Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

”Hea inimene saab Jehoovalt tunnustuse”

”Hea inimene saab Jehoovalt tunnustuse”

„Hea inimene saab Jehoovalt tunnustuse”

IGASUGUNE elu saab alguse Jehoovalt (Laul 36:10). Tõepoolest, „tema sees [me] elame ja liigume ja oleme” (Apostlite teod 17:28). Kas ei täitu meie süda tänuga, kui mõtleme, millise tasu ta annab neile, kes on temaga lähedastes suhetes? On ju „Jumala armuand ... igavene elu” (Roomlastele 6:23). Kui tähtis on küll püüda Jehoovalt tunnustust saada!

Laulukirjutaja kinnitab, et Jehoova ’annab armu’ ehk soosib (Laul 84:12). Keda ta soosib? Tänapäeval soosivad inimesed teisi tihtipeale hariduse, jõukuse, nahavärvi, rahvusliku päritolu ja muu sellise põhjal. Ent keda soosib Jumal? Muistse Iisraeli kuningas Saalomon vastab: „Hea inimene saab Jehoovalt tunnustuse, aga kurja nõuga mehe ta mõistab hukka!” (Õpetussõnad 12:2).

On selge, et Jehoovale meeldib hea inimene – vooruslik isik. Hea inimese voorusteks on näiteks enesedistsipliin, erapooletus, alandlikkus, kaastundlikkus ja mõistlikkus. Tema mõtted on õiged, sõnad julgustavad ning teod õiglased ja kasulikud. Piibli Õpetussõnade 12:1–12 raamatu 12. peatüki esimene pool näitab, kuidas headus peaks mõjutama meie igapäevaelu ning millist kasu selle omaduse ilmutamine toob. Sealtoodu üle arutlemine annab meile tarkust ’head teha’ (Laul 36:4). Selle peatüki mõistlike nõuannete ellurakendamine aitab meil saada Jumala tunnustust.

Väga tähtis on distsiplineerimine

„Kes armastab hoiatust [„distsiplineerimist”, UM], armastab teadlikkust,” sõnab Saalomon, „aga kes vihkab noomimist, on juhm!” (Õpetussõnad 12:1). Hea inimene on innukas enda juures muudatusi tegema, seepärast ta lausa ootab distsiplineerimist. Ta rakendab kiiresti ellu nõuandeid, mida antakse kristlikel koosolekutel või isiklike vestluste kaudu. Pühakirjas ja piiblilistes väljaannetes leiduvad sõnad on nagu härgade ajamiseks kasutatud teravaotsalised kepid, mis torgivad teda õigel teel käima. Ta otsib teadmisi ja kasutab neid selleks, et oma teeradu sirgeks teha. Tõepoolest, kes armastab distsiplineerimist, armastab ka teadmisi.

Kui vajalik on küll tõelistele jumalakummardajatele distsiplineerimine – eriti just enese distsiplineerimine! Me võime soovida, et meil oleks Jumala Sõna kohta sügavamaid teadmisi. Me võime tahta olla palju tõhusamad kristlikus teenistuses ja paremad Jumala Sõna õpetajad (Matteuse 24:14; 28:19, 20). On aga vaja enesedistsipliini, et need soovid reaalsuseks teha. Enesedistsipliini läheb tarvis ka muudes eluvaldkondades. Näiteks on tänapäeval rohkesti materjali, mis on kavandatud lubamatute ihade äratamiseks. Kas pole mitte vaja enesedistsipliini, et silmad sellistel ebasobivatel vaatepiltidel ei peatuks? Lisaks sellele, kuna „inimese südame mõtlemised on kurjad ta lapsepõlvest peale”, võib tõepoolest kuskil ajusopis ebamoraalne mõte tekkida (1. Moosese 8:21). Läheb tarvis enesedistsipliini, et sellele mõttele mitte keskenduda.

Ent noomimise vihkaja ei armasta distsiplineerimist ega teadmisi. Andes järele patusele inimlikule kalduvusele noomimist pahaks panna, madaldub ta mõistmatu ja juhmi looma tasemele, kel pole moraalseid väärtusi. Meil tuleb sellisele kalduvusele kindlalt vastu seista.

„Juured, mida ei saa välja tõmmata”

Loomulikult ei saa hea inimene olla ülekohtune ega ebaõiglane. Seega on Jehoovalt tunnustuse saamiseks vajalik ka teha seda, mis on õige ja õiglane. Kuningas Taavet laulis: „Sina, Jehoova, õnnistad õiget; sa ehid teda oma hea meelega kui kaitsevarjuga!” (Laul 5:13). Vastandades õiglaste ja õelate olukorda, ütleb Saalomon: „Inimene ei jää õeluse pärast püsima, aga õigete juur on kõikumatu!” (Õpetussõnad 12:3).

