Elu põgenikelaagris

KUI sa kuuled sõna „põgenikelaager”, siis millisena sa seda ette kujutad? Kas sa oled kunagi mõnes neist käinud? Kuidas üks põgenikelaager tegelikult välja näeb?

Selle artikli kirjutamise ajaks oli Tansaania lääneossa rajatud 13 põgenikelaagrit. Tansaania valitsuse ja ÜRO Põgenike Ülemkomissari Ameti (UNHCR) koostööna aidatakse ligi 500 000 põgenikku, kes on teistest Aafrika maadest kodusõdade tõttu pidanud lahkuma. Milline on laagrielu?

Laagrisse jõudes

Teismeline tüdruk Kandida selgitab, mis toimus, kui ta mõned aastad tagasi oma perega laagrisse jõudis: „Meile anti isikukoodiga toidukaart ja meie pere suunati Nyarugusu põgenikelaagrisse. Seal saime teada oma platsi ja tänava numbri. Meile näidati, kust oma väikese maja ehitamiseks puid raiuda ja rohtu koguda. Tegime savitelliseid. UNHCR andis meile kilekatte, mille panime katusele. Töö oli raske, aga me olime õnnelikud, kui meie lihtne kodu valmis sai.”

Toidukaarti läheb tarvis igal teisel kolmapäeval. „Jah, me seisame laagripoe juures sabas, et saada kätte põhitoiduaineid, mida UNHCR jagab,” jätkab Kandida.

Milline on ühe inimese päevane menüü?

„Me saame igaüks umbes kolm kruusitäit maisijahu, ühe kruusitäie herneid, 20 grammi sojajahu, kaks supilusikat toiduõli ja 10 grammi soola. Vahel saame ka seebitüki, millest peab piisama terveks kuuks.”

Kuidas on puhta veega? Kas seda jätkub? Neiu nimega Riziki sõnab: „Jah, lähedalasuvatest jõgedest pumbatakse vesi torustiku kaudu suurtesse mahutitesse. Enne, kui vesi pumbatakse laagri paljudesse veevõtukohtadesse,  töödeldakse seda klooriga. Me siiski püüame vett enne joomist keeta, et mitte haigeks jääda. Sageli oleme veevõtukohtade juures hommikust õhtuni hõivatud vee hankimise ja riiete pesemisega. Me saame ainult poolteist ämbrit vett päevas.”

Laagrist läbi sõites võib märgata lasteaedu, algkoole ja põhikoole. Laagris võidakse isegi täiskasvanuid koolitada. Politseijaoskond ja valitsusamet, mis asuvad kohe väljaspool laagrit, tagavad, et laager oleks kaitstud ja turvaline. Võib näha paljude väikeste poodidega suurt turgu, kust põgenikud võivad muretseda köögi- ja puuvilju, kala, kana ning teisi peamisi toiduaineid. Kohalikud elanikud tulevad turule kauplema. Aga kust saavad põgenikud raha, et midagi osta? Mõned harivad väikest köögiviljaaeda ja müüvad saadusi turul. Teised võivad müüa ära osa saadud jahust või hernestest, et sel moel liha või puuvilja hankida. Tegelikult paistab laager pigem suure külana. Turul näeb inimesi tihti naermas ja lõbusalt aega veetmas, just nagu oleksid nad oma kodumaal.

Haigla juures peatudes võib arstilt teada saada, et laagris on mõned arstipunktid, kus ravitakse kergemaid haigusjuhte; hädaolukordade ja raskete haigusjuhtude korral pöördutakse haiglasse. Enesestmõistetavalt  on haigla sünnitusosakond ja -tuba tähtsal kohal, arvestades, et 48 000 põgenikuga laagris võib ühes kuus olla umbes 250 sünnitust.

Vaimselt hästi toidetud

Jehoova tunnistajad kogu maailmas võivad huvi tunda, kuidas nende vaimsed vennad Tansaania laagrites elavad. Neid on seal kokku umbes 1200 ning nad on koondunud neljateistkümnesse kogudusse ja kolme gruppi. Kuidas neil läheb?

Esimeste asjade seas, mida need pühendunud kristlased laagritesse jõudes tegid, oli küsida kuningriigisaali ehitamiseks maalapp. Nii said põgenikelaagrite elanikud teada, kust leida Jehoova tunnistajaid ja kuhu minna nende iganädalastele koosolekutele. Lugufu laagri seitsmes koguduses on kokku 659 aktiivset kristlast. Tavaliselt käib pühapäevastel koosolekutel neis seitsmes koguduses kokku umbes 1700 inimest.

