Lohutus kannatajatele

LÄBI sajandite on paljudele filosoofidele ja teoloogidele valmistanud peamurdmist küsimus, miks Jumal lubab kannatusi. Mõned on väitnud, et kuna Jumal on kõikvõimas, on just tema lõppkokkuvõttes kannatuste eest vastutav. Teise sajandi apokrüüfiliste jutluste kogus on öeldud, et Jumal valitseb maailma mõlema käega („The Clementine Homilies”). Oma „vasaku käega”, Saatanaga, põhjustab ta kannatusi ja hädasid ning „parema käega”, Jeesusega, ta päästab ja õnnistab.

Teised, kes ei suuda uskuda, et Jumal võib lubada kannatusi, isegi kui ta neid ise ei põhjusta, on otsustanud kannatusi üldse eitada. „Kurjus on vaid illusioon, sellel pole tegelikku alust,” kirjutas Mary Baker Eddy. „Kui inimesed mõistaksid, et patt, haigused ja surm on tühisus, siis need kaoksid.” („Science and Health With Key to the Scriptures”)

Traagilised ajaloosündmused (iseäranis Esimesest maailmasõjast kuni meie päevini) on pannud paljud järeldama, et Jumal lihtsalt ei suuda kannatusi ära hoida. „Holokaust on minu arvates kõrvaldanud igasuguse idee Jumala kõikvõimsusest,” kirjutas juudi õpetlane David Wolf Silverman. Ta lisas: „Kui püüda Jumala olemust kuidagi selgitada, siis peaks tema headus sobima kokku kurjuse olemasoluga. Ja sel juhul ei saa ta muidugi olla kõikvõimas.”

Väited, et Jumal on kannatustes mingi moel kaassüüdlane, et kannatused on meie endi kujutluspildid või et Jumal ei suuda neid ära hoida, ei paku kannatajatele just erilist lohutust. Mis veelgi tähtsam, sellised uskumused on sootuks vastuolus selle õiglase, jõulise ja hoolitseva Jumalaga, keda tutvustatakse Piibli lehekülgedel (Iiob 34:10, 12; Jeremija 32:17; 1. Johannese 4:8). Mida siis räägib Piibel sellest, miks Jumal on lubanud kannatusi?

Kuidas kannatused alguse said?

Jumal ei loonud inimesi kannatama. Vastupidi, ta andis esimesele inimpaarile Aadamale ja Eevale täiusliku mõistuse ja keha, valmistas nende koduks imekena aia ning andis neile mõtteka ja rahuldustpakkuva töö (1. Moosese 1:27, 28, 31; 2:8). Nende edasine õnn sõltus aga sellest, kas nad tunnustavad Jumala valitsust ning tema õigust otsustada, mis on hea ja mis halb. Seda Jumala eelisõigust esindas „hea ja kurja tundmise puu” (1. Moosese 2:17). Aadam ja Eeva pidid näitama, et alluvad Jumalale, kuuletudes käsule, mis keelas sellest puust süüa. *

Kurb küll, kuid Aadam ja Eeva ei kuuletunud Jumalale. Mässuline vaimolend, keda hiljem nimetatakse Kuradiks ja Saatanaks, veenis Eevat, et Jumalale kuuletumine ei teeni tema parimaid huve. Jumal pidavat teda ilma jätma millestki väga  ihaldusväärsest: sõltumatusest, õigusest ise otsustada, mis on hea ja mis halb. Saatan väitis, et kui süüa keelatud puu vilja, lähevad ta ’silmad lahti ja ta saab Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja’ (1. Moosese 3:1–6; Ilmutuse 12:9). Eeva lasi end meelitada väljavaatest saada sõltumatuks ja võttis keelatud vilja ning peagi tegi seda ka Aadam.

Samal päeval hakkasid Aadam ja Eeva tundma oma mässu tagajärgi. Jumala valitsusele vastuhaku tõttu kaotasid nad kaitse ja soosingu, mida Jumalale allumine oli neile pakkunud. Jumal ajas nad paradiisiaiast välja ja ütles Aadamale: „Olgu maapind neetud sinu üleastumise pärast! Vaevaga pead sa sellest sööma kogu eluaja! Oma palge higis pead sa leiba sööma, kuni sa jälle mullaks saad” (1. Moosese 3:17, 19). Aadam ja Eeva pidid kogema haigusi, piinu, vananemist ja surma. Kannatused said inimelu lahutamatuks osaks (1. Moosese 5:29).