Võib tunduda, et õelal inimesel läheb kõik hästi. Mõtle laulukirjutaja Aasafi kogemusele. „Aga mina,” ütleb ta, „minu jalad oleksid peaaegu komistanud, mu sammud oleksid kohe libisenud!” Miks? Aasaf vastab: „Ma kadestasin hooplejaid, kui ma nägin õelate head käekäiku!” (Laul 73:2, 3). Ent kui ta tuli Jumala templisse, hakkas ta mõistma, et Jehoova on pannud nad libedale pinnale (Laul 73:17, EP 97; L 73:18). Igasugune edu, mida õelad näivad saavutavat, on ajutine. Miks peaksime neid kadestama?

Inimene, keda Jehoova tunnustab, on aga stabiilne. Saalomon kasutab metafoorina puu tugevat juurestikku, öeldes: „Headel inimestel on juured, mida ei saa välja tõmmata” (Õpetussõnad 12:3, The New English Bible). Hiigelsuure puu, näiteks hiidsekvoia juurestik võib laiuda rohkem kui 1,5 hektari suurusel maa-alal ning püsida kindlalt pinnases, hoolimata üleujutustest ja tugevatest tuultest. Kõrgele ulatuv sekvoia võib isegi võimsale maavärinale vastu seista.

Just nagu juurtel maa toitvas pinnases, on meiegi mõistusel ja südamel vaja Jumala Sõnasse sügavuti tungida ja sealt eluandvat vett imeda. Nõnda saame kindlalt juurdunud ja tugeva usu ning lootuse (Heebrealastele 6:18, 19). Meid ei ’õõtsutata ega kõigutata igas eksiõpetuse tuules’ (Efeslastele 4:14). Muidugi me kogeme tormisarnaseid katsumusi ja võime hädaolukorras isegi kohkuda. Ent meie „juur on kõikumatu”.

„Tubli naine on oma mehe kroon”

Paljud inimesed on kuulnud ütlust: „Iga eduka mehe taga on hea naine.” Toetava naise tähtsusele viidates ütleb Saalomon: „Tubli naine on oma mehe kroon, aga häbitu on otsekui mädanik tema luudes!” (Õpetussõnad 12:4). Sõna „tubli” võtab kokku paljud headuse küljed. Hea abielunaise vooruste hulka, mida kirjeldatakse üksikasjalikult Õpetussõnade raamatu 31. peatükis, kuuluvad töökus, ustavus ja tarkus. Selline naine on oma abikaasa kroon, sest tema hea käitumine toob mehele au ja kasvatab teistes tema vastu hindamist. Niisugune naine ei edenda kunagi auahnelt oma plaane ega võitle mehega tunnustuse pärast. Ta on talle hoopis täiendavaks abiks.

Kuidas võib naine käituda häbitult ja mis on selle tagajärjed? Häbitu käitumine võib olla nii riiakus kui ka abielurikkumine (Õpetussõnad 7:10–23; 19:13). Sellise käitumisega kisub naine oma meest ainult maha. Naine on otsekui „mädanik tema luudes” selles mõttes, et „ta hävitab teda nagu haigus, mis nõrgestab keha”, ütleb üks teatmeteos. Teises väljaandes öeldakse: „Tänapäevane vaste sellele väljendile võiks olla vähk – salakaval haigus, mis inimest järk-järgult kurnab.” Püüdku kristlikud naised saavutada Jumala tunnustust tubli naise voorusi ilmutades.

Mõtted, teod, tagajärjed

Mõtted viivad tegudeni ja need omakorda tagajärgedeni. Järgmiseks näitab Saalomon, kuidas mõtetest saavad teod. Ta võrdleb õiglasi inimesi õelatega: „Õiglaste mõtted on õiged, õelate nõuanne on pettus! Õelate sõnad varitsevad verd, aga ausate suu päästab varitsetavad!” (Õpetussõnad 12:5, 6).

Head inimesed isegi mõtlevad moraalselt puhtalt ning nende mõtted on suunatud erapooletutele ja õiglastele asjadele. Kuna õiglasi isikuid ajendab armastus Jumala ja kaasinimeste vastu, on nende kavatsused head. Õelaid paneb aga tegutsema isekus. Järelikult on nende kavatsused ja abinõud, mida nad eesmärkide saavutamiseks kasutavad, petlikud. Nende teod on ebausaldatavad. Nad ei kõhkle süütule inimesele lõksu seada näiteks kohtus valesüüdistusi esitades. Nende sõnad „varitsevad verd”, sest nad tahavad oma süütutele ohvritele kahju teha. Õiglased on õelate sepitsustest aga teadlikud ja neil on ettevaatuseks vajaminevat tarkust ning seetõttu suudavad nad ohtu vältida. Nad saavad isegi hoiatada neid, kes on teadmatuses, ning päästa nad õelate petlikest sepitsustest.

