Elulugu

Proovile pandud tulises kannatusteahjus

JUTUSTANUD PERIKLIS GIANNOURIS

Läppunud õhuga kongi rõskus tungis kontidesse. Istusin üksi, ümber ainult õhuke tekk. Ikka veel oli silme ees mu noore naise jääkülm pilk kaks päeva tagasi, kui maakaitseväelased mind kodust minema viisid ja teda kahe väikese haige lapsega maha jätsid. Hiljem saatis abikaasa, kes mu uskumusi ei jaganud, mulle paki ja väikese kirja, milles seisis: „Saadan sulle need kakud ja loodan, et jääd niisama haigeks kui su lapsedki.” Kas ma pöördun veel kunagi elusana koju tagasi ja näen oma perekonda?

SEE oli kõigest üks vahejuhtum pikas ja vaevalises võitluses kristliku usu pärast, millega kaasnesid perekonna vastuseis, ühiskonnast väljaheitmine, kohtuskäimised ja äge tagakiusamine. Aga kuidas ja mispärast sattusin mina, vaikne ja jumalakartlik inimene, sellesse armetusse paika? Lubage mul selgitada.

Vaese poisi suur unistus

Kui ma 1909. aastal Kreetal Stavroménos sündisin, heitles riik sõja, vaesuse ja näljaga. Hiljem pääsesin vaevu koos nelja noorema õe-vennaga ägedast hispaania gripi puhangust. Mäletan, kuidas vanemad hoidsid meid mitu nädalat majas kinni, et me grippi ei jääks.

Isa, vaene farmer, oli sügavalt usklik, kuid eelarvamustevaba mees. Prantsusmaal ja Madagaskaril elades oli ta kokku puutunud vabameelsete usuideedega. Siiski jäi meie perekond truuks kreeka õigeusu kirikule, käies igal pühapäeval missal ja võõrustades oma  kodus kohalikku piiskoppi tema iga-aastasel külaskäigul. Mina olin kooripoiss ning minu eluunistus oli saada preestriks.

1929. aastal läksin politseisse tööle. Töötasin Põhja-Kreekas Thessaloníkis, kui mu isa suri. Otsides lohutust ja vaimset valgust, lasin end üle viia lähedal asuva kloostrikogukonna politseijõududesse Athose mäel, mida kreeka õigeusklikud peavad pühaks mäeks. * Seal teenitud nelja aasta jooksul jälgisin väga lähedalt kloostrielu. Selle asemel, et oleksin Jumalaga lähedasemaks saanud, kohutas mind munkade ilmne ebamoraalsus ja korruptsioon. Tundsin tülgastust, kui arhimandriit, kellest olin lugu pidanud, tegi mulle lähenemiskatseid. Hoolimata sellest, et mu illusioonid purunesid, tahtsin ikkagi siiralt Jumalat teenida ja preestriks saada. Ma isegi riietusin preestrikuube ja lasin mälestuseks ühe pildi klõpsutada. Viimaks kolisin tagasi Kreetale.

„Ta on püsti kurat!”

1942. aastal abiellusin Frosyniga, lugupeetud perest pärit armsa tüdrukuga. Abielu tugevdas veelgi minu otsust saada preestriks, kuna naisepoolsed sugulased olid sügavalt usklikud. * Olin kindlalt nõuks võtnud Ateenasse seminari õppima minna. 1943. aasta lõpus saabusin Irákleio sadamasse Kreetal, kuid Ateenasse ma ei sõitnud. Põhjuseks oli arvatavasti see, et vahepeal olin leidnud vaimset kosutust ühest teisest allikast. Mis oli juhtunud?

Mõned aastad oli Emmanuel Lionoudakis, noor tarmukas Jehoova tunnistaja, õpetanud kogu Kreetal valgustavaid piiblitõdesid. * Oli inimesi, keda köitis Jehoova tunnistajate selge arusaam Jumala Sõnast ja kes hülgasid valereligiooni. Ligidal asuvas Siteía linnas oli moodustunud innukas Jehoova tunnistajate grupp. See ärritas kohalikku piiskoppi, kes oli elanud Ameerika Ühendriikides ja teadis isiklikest kogemustest, kui tulemusrikkad võivad Jehoova tunnistajad kuulutajatena olla. Ta otsustas selle „ketserluse” kindlalt oma piirkonnast välja juurida. Ühtelugu viis politsei tema õhutusel Jehoova tunnistajaid mitmete valesüüdistuste alusel vangi ja kohtu ette.