Vaidlusküsimuse lahendamine

Kas Jumal ei oleks võinud Aadama ja Eeva patu lihtsalt tähele panemata jätta? Seda mitte, kuna see oleks veelgi enam õõnestanud tema autoriteeti või ehk isegi julgustanud mässule ja põhjustanud veelgi suuremaid kannatusi (Koguja 8:11). Lisaks oleks sellise sõnakuulmatuse eiramine teinud Jumalast kaassüüdlase. Piibli kirjutaja Mooses tuletab meelde: „Tema töö on täiuslik, sest kõik tema teed on õiged! Jumal on ustav ja temas pole väärust, tema on õige ja õiglane!” (5. Moosese 32:4.) Et enda põhimõtetele kindlaks jääda, pidi Jumal laskma Aadamal ja Eeval kogeda sõnakuulmatuse tagajärgi.

Miks Jumal ei hävitanud kohe esimest inimpaari ja Saatanat, nähtamatut mässule kihutajat? Tal oli väge, et seda teha. Aadam ja Eeva poleks siis saanud järglasi, kes oleksid pärinud kannatused ja surma. Säärane jumaliku väe näitamine poleks aga tõendanud Jumala õigust valitseda oma intelligentsete loodute üle. Lisaks oleksid Aadam ja Eeva surnud lastetult, mis tähendanuks, et on nurjunud Jumala eesmärk täita maa nende täiuslike järeltulijatega (1. Moosese 1:28). Ent „Jumal ei ole inimene ... Kas tema ütleb, aga ei tee, või räägib, aga ei vii täide?” (4. Moosese 23:19.)

Jehoova Jumal otsustas oma täiuslikus tarkuses lasta mässul mõnda aega kesta. Mässajatele anti piisavalt võimalusi kogeda Jumalast sõltumatuse tagajärgi. Edasised sündmused pidid selgelt näitama inimkonna vajadust Jumala juhatuse järele ning tõestama Jumala valitsuse üleolekut inimese või Saatana valitsuse ees. Samal ajal astus Jumal samme, et tagada oma algse eesmärgi täitumine maaga. Ta tõotas, et tuleb „seeme” ehk järeltulija, kes purustab Saatana pea, kõrvaldades ühe korraga ja täielikult tema mässu tagajärjed (1. Moosese 3:15).

See tõotatud Seeme oli Jeesus Kristus. Tekstis 1. Johannese 3:8 on kirjas, et „Jumala Poeg [on] ilmunud, et ta tühistaks kuradi teod”. Jeesus tegi seda, kui ohverdas oma täiusliku inimelu ja maksis lunahinna, et vabastada Aadama lapsed päritud patu ja surma orjusest (Johannese 1:29; 1. Timoteosele 2:5, 6). Need, kes tõesti usuvad Jeesuse ohvrisse, on tõotatud kannatustest jäävalt vabastada (Johannese 3:16; Ilmutuse 7:17). Millal see teoks saab?

 Lõpp kannatustele

Jumala autoriteedi eiramine on põhjustanud kirjeldamatuid kannatusi. Seetõttu peab Jumal ilmutama oma autoriteeti erakordsel viisil, et teha lõpp inimeste kannatustele ja viia täide oma algne eesmärk maaga. Jeesus mainis seda Jumala korraldust, kui ta õpetas oma järelkäijaid palvetama: „Meie Isa, kes oled taevas! ... sinu riik tulgu; sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal” (Matteuse 6:9, 10, meie kursiiv).

Lõpukorral on aeg, mil Jumal on lubanud inimestel katsetada nende endi valitsustega. Viies täide Piibli prohvetikuulutuse, rajas Jumal 1914. aastal taevastes oma Kuningriigi, mille Kuningas on Jeesus Kristus. * Peatselt see lõhub ja hävitab kõik inimvalitsused (Taaniel 2:44).

Jeesus näitas oma lühikese maise teenistuse ajal, milliseid õnnistusi toob inimkonnale Jumala valitsuse taastamine. Evangeeliumid tõendavad, et Jeesus oli kaastundlik vaeste ja rõhutute vastu. Ta tervendas haigeid, toitis näljaseid ja äratas üles surnuid. Isegi loodusjõud kuuletusid talle (Matteuse 11:5; Markuse 4:37–39; Luuka 9:11–16). Kujutle, mida saadab Jeesus korda siis, kui ta kasutab oma lunastusohvri puhastavat mõju kõigi sõnakuulelike inimest heaks. Piibel tõotab, et Kristuse valitsuse kaudu Jumal „pühib ära kõik pisarad nende silmist, ja surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ega vaeva ei ole enam” (Ilmutuse 21:4).

Lohutus kannatajatele

Kui julgustav on teada, et meie armastav ja kõikvõimas Jumal Jehoova hoolib meist ning toob peagi inimkonnale kergendust. Tavaliselt on raskelt haige valmis läbima isegi piinarikka ravi, mis võib talle paranemise tuua. Samamoodi, kui me teame, et Jumala viis olukordi lahendada toob inimestele jäävaid õnnistusi, aitab see meil vastu pidada, missuguseid raskusi me ajutiselt ka ei peaks taluma.

