Elulugu

Minu osa ülemaailmse piiblihariduse edendamises

JUTUSTANUD ROBERT NISBET

Svaasimaa kuningas Sobhuza II tervitas mu venda George’i ja mind oma kuninglikus residentsis. See toimus 1936. aastal, aga see vestlus on mul siiani selgelt meeles. Selle pika vestluse põhjuseks oli minu pikaajaline osavõtt suurepärasest piibliharidustööst. Nüüd, 95. eluaastal, mõtlen heldimusega oma osale töös, mis viis mind viide maailmajakku.

KÕIK algas aastal 1925, kui meie peret Šotimaal Edinburghis hakkas külastama teekaupmees nimega Dobson. Olin veidi alla kahekümne ja töötasin farmatseudi õpipoisina. Kuigi olin suhteliselt noor, tundsin muret otsustavate muutuste pärast, mida aastatel 1914–1918 peetud maailmasõda perekonna- ja usuellu oli toonud. Ühel oma külaskäikudest jättis härra Dobson meile raamatu „Jumalik aegade kava”. See raamat rääkis intelligentsest Loojast, kellel on oma kindel kava, ja see tundus nii mõistlik ja sobiv Jumala puhul, keda mina tahtsin teenida.

Ema ja mina hakkasime üsna pea käima piibliuurijate koosolekutel, nagu Jehoova tunnistajaid tollal tunti. 1926. aasta septembris sümboliseerisime mõlemad oma pühendumist Jehoovale veeristimisega ühel Glasgow’s peetud konvendil. Igale ristimiskandidaadile anti supelkostüümi peale panemiseks maani hõlst, mis seoti  üleskerkimise vältimiseks alumisest servast jalasäärte külge kinni. Toona peeti seda niivõrd tõsise sündmuse jaoks sündsaks riietuseks.

Noil varastel aegadel vajas meie arusaamine nii mõneski asjas parandamist. Enamik, kui mitte just kõik koguduseliikmed, pühitsesid jõule. Väga vähesed osalesid kuulutustöös. Pühapäevase kirjanduselevitamise vastu olid isegi mõned kogudusevanemad, sest nad arvasid, et see rikub hingamispäeva käsku. Ent 1925. aastal hakkasid „Vahitorni” artiklid omistama rohkem tähtsust sellistele kirjakohtadele nagu Markuse 13:10, mis ütleb: „Kõigile rahvaile peab enne kuulutatama evangeeliumi.”

Kuidas peaks seda ülemaailmset tööd tegema? Oma esimesel tagasihoidlikul katsel majast majja tööst osa võtta ütlesin korterivaldajale lihtsalt, et müün toredaid usuteemalisi raamatuid ja pakkusin raamatut „Jumala kannel”, mis selgitas kümmet tähtsat Piibli õpetust ja võrdles neid kandle kümne keelega. Hiljem anti meile tunnistuskaart, mis sisaldas lühikest tunnistust uksele tulnud inimesele lugemiseks. Kasutasime ka nelja ja poole minutilisi kõnesid. Neid mängiti grammofonil, mille esimesi mudeleid oli kaunis raske kaasas kanda. Hilisemad mudelid olid aga märksa kergemad ja mõningad neist mängisid isegi vertikaalasendis.

1925. aastast kuni 1930-ndateni tegime oma tunnistustööd nii hästi kui oskasime. 1940-ndate alguses seati aga kõigis kogudustes sisse teokraatlik teenistuskool. Meid õpetati Kuningriigi sõnumit ise esitama, rääkima meid kuulava korterivaldajaga isiklikult. Saime ka teada, kui tähtis on huvilistega Piiblit uurida. Võib öelda, et teatud mõttes oli nüüdisaegne piibliharidustöö siis lapsekingades.

Julgustus vend Rutherfordilt

Minu soov võtta sellest haridustööst suuremal määral osa ajendas mind 1931. aastal astuma täisajalisse pioneerteenistusse. Pidin alustama vahetult pärast Londoni konventi. Ühel lõunavaheajal soovis aga minuga rääkida vend Joseph Rutherford, tolleaegne piiblilise haridustöö ülevaataja. Ta oli plaaninud saata Aafrikasse ühe pioneeri. „Kas sina tahaksid minna?” küsis ta. Olin küll veidi hämmeldunud, kuid suutsin kaunis kindlalt vastata: „Jah, ma lähen.”

Tol ajal oli meie põhieesmärgiks levitada nii palju piiblilist kirjandust kui võimalik, ja see tähendas pidevat reisimist. Mind julgustati jääma vallaliseks, nagu oli tol ajal enamik ülevaataja-ametis vendi. Minu territoorium algas Aafrika lõunatipust Kaplinnas ja laius üle mandri idaosa, selle alla kuulusid ka India ookeani rannikuäärsed saared. Läänepiir läks läbi Kalahari kuuma kõrbeliiva Niiluse jõe lätteni Victoria järves. Sel tohutul maa-alal pidime kaaslasega kuulutama kuus kuud ühes Aafrika riigis, ning seejärel siirduma teise.

Kakssada kasti vaimseid aardeid

Kui saabusin Kaplinna, näidati mulle 200 kasti kirjandust, mis oli mõeldud Ida-Aafrika jaoks. Kirjandus oli trükitud neljas Euroopa ja neljas Aasia keeles, aga mitte üheski Aafrika keeles. Küsisin, miks see juba enne mind seal oli, ja mulle vastati, et see oli mõeldud pioneeride Frank ja Gray Smithi jaoks, kes olid samuti mõni aeg tagasi Kenyasse kuulutama tulnud. Peaaegu kohe pärast kohalejõudmist nakatusid mõlemad malaariasse ja Frank kahjuks suri.