Üks neist Jehoova tunnistajatest püüdis mulle Piibli tõde selgitada, aga ta jõudis arvamusele, et ma ei tunne selle vastu huvi. Sellepärast saatis ta minuga rääkima kogenuma kuulutaja. Minu järsu vastureaktsiooni peale pöördus see teine tunnistaja väikesesse gruppi tagasi ja teatas: „See on võimatu, et Periklisest saaks Jehoova tunnistaja. Ta on püsti kurat!”

Vastupanu algab

Mul on hea meel, et Jumal minust nii ei arvanud. 1945. aasta veebruaris andis minu vend Dimosthenis, kes oli veendunud, et Jehoova tunnistajad õpetavad tõde, mulle brošüüri „Lohutus kõigile leinajaile”. * See brošüür avaldas mulle mõju. Jätsime otsemaid õigeusu kirikus käimise, ühinesime väikese Siteía grupiga ning rääkisime oma lihastele õdedele-vendadele äsjaleitud usust. Nad kõik võtsid Piibli tõe vastu. Nagu karta võis, kaasnes minu otsusega hüljata valereligioon mu naise ja tema perekonna põlgus ning vaenulik suhtumine. Mõnda aega keeldus äi minuga isegi rääkimast. Kodus olid tülid ja lõputud pinged. Sellest hoolimata ristis vend Minos Kokkinakis minu ja Dimosthenise 21. mail aastal 1945. *

Viimaks õnnestus mul oma unistus ellu viia ja olla tõeline jumalateener! Mäletan siiani oma esimest päeva majast majja kuulutustöös. Kotis 35 brošüüri, sõitsin üksi bussiga  ühte külla kuulutama. Hakkasin kartlikult majast majja käima. Mida kaugemale ma läksin, seda julgemaks ma sain. Kui raevunud preester kohale jõudis, olin võimeline talle julgelt vastu seisma ega teinud väljagi tema lakkamatust nõudest, et läheksin koos temaga politseijaoskonda. Ma ütlesin talle, et lahkun ainult siis, kui olen terve küla läbi käinud, ning just seda ma tegingi. Olin nii õnnelik, et ei jäänud isegi bussi ootama, vaid kõndisin 15 kilomeetrit tagasi koju.

Julmade kõrilõikajate küüsis

Septembris aastal 1945 sain meie vastmoodustatud Siteía koguduses lisakohustusi. Peagi puhkes Kreekas kodusõda. Metsikust vihkamisest tulvil partisanisalgad pöördusid üksteise vastu. Olukorda ära kasutades õhutas piiskop kohalikku partisanisalka Jehoova tunnistajatest ükskõik milliste vahenditega lahti saama (Johannese 16:2). Kui  partisanisalk bussiga meie külla sõitmas oli, kuulis üks sõbralik proua seal nende kavatsusest „Jumalalt saadud” ülesanne ellu viia, ning ta hoiatas meid. Peitsime end ära ja üks meie sugulastest astus meie kaitseks välja. Pääsesime eluga.

See juhtum avas tee edasistele kannatustele. Peksmised ja hirmutamised muutusid igapäevaseks asjaks. Vastased püüdsid sundida meid minema tagasi kirikusse, ristima oma lapsi ja tegema ristimärki. Ühel korral peksid nad mu venda, kuni arvasid, et ta on surnud. Mul oli valus vaadata, kuidas mu kahelt õelt riided seljast kisti ja nad seejärel läbi peksti. Sel ajal ristis kirik vägisi kaheksa Jehoova tunnistajate last.

1949. aastal suri mu ema. Preester hakkas meid jälle kimbutama, süüdistades meid matuseloa saamisel juriidiliste nõuete täitmata jätmises. Minu üle peeti kohut ja mind mõisteti õigeks. Kuna kohtuasja avasõnades mainiti Jehoova nime, andis see head tunnistust. „Meile aru pähe panemiseks” ei jäänud vastastel üle muud, kui meid arreteerida ja pagendusse saata. Nad tegid seda 1949. aasta aprillis.

Tulisesse ahju

Olin üks kolmest vennast, kes arreteeriti. Mu naine ei tulnud kohalikku politseijaoskonda mind isegi vaatama. Meie esimeseks peatuspaigaks oli Irákleio vangla. Nagu alguses kirjeldasin, olin üksildane ja rõhutud meeleolus. Minust olid maha jäänud noor naine, kes minu uskumusi ei jaganud, ja kaks väikest last. Palusin innukalt Jehoovalt abi. Mulle meenusid Jumala sõnad, mis on kirjas Heebrealastele 13:5: „Ma ei hülga sind ega jäta sind maha!” Ma mõistsin, et on tark loota kõhklemata Jehoova peale (Õpetussõnad 3:5).

