas oli. Seitsmeaastaselt kaotasin haiguse tõttu kuulmise ning alates sellest ajast ei kuule ma enam mingeid helisid. Neist on jäänud vaid mälestused.

Kasvan üles kurdina

Vanemad hoolitsesid minu eest armastavalt ja alguses ei mõistnud ma täielikult,  millised tagajärjed kaasnevad kurtusega. Lapsena mõtlesin, et isegi mu hiigelsuur kuuldeaparaat, millest mulle eriti kasu polnud, on lihtsalt üks lõbus asjake. Ümbruskonna lapsed kirjutasid kriidiga kõnniteele pikki jutte, et minuga suhelda ja ma vastasin neile, ehkki ma ei kuulnud oma häält.

Vanemaks saades sain aru, et erinen teistest inimestest enda ümber. Hakkasin ka märkama, et mõned heidavad nalja mu kurtuse üle ja teised väldivad minu seltskonda. Tundsin end eraldatu ja üksikuna. Hakkasin mõistma, mida tähendab olla kurt, ja mida vanemaks ma sain, seda enam tekitas kuuljate maailm minus hirmu.

Mu vanemad otsustasid kolida väikesest külast Limburgi provintsis Eindhoveni linna, et saaksin käia kurtide koolis. Isa otsis seal omale töökoha ning mu vend ja õed läksid uude kooli. Olen tänulik kõigi ümberkorralduste eest, mis nad minu heaks tegid. Koolis õpetati mind oma hääletugevust kohandama ja selgemini rääkima. Ja kuigi õpetajad ei kasutanud viipekeelt, õpetasid klassikaaslased mind viiplema.

Elan oma maailmas

Kui ma vanemaks sain, pingutasid vanemad kõvasti, et minuga suhelda, kuid ma ei mõistnud paljusid asju. Näiteks ei saanud ma aru, et mu vanemad uurivad Jehoova tunnistajatega Piiblit. Mäletan, et ühel päeval käisime perega kohas, kus oli palju inimesi, kes istusid toolidel. Nad vaatasid kõik ettepoole, mõnikord plaksutasid ja tõusid aeg-ajalt püsti. Ma ei teadnud, miks need inimesed kõike seda teevad. Tükk aega hiljem sain teada, et olin viibinud Jehoova tunnistajate konvendil. Mu vanematel oli ka harjumuseks võtta mind kaasa ühte väiksesse saali Eindhoveni linnas. Tundsin end seal hästi, sest kõik olid lahked ja saalis käimine paistis mu peret õnnelikuks tegevat, ent ma ei teadnud, miks me seal kogu aeg käime. Nüüd ma tean, et see väike saal oli Jehoova tunnistajate kuningriigisaal.

Kahjuks polnud seal koosolekutel kedagi, kes oleks mulle programmi tõlkinud. Praegu ma mõistan, et kohalolijad tahtsid mind aidata, ent nad ei teadnud, kuidas mind kui kurti kohelda. Tundsin end koosolekutel kõrvalejäetuna ja mõtlesin endamisi, et tahaksin pigem koolis olla. Ent just siis, kui need mõtted mu peas keerlesid, kirjutasid kaks noort naist midagi paberitükile ja ulatasid selle mulle. See oligi see kirjake, mida ma sissejuhatuses mainisin. Mul polnud aimugi, et sellest kirjast saab alguse väärtuslik sõprus, mille tõttu ma ei tunne end enam üksikuna.

Leian väärtuslikud sõbrad

Colette ja Hermine, kes selle kirja kirjutasid, olid veidi üle 20 aasta vanad. Hiljem sain teada, et nad tulid üldpioneerideks ehk täisajalisteks kuulutajateks sellesse Jehoova tunnistajate kogudusse, kus ma käisin. Kuigi Colette ja Hermine ei osanud viipekeelt, suutsin ma lugeda nende huultelt ja nii saime üsna hästi suhelda.

Mu vanemad olid rõõmsad, kui Colette ja Hermine tegid ettepaneku minuga Piiblit uurida. Need noored naised tegid aga veel palju enamatki. Nad pingutasid väga, et aidata mul kuningriigisaalis toimuvatest koosolekutest aru saada ja koguduseliikmetega  seltsida. Nad harjutasid minuga kuulutustöö esitlusi ja aitasid mul teokraatliku teenistuskooli kõnesid ette valmistada. Kujutle vaid, mul oli nüüd julgust esitada kõne kuuljatest pealtvaatajate ees!

