Kasuta hästi ära muutunud olukorda

Pum, Jan, Dries ja Otto on neli Hollandis elavat kristlikku kogudusevanemat, kellel on palju ühist. Kõik neli on abielus ja neil on lapsed. Lisaks käisid nad kõik aastaid tagasi täiskohaga tööl ja elasid mugavates majades. Nad kõik aga lõpetasid tööl käimise ning pühendasid oma aja ja energia Kuningriigi huvide edendamisele. Mis võimaldas neil teha sellise muutuse? Kõik neli kasutasid hästi ära muutunud olukorda.

MEIE kõigi olud muutuvad aeg-ajalt. Paljud muutused, nagu abiellumine, lapse sünd või eakate vanemate eest hoolitsemine, toovad juurde lisakohustusi. Mõned muutused aga pakuvad rohkem vabadust, nii et saame laiendada oma kristlikku teenistust (Matteuse 9:37, 38). Näiteks kui täiskasvanud lapsed lahkuvad kodunt või kui jääme pensionile.

Kuigi meie olukord võib muutuda meie tahtest sõltumatult, on mõnedel kristlastel õnnestunud ise oma elu nii korraldada, et neil on avanenud võimalus teenistuses rohkem osaleda. Nii oli see ka Pumi, Jani, Driesi ja Otto puhul. Mismoodi?

Kui lapsed lahkuvad kodunt

Pum töötas farmaatsiafirmas raamatupidajana. Koos oma naise Anny ja kahe tütrega teenis ta sageli abipioneerina. Pum ja Anny korraldasid ka meelelahutust koos teiste pioneeridega. „See kaitses probleemide eest, mida tekitanuks teistsugune seltskond,” räägivad nad. Tänu vanemate innukale vaimule alustasid nende tütred pärast keskkooli lõpetamist pioneerteenistust.

Pärast laste kodust lahkumist leidsid Pum ja Anny, et neil on nüüd rohkem vabadust ja ka raha, mis võimaldanuks neil reisida põnevatesse paikadesse või nautida muid lõõgastusviise. Nad otsustasid aga kasutada muutunud olukorda hoopis kristliku teenistuse laiendamiseks. Pum palus selleks oma tööandjalt luba töötada nädalas üks päev vähem. Hiljem korraldas Pum oma tööaja nii, et see algas kell 7.00 ja lõppes 14.00. Loomulikult tähendas lühem tööaeg seda, et neil oli väiksem sissetulek. Siiski said nad hästi hakkama ning 1991. aastal alustas Pum koos oma naisega üldpioneerteenistust.

Seejärel paluti Pumil hakata ühe Jehoova tunnistajate kokkutulekusaali abihooldajaks. See kutse tähendas, et paar pidi lahkuma oma kodust, kus nad olid elanud 30 aastat, ning kolima kokkutulekusaali hoonetes paiknevasse korterisse. Seda nad ka tegid. Kas see oli neile raske? Anny vastab, et kui ta vahel endise kodu järele igatses, küsis  ta endalt: „Kas ma olen nagu Loti naine?” ning keeldus ’vaatamast tagasi’ (1. Moosese 19:26; Luuka 17:32).

Pumi ja Anny sõnul on nende otsus toonud neile palju õnnistusi. Lisaks kõigele muule valmistab neile rõõmu teenistus kokkutulekusaalis, ettevalmistustööd piirkonnakonventideks ja kokkupuuted ringkonnaülevaatajatega (reisivate teenijatega), kes peavad nende saalis kõnesid. Aeg-ajalt külastavad nad eri kogudusi, kui Pum teenib ringkonnaülevaataja asendajana.

Mis aitas sellel abielupaaril nii edukalt laiendada oma teenistust? Pum ütleb: „Kui elu teeb pöördeid, tuleb otsusekindlalt anda endast parim, et uut olukorda võimalikult hästi ära kasutada.”

