Altar – milline on selle roll jumalateenistuses?

KAS altaril on sinu jaoks jumalateenistuses tähtis roll? Paljude ristiusu kirikutes käijate jaoks võib altar olla kesksel kohal. Kas oled kunagi mõelnud, mida Piibel räägib altarite kasutamisest jumalateenistuses?

Esimest korda mainitakse Piiblis altarit, kui Noa pärast veeuputust laevast väljus ning ehitas altari, et tuua seal loomohvreid (1. Moosese 8:20). *

Pärast Paabelis toimunud keelte segamist hajusid inimesed üle kogu maakera (1. Moosese 11:1–9). Sünnipärase kalduvusega kummardada Jumalat püüdlesid inimesed Jumala poole, keda nad üha vähem ja vähem tundsid, ’kombates’ teda otsekui pimesi (Apostlite teod 17:27; Roomlastele 2:14, 15). Alates Noa päevist on paljud inimesed oma jumalustele altareid ehitanud. Eri religioonidest ja kultuuridest inimesed on kasutanud altareid väärjumalate kummardamises. Tõelisest Jumalast võõrdununa on mõned sooritanud altaritel kohutavaid riitusi, mis on hõlmanud ka inimohvrite ja isegi lapsohvrite toomist. Kui osa Iisraeli kuningaid hülgas Jehoova, püstitasid nad altareid paganlikele jumalatele, nagu näiteks Baal (1. Kuningate 16:29–32). Kas altareid kasutati ka õiges jumalateenistuses?

Altarid ja õige jumalateenistus Iisraelis

Pärast Noad ehitasid ka teised ustavad mehed altareid ja kasutasid neid tõelise Jumala Jehoova kummardamises. Aabraham ehitas altari Sekemisse, Peeteli lähedale, Hebronisse ning Morija mäele, kus ta tõi Jumalale Iisaki asemel ohvriks ühe jäära. Hiljem ehitasid Iisak, Jaakob ja Mooses omal soovil altareid, mida nad kasutasid jumalateenistuses (1. Moosese 12:6–8; 13:3, 18; 22:9–13; 26:23–25; 33:18–20; 35:1, 3, 7; 2. Moosese 17:15, 16; 24:4–8).

Kui Jumal andis Iisraeli rahvale oma Seaduse, käskis ta neil püstitada kogudusetelgi, kantava telgi, millest sai Jumala poole pöördumise korralduses keskne koht (2. Moosese 39:32, 40). Kogudusetelgis oli kaks altarit. Akaatsiapuust valmistatud ja vasega kaetud altar oli põletusohvrite jaoks, see paiknes  kogudusetelgi ukse ees ning seda kasutati loomohvrite toomisel (2. Moosese 27:1–8; 39:39; 40:6, 29). Suitsutusaltar oli samuti akaatsiapuust, kuid kaetud kullaga, ning see paiknes kogudusetelgi sees, kõige pühama paiga eesriide ees (2. Moosese 30:1–6; 39:38; 40:5, 26, 27). Sellel põletati kaks korda päevas, hommikul ja õhtul, erilist suitsutusrohtu (2. Moosese 30:7–9). Kuningas Saalomoni ehitatud püsitempel tehti kogudusetelgi kavandi järgi, nii et sealgi oli kaks altarit.

„Tõeline telk” ja sümboolne altar

Kui Jehoova andis Iisraelile Seaduse, andis ta neile rohkem kui vaid reeglid selle kohta, kuidas tema rahvas peaks elama ning tema poole ohvrite toomise ja palve kaudu pöörduma. Paljud korraldused olid apostel Pauluse sõnul niinimetatud „taevase pühamu kuju”, „võrdum” ja „vari” (Heebrealastele 8:3–5; 9:9; 10:1; Koloslastele 2:17). Teisisõnu, paljud Seaduse aspektid üksnes ei juhatanud iisraellasi Kristuse tulekuni, vaid ka kujutasid ettetähenduslikult Jumala eesmärke, mis pidid täituma Jeesus Kristuse kaudu (Galaatlastele 3:24). Tõesti, Seaduse eri külgedel oli prohvetlik tähendus. Näiteks paasatall, kelle veri oli iisraellaste pääsemise märgiks, kujutas ette Jeesus Kristust. Tema on „Jumala Tall, kes võtab ära maailma patu”, kelle valatud veri vabastab meid patust (Johannese 1:29; Efeslastele 1:7).

Paljud kogudusetelgi ja templiteenistusega seotud üksikasjad kujutasid vaimseid korraldusi (Heebrealastele 8:5; 9:23). Õigupoolest kirjutas Paulus „tõelisest telgist ..., mille on ehitanud Jumal ja mitte inimene”. Paulus jätkab: „Kristus ... tuli tulevaste heade andide ülempreestrina, suurema ja täiuslikuma telgiga, mis ei ole kätega tehtud, see on, mis ei ole pärit sellest loomisest” (Heebrealastele 8:2; 9:11). „Suurem ja täiuslikum telk” oli Jehoova suur vaimne tempel. Piibli väljendusviis osutab sellele, et suur vaimne tempel on korraldus, mille kaudu inimesed saavad Jeesus Kristuse lepitusohvri alusel pöörduda Jehoova poole (Heebrealastele 9:2–10, 23–28).