Saime teada, et meid pagendatakse Makrónisosele, mahajäetud saarele Kreekas Atika ranniku ligiduses. Ainuüksi Makrónisose nime mainimine täitis ükskõik kelle õudusega, sest sealset vangilaagrit seostati piinamise ja sunnitööga. Teel vanglasse peatusime Pireuse linnas. Kuigi olime ikka käeraudades, julgustas meid see, kui mõned kaasusklikud laevale tulid ja meid kallistasid (Apostlite teod 28:14, 15).

Elu Makrónisosel oli nagu õudusunenägu. Hommikust õhtuni kohtlesid sõdurid vange julmalt. Paljud vangid, kes ei olnud Jehoova tunnistajad, kaotasid mõistuse, teised surid ja suur osa jäi füüsiliselt teovõimetuks. Öösiti kuulsime piinatavate karjeid ja oigeid. Minu õhuke tekk ei pakkunud külmadel öödel kuigi palju sooja.

Vähehaaval said Jehoova tunnistajad laagris tuntuks, sest seda nime mainiti igahommikusel loendusel. Seega oli meil palju võimalusi tunnistuse andmiseks. Mul oli isegi eesõigus ristida üht poliitvangi, kes oli edenenud niikaugele, et pühendas oma elu Jehoovale.

Pagenduses viibimise ajal kirjutasin pidevalt oma kallile naisele kirju temalt kunagi vastust saamata. See ei takistanud mul talle hellalt edasi kirjutada, teda lohutada ning talle kinnitada, et see on kõigest ajutine tagasilöök ja et me saame jälle õnnelikuks.

Vahepeal, kui vendi juurde tuli, kasvas tunnistajate arv. Kabinetis töötades sain tuttavaks laagrit juhtiva koloneliga. Kuna ta pidas tunnistajatest lugu, võtsin julguse kokku, et temalt küsida, kas meil oleks võimalik saada piiblilist kirjandust meie büroost Ateenas. „See on võimatu,” ütles ta, „aga teie inimesed Ateenas võiksid selle kohvrisse pakkida, minu nime peale kirjutada ja mulle saata.” Ma ei uskunud oma kõrvu! Mõne päeva pärast, kui me saabunud laevalt kaupa maha laadisime, teatas üks politseinik kolonelile au andes: „Teie kohver on saabunud.” „Milline kohver?” küsis kolonel. Juhtumisi läheduses olles kuulsin vestlust pealt ja seega sosistasin talle: „Nähtavasti on see meile saadetud kohver, millel on teie nimi, nagu käskisite.” Sel  viisil hoolitses Jehoova, et oleksime vaimselt toidetud.

Ootamatu õnnistus – ja uued kannatused

1950. aasta lõpus mind vabastati. Pöördusin koju tagasi – haiglane, põdur, kahvatu, kõhn, ebakindel selles, kuidas mind kodus vastu võetakse. Ma olin nii õnnelik, kui nägin taas oma naist ja lapsi! Ja mis veelgi parem: avastasin üllatusega, et Frosyni vaenulikkus on kahanenud. Need vanglast saadetud kirjad olid mõju avaldanud. Frosynit olid liigutanud minu vastupidavus ja püsivus. Veidi hiljem vestlesime temaga pikalt ja rahumeelselt. Ta oli nõus Piiblit uurima ning temaski hakkas kasvama usk Jehoovasse ja tema tõotustesse. Üks minu elu kõige õnnelikumaid päevi oli aastal 1952, mil ristisin oma abikaasa kui Jehoovale pühendunud teenija.

1955. aastal alustasime hoogtööd, et jagada igale preestrile brošüür „Kas „maailma valgus” on ristiusk või kristlus?”. Mind arreteeriti koos mitme teise Jehoova tunnistajaga ja viidi kohtu ette. Jehoova tunnistajate vastu oli algatatud nii palju kohtuasju, et nende kõigi ärakuulamiseks tuli kohtul pidada eriistung. Tol päeval olid kohal kõik provintsi tähtsamad õigusemõistjad ning kohtusaal oli preestreid puupüsti täis. Piiskop kõndis närviliselt mööda vahekäiku edasi-tagasi. Üks preester oli esitanud minu vastu kaebuse, süüdistades mind proselütismis. Kohtunik küsis talt: „Kas sinu usk on nii nõrk, et mingi brošüüri lugemine sind usust ära pöörab?” Selle peale jäi preester keeletuks. Mind mõisteti õigeks, aga mõnele vennale määrati kuni kuuekuuline vanglakaristus.