Lihtsam eluviis

Janil ja tema naisel Wothil on kolm last. Nii nagu Pum ja tema pere, nii kasutas ka Jan targalt ära olukorra muutusi. Aastaid oli Jan töötanud hästitasuval tööl pangas ja taganud oma perele mugava elu. Ta tundis aga endas üha kasvamas soovi laiendada teenistust. Jan selgitab: „Aastate jooksul hakkasin tõde sügavamalt hindama ja Jehoovat järjest rohkem armastama.” Seega tegi Jan 1986. aastal elus pöörde. Ta sõnab: „Kasutasin ära töökohal toimunud ümberkorraldused ja hakkasin tööle lühema tööajaga. Minu hämmastunud kolleegid andsid mulle hüüdnime Diwodo, kuna mu tööpäevad olid vaid dinsdag [teisipäev], woensdag [kolmapäev] ja donderdag [neljapäev]. Mu palk alanes 40 protsenti. Müüsime maha maja ja ostsime paatmaja, et saaksime teenida seal, kus vajadus Kuningriigi kuulutajate järgi oli suurem. Hiljem jäin varakult pensionile. Minu sissetulek kahanes küll veel 20 protsenti, kuid sellest hoolimata alustasin 1993. aastal üldpioneerteenistust.”

Praegu on Jan haiglasidekomitee liige ja ta teenib korrapäraselt ka konvendiülevaatajana. Hoolimata viletsast tervisest, teenib ta abikaasa Woth aeg-ajalt abipioneerina. Kõik nende kolm last on nüüd abielus ja teenivad koos abikaasadega innukalt Jumala Kuningriiki.

 Kuidas on Jan ja Woth toime tulnud väiksema sissetulekuga? Jan vastab: „Noil aastail, kui elasime jõukamalt, otsustasime mitte kiinduda materiaalsetesse asjadesse. Praegu on vahel küll pisut tülikas oodata, enne kui midagi endale soetada saame, kuid vaimsed õnnistused ja teenistuseesõigused ületavad selle külluslikult.”

Nii nagu Jan ja Woth, tegid ka Dries ja tema naine Jenny otsuse hoida oma elu lihtsana, et kasutada rohkem aega Kuningriigi huvide heaks. Dries ja Jenny teenisid pioneeridena, kuni neile sündis laps. Seejärel hoolitsesid nad pere eest ja Dries töötas ühe suure firma administraatorina. Tema tööandjad hindasid tema tööd ja pakkusid talle ametikõrgendust. Dries keeldus aga sellest, kuna uus amet oleks jätnud talle vähem aega kristlikuks tegevuseks.

Laste kasvatamine ning ka Jenny haige ema eest hoolitsemine nõudsid suure osa abikaasade ajast ja energiast. Siiski oli neil innukas pioneerivaim. Kuidas nad seda hoidsid? Jenny selgitab: „Aeg-ajalt elasid meie juures mõned pioneerid, kutsusime pioneere ka enda juurde lõunale ja pakkusime öömaja ringkonnaülevaatajatele.” Dries lisab: „Hoidsime oma elu lihtsa ja hoidusime võlgadesse sattumast.” Tegime otsuse, et ei osale mingites suurtes äritehingutes ega osta endale maja, et me poleks tulevikus selliste asjade külge seotud.”

Driesi ja Jenny otsus kujundada elu nii, et neil jääks rohkem aega Kuningriigi huvide heaks, kandis häid tulemusi. Nende mõlemad pojad teenivad nüüd kogudusevanematena ja üks neist on koos naisega pioneer. Dries ja Jenny teenisid eripioneeridena ning hiljem tegid nad ringkonnatööd. Praegu teenivad nad Peetelis, kus Dries teenib harubüroo komitee liikmena.

Varajane pensionipõlv

Nii nagu Dries ja Jenny, teenisid ka Otto ja tema naine Judy enne nende kahe tütre sündi pioneeridena. Kui Judy ootas esimest last, asus Otto tööle kooliõpetajana.

Laste kasvades kutsusid Otto ja Judy sageli külla pioneere, et nende tütred näeksid, millist rõõmu valmistab täisajaline kristlik teenistus. Mõne aja pärast alustas ka nende vanem tütar pioneertööd. Hiljem astus ta Gileadi kooli ja teenib nüüd koos abikaasaga misjonärina ühes Aafrika riigis. Otto ja Judy noorem tütar alustas pioneerteenistust 1987. aastal ning seda tegi ka Judy.