Saades Jumala Sõna uurides teada, et mõnedel Seaduses toodud korraldustel ja mõõdupuudel on suurem ja olulisem vaimne tähendus, tugevdab see kindlasti usku Piibli inspireeritusse. See aitab ka rohkem hinnata Pühakirjas ainulaadselt avalduvat Jumala tarkust (Roomlastele 11:33; 2. Timoteosele 3:16).

Ka põletusohvrialtaril on prohvetlik tähendus. See paistab esindavat Jumala „tahtmist”, tema soovi võtta vastu Jeesuse täiuslik inimohver (Heebrealastele 10:1–10).

Hiljem kirjas heebrealastele teeb Paulus järgmise huvitava kommentaari: „Meil on ohvrialtar, kust toidust võtta ei ole luba neil, kes telgis peavad teenistust” (Heebrealastele 13:10). Missugusele altarile ta siin viitab?

Paljud katoliiklikud tõlgendajad väidavad, et Heebrealastele 13:10 mainitud altarit kasutatakse armulaua  sakramendi jagamisel, mille kaudu Kristuse ohver missa ajal uuenevat. Kontekst aga näitab, et Paulus arutles siin sümboolse altari üle. Mitmed õpetlased omistavad selles tekstis sõnale „altar” piltliku tähenduse. Jesuiit Giuseppe Bonsirveni järgi „on see täielikus kooskõlas [Heebrealastele] kirja kogu sümboolikaga”. Ta märgib: „Kristlikus keeles kasutatakse sõna „altar” algselt vaimses tähenduses ja alles pärast Irenaeust ning eriti pärast Tertullianust ja Cyprianust hakati seda tarvitama armulaua, iseäranis selles riituses kasutatava laua kohta.”

Nagu teatas katoliku ajakiri „Rivista di Archeologia Cristiana”, levis altarite kasutamine Constantinuse ajal seoses basiilikate ehitamisega. Ajakiri jätkas: „Esimese kahe sajandi puhul ei saa rääkida mingitest kindlatest jumalakodadest, vaid liturgilised kogunemised toimusid kodudes, ... ruumides, kus pärast tseremoonia lõppu jätkus tavaelu.”

Altar ristiusu kirikutes

Katoliku ajakiri „La Civiltà Cattolica” ütleb: „Altar on nii kirikuhoone kui ka elava Kiriku keskpunkt.” Jeesus Kristus ei seadnud aga sisse mitte ühtegi usutseremooniat, mida oleks pidanud toimetama altaril, ning ta ei käskinud ka oma jüngritel selliseid tseremooniaid altari abil toimetada. Jeesuse mainitud altar tekstis Matteuse 5:23, 24 ja mujal viitab juutide seas levinud usutavadele. Jeesus ei viidanud aga sellele, et tema järelkäijad peaksid jumalateenistuses altarit kasutama.

Ameerika ajaloolane George Foot Moore (1851–1931) kirjutas: „Ristiusu jumalateenistuse peajooned olid alati samad, kuid teise sajandi keskel Justinuse kirjeldatud lihtsatest riitustest sai aja jooksul suurejooneline kultus.” Katoliku kirikul on nii palju ja keerukaid riitusi ning avalikke usutseremooniaid, et selle kohta on katoliku seminarides terve eraldi õppeaine – liturgia. Moore jätkas: „See kõigile kombetalitustele omane suundumus süvenes paljuski Vana Testamendi mõjul, kui ristiusu vaimulikkonda hakati pidama varasema preesterkonna järglaseks. Ülempreestri uhke rüü, teiste preestrite tseremoniaalrõivad, pühalikud protsessioonid, psalme retsiteerivad leviitlauljate koorid, suitsupilved kõigutatavatel suitsutuspannidel – see kõik tundus olevat Jumala antud teenistusmudel, mis õigustas kiriku võistlemist muistsete kultuste hiilgusega.”

Võib olla hämmastav teada saada, et paljud eri kirikutes kasutusel olevad riitused, tseremooniad, rõivad ja muud jumalateenistuses tarvitatavad esemed ei järgi mitte evangeeliumite kristlikke õpetusi, vaid juutide ning paganate kombeid ja riitusi. „Enciclopedia Cattolica” teatab, et katoliiklus „on pärinud altari kasutamise judaismilt ja osaliselt paganluselt”. Kolmanda sajandi apologeet Minucius Felix kirjutas, et kristlastel polnud „ei templeid ega altareid”. Entsüklopeediline sõnastik „Religioni e Miti” teatab sama: „Algkristlased keeldusid altarit kasutamast, et eristada end juutide ja paganate jumalakummardamisest.”

Kuna kristlus rajanes eelkõige põhimõtetel, mida tuli tunnustada ja rakendada igapäevaelus igal maal, polnud enam vajadust maapealse püha linna ega sõnasõnalise templi järele, kus oleksid altarid, ega erilistes auastmetes ja rõivastes inimpreestrite järele. Jeesus ütles: „Tund tuleb, mil te ei kummarda Isa ei sellel mäel ega Jeruusalemmas! ... tõelised kummardajad kummardavad Isa vaimus ja tões” (Johannese 4:21, 23). Keeruliste riituste ja altari kasutamisega eiravad paljud kirikud neid Jeesuse sõnu selle kohta, kuidas peaks kummardama tõelist Jumalat.

[Allmärkus]