Rahuldustpakkuv ja kindel töö – üha harvemini leitav

„ÕIGUS töötada” on üks inimese põhiõigusi, ütleb ÜRO välja antud inimõiguste ülddeklaratsioon. See õigus pole aga sugugi alati tagatud. Kindel töökoht sõltub paljudest asjaoludest – alates kohalikust majandusolukorrast kuni globaalturuni. Siiski põhjustavad töökoha kaotus või kaotusoht tihtilugu demonstratsioone, mässe ja streike. Vaid mõned maad on sellest puutumata. Isegi sõna „töö” on ühe kirjaniku sõnul „olnud alati emotsionaalselt plahvatusohtlik”.

Töö on meile tähtis paljudel põhjustel. Lisaks sellele, et see on sissetulekuallikas, pakub see meile vaimset ja emotsionaalset rahuldust. Töö rahuldab inimese soovi olla kasulik ühiskonnaliige ja omada elus eesmärki. See annab meile ka teatud määral eneseväärikust. Seepärast käivad tööl ka sellised inimesed, kel on oma vajadusteks piisavalt raha või kes võiksid juba pensionile jääda. Tõesti, töö on niivõrd tähtis, et selle puudumine tekitab tavaliselt raskeid ühiskondlikke probleeme.

Teisest küljest on ka neid, kellel töö on olemas, kuid kes töötavad niivõrd suure koormuse ja pinge all, et see ei paku neile enam rahuldust. Näiteks on tänapäevasel konkurentsitihedal turul üha rohkem firmasid oma kaadrit koondanud, et vähendada kulutusi. See võib suurendada järelejäänud töötajatele esitatavaid nõudmisi, nii et töötajate koormus suureneb.

Nüüdistehnika, mis peaks lihtsustama elu ja tõhustama tööd, võib töökohal hoopis koormat lisada. Näiteks võimaldavad arvutid, faksimasinad ja Internet töötada inimestel ka õhtuti kodus, mis ähmastab vahet kodu ja töö vahel. Üks töötaja leidis, et tema firma piipar ja mobiiltelefon on nagu nähtamatud ohjad, mille üks ots on firmajuhi käes.

Vanemaks saades kardavad paljud, et meie kiiresti muutuvas majandus- ja töökeskkonnas peetakse neid kasututeks. Selle kohta ütles endine inimõiguste erivolinik Chris Sidoti: „Paistab olevat  levinud arvamus, et üle 40-aastased ei suuda enam arvutite ja uue tehnikaga kohaneda. Seetõttu peetakse paljusid häid töötajaid, keda varem arvati edukate kilda, nüüd liiga vanaks, et neist võiks mingit kasu olla.” Kui kurb!

Seetõttu on mõistetav, et tööeetika ja ustavus ettevõttele on viimastel aastatel kõvasti langenud. „Kui korporatsioonid vähimagi muutuse korral aktsiaturul heidavad inimesi üle parda, pole lojaalsusel firmale mingit tähtsust,” ütleb Prantsuse ajaleht „Libération”. „Me peame muidugi töötama, kuid mitte firmale, vaid endale.”

Hoolimata nendest üha kasvavatest probleemidest, on inimestel endiselt põhivajadus töötada. Kuidas saaks siis meie kiiresti muutuval ajal arendada tasakaalukat suhtumist töösse ning samal ajal leida tööst rahuldus- ja kindlustunnet?

[Pilt lk 3]

Nüüdisaegne tehnika on ehk isegi suurendanud tööpinget