 Kui olukorra muutus võimaldas Ottol töötada koolis väiksema koormusega, kasutas ta lisaaega pioneeritööks. Viimaks lõpetas ta tööl käimise. Nüüd reisival tööl olles kasutab Otto oma õpetamisoskusi, et julgustada kogudusi vaimselt.

Mida soovitab Otto neile, kes jäävad varakult pensionile? „Kui oled pensionil, ei tasuks mõelda, et puhkad esialgu aasta või paar. Sellega on lihtne ära harjuda. Enne kui arugi saad, unustad kõik kavatsused pioneeritööd tegema hakata. Seega tasub parem kohe teenistuses rohkem osalema hakata.”

Elukogemused

Tuleb möönda, et Pumil, Janil, Driesil ja Ottol pole enam sellist jõudu ning vastupidavust, mis neil oli noorena. Kuid nad on küpsemad ning neil on rohkem kogemusi ja tarkust (Õpetussõnad 20:29). Nad teavad, mida tähendab olla isa, ning koostöös oma naisega on nad näinud ka seda, kui palju kohustusi on emadel. Koos abikaasaga on nad arutanud pereprobleeme ja seadnud teokraatlikud eesmärgid ka oma lastele. Otto räägib: „Kui annan ringkonnaülevaatajana nõu pereküsimustes, aitab mind see, et olen ise lapsed üles kasvatanud.” Samamoodi annab Driesi isakogemus palju juurde tema tööle Peetelis koos nooremate töötajatega.

Tõesti, isiklikud kogemused aitavad sellistel vendadel hoolitseda igasuguste vajaduste ees, mis koguduses esile kerkivad. Nende kogemused on otsekui teritanud nende käsutuses olevad tööriistad, nii et nad kasutavad oma energiat parimal viisil (Koguja 10:10). Tihtilugu saavutavad nad teatud ajaperioodi jooksul rohkem kui füüsiliselt tugevamad noored oma vähema elukogemusega.

Sellised vennad koos oma naistega on eeskujuks noortele Jehoova tunnistajate seas. Noored näevad, et sellised abielupaarid on isiklikult kogenud neid paljusid raskusi ja õnnistusi, millest räägivad meie kristlikud väljaanded. On julgustav näha selliseid mehi ja naisi ilmutamas Kaalebi vaimu, kes kõrgest east hoolimata võttis vastu keerulise ülesande (Joosua 14:10–12).

Jäljenda nende usku

Kas sa võiksid jäljendada selles artiklis mainitud abielupaaride usku ja tegusid? Pea meeles, et nad kujundasid oma elu keskmeks tõe. Nad arendasid oma lastes soovi teenida pioneerina. Nad tegid seda, nagu sõnab Jan, „andes eeskuju armastuses Jehoova ja tema organisatsiooni vastu, tehes korraldusi hea seltsingu osas ja õpetades oma lapsi enda eest ise hoolitsema”. Samuti nad töötasid ja lahutasid meelt koos perekonnaga. Pum meenutab: „Puhkuse ajal käisime tavaliselt koos perega hommikuti kuulutustööl ja pärastlõunal lõõgastusime koos.”

Lisaks planeerisid need kristlased oma tegevust ette, nii et kui nende olukord muutus, olid nad valmis uusi võimalusi hästi ära kasutama. Nad seadsid endale eesmärgid ja tegid otsuseid, mis aitasid neid kiiremini saavutada. Nad otsisid võimalust oma tööaega vähendada ja olid valmis toime tulema vähema sissetulekuga (Filiplastele 1:10). Naised toetasid oma mehi igati. Koos oli neil suur soov minna sisse neile „avanenud suurest uksest viljarikkaks tööks”, mille tulemusena Jehoova neid rikkalikult õnnistas (1. Korintlastele 16:9; Õpetussõnad 10:22).

Kas ka sina soovid laiendada oma teenistust? Kui nii, siis võib sulle selleks avaneda võimalus, kui kasutad hästi ära muutuvat olukorda.

[Pilt lk 20]

Pum ja Anny hoolitsevad kokkutulekusaali eest

[Pilt lk 20]

Jan ja Woth osalevad kuulutustöös

[Pilt lk 21]

Dries ja Jenny teenivad Peetelis

[Pilt lk 21]

Otto ja Judy valmistuvad külastama järgmist kogudust