Mis juhtub õiglaste ja õelatega? „Õelad kummutatakse ja neid ei ole enam,” vastab Saalomon, „aga õigete koda jääb püsima!” (Õpetussõnad 12:7.) Üks teatmeteos ütleb, et koda „viitab majapidamisele ja kõigele väärtuslikule, mis inimesel on ning mis elu võimalikuks teeb”. See võib tähendada isegi õiglase perekonda ja järeltulijaid. Igal juhul on selle õpetussõna mõte selge: õiglased jäävad hädaolukorras kindlalt püsima.

Alandlik on paremas olukorras

Rõhutades vahetegemisvõime tähtsust, ütleb Iisraeli kuningas: „Meest kiidetakse tema mõistuse [„mõistliku suu”, UM] pärast, aga meelesegane [„kõvera südamega”, Piibli Raamat] on põlatud!” (Õpetussõnad 12:8). Mõistlik inimene ei lase sõnadel oma suust mõtlematult välja voolata. Enne rääkima hakkamist ta mõtleb ning tal on rahumeelsed suhted teistega, sest „mõistlik suu” ajendab teda sõnu hoolikalt valima. Rumala või spekulatiivse küsimuse korral suudab mõistlik mees oma ’sõnu peatada’ (Õpetussõnad 17:27). Sellist meest kiidetakse ning ta meeldib Jehoovale. Kui palju erineb ta küll inimesest, kel on moonutatud arusaamad, mis tulevad „kõverast südamest”!

Jah, mõistlikku meest kiidetakse, kuid järgmine õpetussõna õpetab meile alandlikkuse tähtsust. Selles öeldakse: „Parem on olla tähtsusetu, kel ometi on ori, kui ennast laiutada ja olla leivata” (Õpetussõnad 12:9, EP 97). Saalomon mõtleb siin tõenäoliselt, et parem on olla alandlik ja omada vähe vara – kõigest üht teenijat –, kui raisata ära eluks vajaminev selleks, et püüda kõrget sotsiaalset seisundit hoida. Elada oma võimete kohaselt – milline mõistlik soovitus!

Headuse õppetunnid maaelust

Tuues näiteid maaelust, annab Saalomon meile kaks õppetundi headuse kohta. Ta ütleb: „Õige tunneb oma lojuse hinge, aga õelate halastuski on julm!” (Õpetussõnad 12:10). Õiglane inimene kohtleb oma loomi lahkusega. Ta teab nende vajadusi ja muretseb nende heaolu pärast. Õel inimene võib küll öelda, et ta hoolib oma loomadest, kuid tegelikult nende vajadused teda ei liiguta. Tema ajendid on isekad ning loomi koheldes peab ta silmas kasu, mis need võivad talle tuua. See, mida niisugune inimene peab piisavaks looma eest hoolitsemiseks, võib olla tegelikult julm kohtlemine.

Loomade lahke kohtlemise põhimõte kehtib ka lemmikloomade puhul. Kui julm on võtta endale lemmikloom ja põhjustada talle kannatusi tema hooletussejätmise või halvasti kohtlemisega! Kui loom on suurtes piinades mingi raske haiguse või vigastuse tõttu, oleks meist ehk lahke tema elu lõpetada.

Kasutades teist maaelu näidet – põlluharimist –, ütleb Saalomon: „Kes oma põldu harib, sel on leiba küllalt.” Tõepoolest, mõttekas ja tubli töö kannab vilja. „Aga kes tühja taga ajab, on meeletu!” (Õpetussõnad 12:11.) „Meeletul” pole head otsustusvõimet ega mõistmist, ta tegeleb mõttetute, kahtlaste ja väärtusetute ettevõtmistega. Õppetunnid neis kahes salmis Õp 12:10, 11 on selged: ole halastav ja töökas.

Õiglase elu laabub

„Õel himustab kurjade püüdepaela [„saaki”, EP 97],” ütleb tark kuningas (Õpetussõnad 12:12a). Kuidas õel inimene seda teeb? Ilmselt ihaldab ta varandust, mis on saadud halval teel.

Mida öelda hea inimese kohta? Selline isik armastab distsiplineerimist ja on usus kindlalt juurdunud. Ta on õiglane, mõistlik, alandlik, kaastundlik ja hoolas. Saalomon lausub, et „õigete juur kinnitatakse” (Õpetussõnad 12:12b, EP 97). „Õigete juur jääb püsima igaveseks,” ütleb An American Translation. Sellised isikud on stabiilsed ja kaitstud. Tõepoolest, „hea inimene saab Jehoovalt tunnustuse”. ’Lootkem Jehoova peale ja tehkem head’ (Laul 37:3).

[Pildid lk 31]

Õiglase inimese usk on juurdunud kindlalt nagu tugev puu