Lugejate küsimusi

Miks Piibel ütleb, et vägistamisohu korral tuleks appi hüüda?

Kui inimene pole ise kogenud seda õudustunnet, mida tekitab vägistaja jõhker rünnak, ei suuda ta tõeliselt mõista, kuivõrd see võib ohvri elu segi paisata. See kogemus on nii ränk, et võib ohvrit elu lõpuni vaevata. * Üks noor kristlik naine, keda vägistaja ründas, meenutab mõned aastad hiljem: „Ma ei suuda sõnadega väljendada, missugust kabuhirmu tundsin sel õhtul, ega traumat, millest ma pole siiani üle saanud.” Mõistetavalt ei soovi paljud sellisele kohutavale olukorrale isegi mõelda. Siiski on vägistamisoht praeguses kurjas maailmas reaalsus.

Piibel kajastab avameelselt mõningaid minevikus toimunud vägistamisjuhtumeid- ja püüdeid (1. Moosese 19:4–11; 34:1–7; 2. Saamueli 13:1–14). Samas pakub Piibel ka nõu, kuidas vägistamisohu korral käituda. Vastavad seadusesätted on kirjas 5. Moosese 22:23–27. Need salmid käsitlevad kahte olukorda. Esimesel korral leidis mees noore naise linnas ja magas temaga. Naine aga ei hüüdnud appi. Seetõttu mõisteti ta süüdi, kuna „ta linnas ei hüüdnud appi”. Kui ta oleks appi karjunud, oleksid naabruskonna inimesed ehk saanud ta sellest olukorrast päästa. Teisel juhtumil leidis üks mees noore naise maakohas, kus ta ’haaras temast kinni ning magas ta juures’. Enda kaitseks see naine „hüüdis appi, aga tal ei olnud päästjat”. Erinevalt esimesest juhtumist oli selge, et teisel juhtumil ei andnud naine  ründaja teguviisile järele. Ta avaldas appi hüüdes aktiivselt vastupanu, kuid mees oli temast tugevam. Naise appihüüd tõestas, et ta oli süütu ohver ning teda ei süüdistatud patustamises.

Kuigi kristlased pole tänapäeval Moosese Seaduse all, pakuvad selle põhimõtted neile juhatust. Eelnev toonitab seda, kui tähtis on ründajale vastupanu avaldada ja appi hüüda. Appihüüdu peetakse vägistamisohu korral siiamaani arukaks tegutsemiseks. Üks kuriteoennetamise ekspert teatas: „Kui naist rünnatakse, on tema parimaks relvaks tema vali hääl.” Naise appihüüd võib teiste tähelepanu äratada, nii et nad saavad appi tulla, või ehmatab see ründajat, nii et ta laseb naise vabaks. Üks noor kristlik naine, keda vägistaja ründas, ütles: „Ma karjusin kõigest kõrist ja ta taandus. Kui ta mulle jälle ligineda üritas, karjusin ma uuesti ja panin jooksu. Varem mõtlesin tihti, et kuidas saab appihüüd aidata, kui mõni suur mees mind kinni kahmab, endal peas vaid üks mõte. Nüüd ma nägin, et sellest on abi!”

Isegi sellisel kahetsusväärsel juhtumil, kui mees naise enda valdusse saab ja ta vägistab, pole naise vastupanu ega appihüüd sugugi kasutud. Need tõestavad, et naine tegi ründajale vastupanemiseks kõik endast sõltuva (5. Moosese 22:26). Raskest katsumusest hoolimata on naise südametunnistus puhas, nii et ta võib säilitada enesest lugupidamise ja olla kindel, et ta on Jumala silmis puhas. Kohutav kogemus võib jätta talle hingehaavad, kuid teadmine, et ta tegi kõik endast oleneva, et rünnakule vastu panna, aitab tal tasapisi taastuda.

Et mõista kirjakoha 5. Moosese 22:23–27 rakendust, peame aru saama, et see lühike jutustus ei hõlma kõiki võimalikke olukordi. Näiteks ei kommenteeri see olukorda, kus rünnatav naine ei saa karjuda, kuna ta on kas tumm, teadvuseta või hirmust kangestunud või hoiab ründaja kätt ta suul või on ta suu kinni seotud. Kuna aga Jehoova näeb kõiki asjaolusid, sealhulgas motiive, käsitleb ta olukorda mõistvalt ja õiglaselt, kuna „kõik tema teed on õiged” (5. Moosese 32:4). Ta teab, mis tegelikult toimus, ning näeb kõiki ohvri jõupingutusi, mida see tegi ründajale vastu panemiseks. Seepärast võib ohver, kes ei saanud karjuda, kuid tegi kõik, mis tema võimuses, jätta olukorra Jehoova hoolde (Laul 55:23; 1. Peetruse 5:7).

Sellegipoolest tunnevad mõned kristlikud naised, keda on rünnatud ja kelle kallal on tarvitatud vägivalda, lakkamatut süütunnet. Nad võivad tagantjärele arvata, et oleks saanud juhtunu takistamiseks rohkem teha. Siiski ei peaks sellised ohvrid end süüdistama, vaid palvetama Jehoova poole, paluma temalt abi ja olema kindlad tema külluslikus helduses (2. Moosese 34:6; Laul 86:5).

Kristlik naine, kes püüab ravida hingehaavu, mida on põhjustanud vägistaja rünnak, võib olla kindel, et Jehoova mõistab täielikult tema valusaid tundeid. Jumala Sõna kinnitab: „Jehoova on ligi neile, kes murtud on südamelt, ja päästab need, kellel on rõhutud vaim!” (Laul 34:19.) Abi võivad trauma korral pakkuda ka kaasusklikud kristlikust kogudusest, kes püüavad kannatanut siiralt mõista ja õrnalt toetada (Iiob 29:12; 1. Tessalooniklastele 5:14). Kui ohver püüab keskenduda ülesehitavatele asjadele, võib see aidata tal leida „Jumala rahu, mis on ülem kõigest mõistusest” (Filiplastele 4:6–9).

[Allmärkus]