Eelmises artiklis mainitud Ricardo on üks neist, kes on õppinud leidma lohutust Piibli tõotustest. „Pärast naise surma tundsin ma suurt soovi end teistest eraldada,” meenutab ta, „kuid peagi ma mõistsin, et see ei too mu naist tagasi ning ainult nõrgestab mind emotsionaalselt.” Seepärast käis Ricardo edasi kristlikel koosolekutel ja jagas Piibli sõnumit teistele. „Kui tundsin Jehoova armastavat toetust ja märkasin, kuidas ta vastas mu palvetele ka näiliselt väikestes asjades, sain temaga lähedasemaks,” sõnab Ricardo. „Teadmine, et Jumal armastab mind, aitas mul vastu pidada mu elu rängimas katses.” Ta möönab: „Ma tunnen oma naisest ikka suurt puudust, kuid nüüd usun  ma kindlalt, et Jehoova ei lase meile osaks saada midagi sellist, mis põhjustaks jäävat kahju.”

Kas igatsed sinagi Ricardo ja miljonite teiste sarnaselt aega, mil inimesed ei pea enam kannatama ning enam „ei mõelda endiste asjade peale ja need ei tulegi meelde”? (Jesaja 65:17.) Võid olla kindel, et sulle saavad osaks Jumala Kuningriigi õnnistused, kui järgid Piibli nõuannet: „Otsige Jehoovat, kui ta on leitav, hüüdke teda, kui ta on ligidal!” (Jesaja 55:6.)

Et seda kergem teha oleks, selleks peaks Jumala Sõna lugemine ja hoolas uurimine saama sinu elus esmase koha. Õpi tundma Jumalat ja Jeesus Kristust, kelle ta maa peale läkitas. Püüa elada kooskõlas Jumala põhimõtetega ja näita sellega, et oled valmis alluma tema suveräänsusele. Selline teguviis lisab sulle õnne juba praegu, hoolimata elus ettetulevatest katsetest. Tulevikus aga toob see sulle rõõmupakkuva elu maailmas, kus pole enam kannatusi (Johannese 17:3).

[Allmärkused]

[Kast lk 6, 7]

KUIDAS KANNATUSTES TOIME TULLA?

„Heitke kõik oma mure tema [Jumala] peale” (1. Peetruse 5:7). Segadus, viha ja hüljatustunne on täiesti normaalsed, kui meid või mõnda meie lähedast inimest tabavad kannatused. Siiski võime olla kindlad, et Jehoova mõistab meie tundeid (2. Moosese 3:7; Jesaja 63:9). Võime nagu muistse aja ustavad mehedki avada talle oma südame ning rääkida oma kahtlustest ja muredest (2. Moosese 5:22; Iiob 10:1–3; Jeremija 14:19; Habakuk 1:13). Jumal ehk küll ei kõrvalda imekombel meie katsumusi, kuid vastusena meie südamesttulevatele palvetele võib ta anda meile tarkust ja jõudu nendes toime tulla (Jakoobuse 1:5, 6).

„Ärge hämmastuge raske katsumuse üle, otsekui juhtuks teile midagi veidrat” (1. Peetruse 4:12, New International Version). Siin räägib Peetrus tagakiusamisest, kuid tema sõnad sobivad sama hästi kõigi kannatuste kohta, mis usklikule võivad osaks saada. Inimesed peavad taluma puudust, haigusi ja lähedaste surma. Piibel ütleb, et „aeg ja juhus” tabavad kõiki (Koguja 9:11, UM). Need on osa inimeste praegusest elust. Selle tõdemine aitab meil toime tulla, kui meid tabavad katsumused ja õnnetused (1. Peetruse 5:9). Iseäranis suurt lohutust pakub kinnitus, et „Jehoova silmad on õigete poole ja tema kõrvad nende appihüüdmise poole” (Laul 34:16; Õpetussõnad 15:3; 1. Peetruse 3:12).

„Olge rõõmsad lootuses” (Roomlastele 12:12). Selle asemel et mõelda vaid kaotatud õnnele, võime mõtiskleda Jumala tõotuse üle teha kannatustele lõpp (Koguja 7:10). See kindel lootus kaitseb meid, nagu kiiver kaitseb pead. Lootus leevendab elutorme ja aitab tagada seda, et need ei põhjusta meie vaimsele, emotsionaalsele ja usulisele tervisele kestvat kahju (1. Tessalooniklastele 5:8).

[Pilt lk 5]

Aadam ja Eeva ei tunnustanud Jumala valitsust

[Pilt lk 7]

Jumal tõotab maailma, kus pole kannatusi