Lisaks sellele tundsin, et võin Colette’i ja Herminet usaldada. Nad olid kannatlikud ja kuulasid mind. Ehkki me naersime tihti minu vigade üle, ei visanud nad minu üle nalja ega häbenenud minuga seltsida. Nad püüdsid mõista mu tundeid ja kohtlesid mind võrdsena. Need heasüdamlikud tüdrukud andsid mulle imeilusa kingituse – oma armastuse ja sõpruse.

Ja mis kõige tähtsam, Colette ja Hermine õpetasid mulle, et ma pean tundma Jehoova Jumalat kui sõpra, keda saab usaldada. Nad selgitasid mulle, et Jehoova nägi mind kuningriigisaalis istumas ja et ta mõistis minu kui kurdi tundeid. Kui tänulik ma küll olen, et meist kolmest said sõbrad tänu ühisele armastusele Jehoova vastu! Mind liigutas see, kuidas Jehoova minu eest hoolitses, ning armastusest tema vastu sümboliseerisin oma pühendumist talle 1975. aasta juulis veeristimisega.

Olen saatjaks lähedasele sõbrale

Järgnevate aastate jooksul sain tuttavaks üha suurema hulga kristlike vendade ja õdedega. Ühest vennast sai mulle väga lähedane sõber, ning me abiellusime aastal 1980. Peagi pärast seda alustasin pioneerteenistust. Aastal 1994 määrati meid abikaasa Harryga eripioneerideks hollandi viipekeelsele territooriumile. Järgmisel aastal seisin silmitsi paljunõudva ülesandega: saata oma kuuljat abikaasat, kui ta külastab kogudusi ringkonnaülevaataja asendajana.

Kuidas ma sellega toime tulen? Kui külastame kogudust esimest korda, püüan viivitamatult saada tuttavaks nii paljude vendade ja õdedega kui võimalik. Ma ütlen neile, et olen kurt ning palun neil aeglaselt rääkida ja mulle otsa vaadata. Ma püüan ka koguduse koosolekutel otsekohe vastuse anda. Küsin samuti, kas keegi tahaks aidata mul koosolekuprogrammist aru saada ja põlluteenistuses abiks olla.

See meetod töötab nii hästi, et mõnikord vennad ja õed unustavad, et ma ei kuule ning vahel tekib seetõttu naljakaid olukordi. Näiteks on mulle öeldud, et mind linnas nähes tuututavad nad tervituseks autosignaali,  ent muidugi ei reageeri ma selle peale. Ma ise kipun samuti mõnikord oma piiratust unustama. Näiteks vahel tahan midagi salaja oma abikaasale kõrva sosistada. Kui ma siis näen teda järsku punastavat, mõistan, et mu „sosin” oli liiga vali.

Lapsed aitavad ootamatutel viisidel. Ühes koguduses, mida me esimest korda külastasime, märkas üks 9-aastane poiss, et kuningriigisaalis kõhklevad mõned minuga rääkima tulla, ning ta otsustas midagi ette võtta. Ta tuli minu juurde, võttis mul käest kinni, tiris mu kuningriigisaali keskele ja hüüdis täiest kõrist: „Saage tuttavaks, see on Irene! Ta on kurt!” Kohalolijad tulid minu juurde ja tutvustasid ennast.

Kuna ma saadan abikaasat ringkonnatööl, siis mu sõprade ring kasvab pidevalt. Kui palju küll erineb mu praegune elu aastatetagusest, mil tundsin end kõrvalejäetu ja eraldatuna! Alates õhtust, kui Colette ja Hermine pistsid mulle pihku selle kirjakese, olen kogenud sõpruse jõudu ja kohanud inimesi, kes on saanud minu jaoks väga erilisteks. Kõige tähtsam on aga see, et olen õppinud tundma Jehoovat – kõige väärtuslikumat Sõpra (Roomlastele 8:38, 39). Kuidas küll see väike kirjake mu elu muutis!

[Pilt lk 24]

Mäletan oma lemmikmänguasja häält

[Pildid lk 25]

Kuulutustööl ja koos oma abikaasa Harryga