Lugejate küsimusi

Kas Piibli põhimõtted lubavad kristlasel panna kohtus kätt Piiblile ning anda vannet rääkida tõtt ja ainult tõtt?

Selles küsimuses peab igaüks ise otsuse langetama (Galaatlastele 6:5). Piibel aga ei keela anda vannet rääkida kohtus tõtt.

Vande andmine on juba ammustest aegadest laialt levinud tava. Näiteks vanad kreeklased tõstsid käe taeva poole või puudutasid altarit, kui andsid vannet. Kui Roomas kohtuliku vande andja vandetõotust andis, hoidis ta käes kivi ja vandus: „Kui mina teadlikult petan ning tema [Jupiter] päästab linna ja kindluse, visaku Jupiter ära kõik hea minu elust, nagu ma teen selle kiviga.” (John McClintocki ja James Strongi „Cyclopedia of Biblical, Theological, and Ecclesiastical Literature”, VII köide, lk 260.)

Sellised tavad osutasid inimese kalduvusele tunnistada võimsa jumaluse olemasolu, kes suudab inimesi jälgida ning kelle ees inimesed on vastutavad. Iidsetest aegadest saadik on Jehoova tõelised kummardajad mõistnud, et Jumal teab, mida nad räägivad ja teevad (Õpetussõnad 5:21; 15:3). Nad andsid vannet otsekui Jumala juuresolekul või kutsudes teda tunnistajaks. Näiteks tegid nii Boas, Taavet, Saalomon ja Sidkija (Rutt 3:13; 2. Saamueli 3:35; 1. Kuningate 2:23, 24; Jeremija 38:16). Tõelise Jumala kummardajad lasid ka teistel neid vannutada. Nõnda oli see Aabrahami ja Jeesus Kristuse puhul (1. Moosese 21:22–24; Matteuse 26:63, 64).

Jehoovale vande andmisega võis mõnikord kaasneda kinnitav žest. Aabram (Aabraham) ütles Soodoma kuningale: „Ma tõstan oma käe üles Jehoova, kõige kõrgema Jumala poole, kes on taeva ja maa Looja” (1. Moosese 14:22). Ingel, kes rääkis prohvet Taanieliga, vandus „oma paremat ja vasakut kätt taeva poole tõstes ... selle juures, kes igavesti elab” (Taaniel 12:7). Isegi Jumala kohta on öeldud, et ta tõstab vannet andes sümboolselt oma käe (5. Moosese 32:40; Jesaja 62:8).

Pühakiri ei keela seega vande andmist. Kristlased ei peaks aga vandetõotusega iga oma sõna kinnitama. Jeesus ütles: „Iga teie „jah” olgu „jah” ja iga „ei” olgu „ei” ” (Matteuse 5:33–37, EP 97). Jünger Jakoobus esitas samasuguse mõtte. Kui ta sõnas „ärge vanduge”, hoiatas ta tähtsusetute asjade pärast vandumast (Jakoobuse 5:12). Jeesus ega Jakoobus ei öelnud kumbki, et oleks vale anda vannet rääkida kohtus tõtt.

Mida teha siis, kui kristlasel palutakse kohtus vanduda, et tema tunnistus on tõene? Kristlane võib tunda, et ta saab sellise vande anda. Kui ta südametunnistus ei luba vannet anda, võib ta pühalikult kinnitada, et ta ei valeta (Galaatlastele 1:20).

Kui kohtusaali protseduuride hulka käib vande andmisel kas käe tõstmine või selle Piiblile asetamine, võib kristlane sellega nõustuda. Ta võib mõelda Pühakirja näidetele, kus vande andmisega kaasnes mingi žest. Kristlasel on vande andmisel mingi žesti tegemisest palju tähtsam meeles pidada seda, et ta vannub Jumala ees rääkida tõtt. Selline vanne on väga tähtis. Kui kristlane tunneb, et ta saab ja võib vastata sellises olukorras esitatud küsimustele, peaks ta pidama meeles, et ta on vande all rääkida tõtt, mida kristlane soovib muidugi alati teha.