Igas laagris saavad tunnistajad osa võtta ka suurematest kristlikest kokkutulekutest ja konventidest. Esimesel Lugufu laagris peetud piirkonnakonvendil oli kohalviibijaid 2363. Konvendipaigast väljapoole olid tunnistajad teinud ristimisbasseini. Basseiniks oli maasse kaevatud auk, mis oli seestpoolt vooderdatud kilega, et vesi ära ei valguks. Vennad tõid jalgratastega vett jõest, mis oli ligi kahe kilomeetri kaugusel. Neil tuli teha palju reise, sest nad said tuua korraga ainult paarkümmend liitrit. Tagasihoidlikes riietes ristimiskandidaadid võtsid ristimiseks järjekorda. Kõik 56 ristiti täieliku vee alla kastmise teel. Üks täisajaline teenija, keda konvendil intervjueeriti, ütles, et ta uurib 40 inimesega Piiblit. Sellel konvendil ristiti neli tema õpilast.

Jehoova tunnistajate harubüroo on korraldanud  regulaarseid reisivate ülevaatajate külastusi. Üks reisiv ülevaataja sõnab: „Meie vennad on teenistuses innukad. Neil on suur kuulutustööpõld. Ühes koguduses on iga tunnistaja umbes 34 tundi kuus teenistuses. Paljud juhatavad vähemalt viit piibliuurimist huvilistega. Üks pioneer (täisajaline teenija) ütles, et ta ei leiaks kusagilt paremat territooriumi. Inimesed laagrites on väga tänulikud meie väljaannete eest.”

Kuidas jõuab piibliline kirjandus laagritesse? Harubüroo saadab selle rongiga Kigoma linna Tanganjika järve idakaldal. Seal saavad vennad väljaanded kätte ja hoolitsevad nende kogudustesse viimise eest. Mõnikord rendivad nad veoauto ja toimetavad kirjanduse ise kõikidesse laagritesse kohale. Selleks kulub väga konarlikel teedel sõites kolm-neli päeva.

Materiaalne abi

Prantsusmaa, Belgia ja Šveitsi Jehoova tunnistajad on eriti abivalmilt neis laagrites elavate põgenike eest hoolitsenud. Mõned on siseministeeriumi ja UNHCR-i nõusolekul Tansaania laagrites käinud. Euroopa tunnistajad on kogunud suurel hulgal sojapiima, riideid, jalatseid, kooliõpikuid ja seepi. Need on annetatud kõigile põgenikele jagamiseks vastavalt Piibli põhimõttele: „Et meil veel on aega, tehkem head kõikidele, aga kõige enam usukaaslastele!” (Galaatlastele 6:10).

Humanitaarabi osutamine on toonud väga häid tulemusi, sest abi on saanud paljud põgenikud. Ühe laagri põgenikekomitee avaldas tänu järgmiste sõnadega: „Meil on au teid terve kogukonna nimel tänada humanitaarabi eest, mida teie organisatsioon on kolm korda andnud ... 12 654 puudustkannatavat meest, naist, last ja vastsündinut on saanud riideid ... Muyovozi põgenikelaagris on praegu 37 000 elanikku. Ühtekokku aidati 12 654 inimest ehk 34,2 protsenti laagrielanikest.”

Ühes laagris sai 12 382 põgenikku igaüks kolm riideeset. Teises jagati tuhandeid õpikuid, mida saab kasutada põhi- ja algkoolides ning lastepäevakodudes. UNHCR-i ühe piirkonna logistikaametnik lausus: „Me oleme väga tänulikud, sest saadud annetuste järele oli põgenikelaagrites suur puudus. Viimases saadetises oli viis konteinerit kooliraamatuid, mida meie kogukonna talitused põgenikele laiali jagasid. ... Suur tänu teile.”

Abi osutamise on ära märkinud ka kohalikud ajalehed. 2001. aasta 20. mail oli ajalehes „Sunday News” pealkiri „Tansaania põgenikele saabuvad riided”. 2002. aasta 10. veebruari väljaandes kirjutati: „Põgenike kogukond on väga tänulik annetuste eest, sest osa lapsi, kes olid sunnitud riiete puudusel kooli pooleli jätma, käivad nüüd korrapäraselt tundides.”

Kitsikuses, kuid mitte väljapääsuta

Enamik põgenikke kohaneb laagris uue elustiiliga umbes aasta jooksul. Nad elavad lihtsat elu. Jehoova tunnistajad kasutavad neis laagrites palju aega selleks, et jagada kaaspõgenikele Jumala Sõnast Piiblist lohutavat head sõnumit. Nad räägivad uuest maailmast, kus kõik „taovad oma mõõgad sahkadeks ja piigid sirpideks; rahvas ei tõsta mõõka rahva vastu ja nad ei õpi enam sõdima”. Siis istuvad kõik „oma viinapuu all ja oma viigipuu all, ja ükski ei peleta neid, sest vägede Jehoova suu on kõnelnud”. Tänu Jumala õnnistusele on see kahtlemata maailm, kus pole enam põgenikelaagreid (Miika 4:3, 4; Laul 46:10).

[Pilt lk 8]

Nduta laagri elumajad

[Pildid lk 10]

Lukole kuningriigisaal (paremal) Ristimine Lugufus (all)

[Pilt lk 10]

Piirkonnakonvent Lugufu laagris