Järgnevatel aastatel arreteeriti meid korduvalt ja kohtuasjade arv aina kasvas. Kohtuprotsesside tõttu olid meie advokaatidel käed-jalad pidevalt tööd täis. Mind viidi kohtu ette ühtekokku 17 korral. Vastupanust hoolimata tegime korrapäraselt kuulutustööd. Võtsime rõõmuga selle väljakutse vastu, tulised katsumused puhastasid meie usku (Jakoobuse 1:2, 3).

Uued eesõigused ja katsumused

1957. aastal kolisime Ateenasse. Peagi määrati mind teenima vastmoodustatud kogudusse. Tänu abikaasa täielikule toetusele saime hoida oma elu lihtsana ja seada tähtsaimale kohale vaimse tegevuse. Nii saime suurema osa oma ajast pühendada kuulutustööle. Aastate jooksul paluti meil kolida mitmesse kogudusse, kus oli abi vaja.

1963. aastal sai minu poeg 21-aastaseks ja tal tuli minna väeteenistusse. Kõiki väeteenistusse kutsutud tunnistajaid peksti, pilgati ja  alandati, kuna nad olid erapooletud. Seda koges ka minu poeg. Niisiis andsin talle oma teki Makrónisose päevilt, et sümboolsel viisil julgustada teda eelmiste laitmatuse säilitajate eeskuju järgima. Väeteenistusse kutsutud vendade üle mõisteti kohut sõjakohtus ja tavaliselt määrati neile karistusajaks kaks kuni neli aastat. Peale vabastamist kutsuti neid väeteenistusse ja karistati uuesti. Jumalateenrina sain käia erinevates vanglates ja hoida vähesel määral ühendust oma poja ja teiste ustavate Jehoova tunnistajatega. Minu poega hoiti üle kuue aasta vangis.

Jehoova on meid toetanud

Pärast usuvabaduse taastamist Kreekas oli mul eesõigus teenida ajutiselt eripioneerina Rhodose saarel. Seejärel, 1986. aastal, tekkis vajadus teenida Kreetal Siteías, kus ma olin alustanud oma kristlikku eluteed. Võtsin rõõmuga vastu ülesande teenida jälle koos armsate kaasusklikega, keda olen noorpõlvest peale tundnud.

Oma perekonna kõige eakama liikmena olen õnnelik, nähes, kuidas minu ligi 70 sugulast teenivad ustavalt Jehoovat. Ja nende arv kasvab pidevalt. Nende hulgas on kogudusevanemaid, teenistusabilisi, pioneere, peetellasi ja reisivaid ülevaatajaid. Üle 58 aasta on minu usk proovile pandud tulises kannatusteahjus. Ma olen praegu 93-aastane ja tagasi vaadates ma ei kahetse, et olen Jumalat teeninud. Ta on andnud mulle jõudu vastata tema armastavale kutsele: „Anna, mu poeg, oma süda mulle ja olgu mu tee sinu silmis armas!” (Õpetussõnad 23:26).

[Allmärkused]

[Kast lk 27]

Õuduste saar Makrónisos

Kümme aastat, aastatel 1947–1957, oli kõle ja mahajäetud Makrónisose saar koduks enam kui 100 000 vangile. Nende seas oli suur hulk ustavaid Jehoova tunnistajaid, kes saadeti sinna kristliku neutraalsuse pärast. Nende pagendusse saatmist õhutasid tavaliselt kreeka õigeusu vaimulikud, kes süüdistasid alusetult, et Jehoova tunnistajad on kommunistid.

Makrónisosel rakendatud „parandusprogrammi” kohta märgib Kreeka entsüklopeedia „Papyros Larous Britanika”: „Julmad piinamised, ... tsiviliseeritud rahvale vastuvõetamatud elamistingimused ja see, et valvurid vange alandavalt kohtlesid ..., on Kreeka ajaloo häbiplekk.”

Jehoova tunnistajatele öeldi, et nad ei saa kunagi vabaks, kui nad ei loobu oma usulistest tõekspidamistest. Sellest hoolimata jäid Jehoova tunnistajad laitmatuks. Lisaks võtsid mõned poliitvangid tänu sellele, et nad Jehoova tunnistajatega kokku puutusid, Piibli tõe vastu.

[Pilt lk 27]

Minos Kokkinakis (paremalt kolmas) ja mina (vasakult neljas) Makrónisose saarel karistust kandmas

[Pilt lk 29]

Töötamas koos kaaskristlasega Kreetal Siteías, kus ma olen oma noorpõlves teeninud