See oli küll kole uudis, aga ei heidutanud mind. Lahkusime koos kaaslase David Normaniga Kaplinnast meritsi umbes 5000 kilomeetri kaugusele Tansaaniasse. Üks  Kenyas Mombasas elav reisibüroo agent hoolitses meie kirjanduse eest ja saatis kaste igale poole, kuhu palusime. Alguses andsime tunnistust iga linna äripiirkonnas – kauplustes ja büroodes. Meie kirjanduse hulka kuulusid 9 raamatust ja 11 brošüürist komplektid, mida nende värvikirevuse tõttu hakati kutsuma vikerkaaresarjaks.

Siis otsustasime külastada Sansibari saart, mis on umbes 30 kilomeetri kaugusel idarannikust. Sajandeid oli Sansibar olnud orjakaubanduse keskus, aga ta oli kuulus ka oma nelgipuude poolest, mille lõhn levis üle terve linna. Õige tee leidmine oli veidi keeruline, sest linn oli ehitatud ilma igasuguse kavandita. Tänavad vonklesid väga segaselt ja kergesti võis kaotada suunataju. Meie hotell oli küll korralik, aga selle naelutatud uksed ja paksud müürid tekitasid pigem vangla kui hotelli mulje. Sellegipoolest olid meie tööl head tulemused ja me olime rõõmsad, sest meie kirjandust võtsid meelsasti vastu nii araablased, indialased kui ka teised.

Rongid, laevad, autod

Tollases Ida-Aafrikas reisimine polnud kerge. Näiteks teel Mombasast Kenya kõrgendikele peatas meie rongi rohutirtsude parv. Miljonid rohutirtsud katsid maa ja raudteerööpad ning muutsid rööpad sõitmiseks liiga libedaks. Ainuke võimalus oli uhta veduri ees olevaid rööpaid aurumasinast tuleva kuuma aurava veega. Nii liikusime aeglaselt edasi, kuni lõpuks suutsime rohutirtsude parvest läbi murda. Missugune kergendus see küll oli, kui rong jõudis kõrgemale ja me saime tunda mõnu mäestikuala jahedamast kliimast!

Rannikuäärsetesse linnadesse pääses küll kergesti ligi rongi ja laevaga, kuid maapiirkonnas sobis paremini auto. Olin rõõmus, kui minuga ühines mu vend George, sest nüüd suutsime hankida üpris suure furgooni, kuhu mahtusid voodid, köök ja hoiuruum ning millel olid sääsevõrkudega aknad. Lasime katusele ka valjuhääldid panna. Sellise varustusega oli meil võimalik anda päeval majast majja tunnistust ja kutsuda inimesi õhtul turuväljakul esitatavale kõnele. Üks populaarne helisalvestis, mida me mängisime, oli „Kas põrgu on kuum?”. Tegime oma „liikuva koduga” 3000-kilomeetrise reisi Lõuna-Aafrikast Kenyasse. Meie rõõmuks oli sel ajal juba mitmes Aafrika keeles brošüüre, mida kohalikud meilt õhinal vastu võtsid.

Taolistel reisidel oli meeldivaks elamuseks näha paljusid Aafrika loomi. Muidugi püsisime ohutuse tagamiseks pärast pimeduse saabumist oma furgoonis, aga  Jehoova loodud mitmekesise loomariigi nägemine loomulikus keskkonnas oli kaunis uskutugevdav.

Algab vastupanu

Kuigi metsloomadega tuli olla ettevaatlik, polnud see midagi, võrreldes sellega, mida me pidime tegema, seistes silmitsi valitsusametnike ja mõnede raevunud usujuhtidega, kes hakkasid Kuningriigi kuulutustööle lausa avalikult vastu seisma. Üks suur probleem, millega pidime hakkama saama, oli end Mwana Lesaks („Jumala Pojaks”) nimetav fanaatik ja tema rühmitus „Kitawala”, mis kahjuks tähendab „Vahitorni”. Mõni aeg enne meie saabumist oli ta ristimise sildi all uputanud hulga aafriklasi. Lõpuks ta arreteeriti ja poodi üles. Hiljem oli mul võimalus rääkida tema timukaga ja selgitada, et tol mehel polnud vähimatki pistmist meie Vahitorni ühinguga.

Meil oli raskusi ka paljude eurooplastega, kellele meie haridustöö oli vastukarva peamiselt majanduslikel põhjustel. Üks laojuhataja kurtis: „Kui valge mees tahab siia maale jääda, siis aafriklane ei tohi teada saada, kuidas tema odavat tööjõudu ära kasutatakse.” Samal põhjusel viskas üks kullakaevanduse juhataja mind oma kontorist välja. Seejärel saatis ta mind vihaselt tänavani.

Pole kahtlust, et just taoliste religioossete ja äriliste vastaste mõju tõttu saatiski Rodeesia (praegu Zimbabwe) valitsus meid lõpuks maalt välja. Me kaebasime selle otsuse edasi ning meil lubati jääda tingimusel, et me ei kuuluta aafriklastele. Üks ametnik põhjendas seda sellega, et meie kirjandus „ei sobi aafriklase mõistusele”. Teistes maades aga edenes meie haridustöö takistusteta ja leidis isegi heakskiitu. Üks sellistest riikidest oli Svaasimaa.

Kuninglik vastuvõtt Svaasimaal

Svaasimaa on väike iseseisev riik Lõuna-Aafrikas ja selle pindala on 17 364 ruutkilomeetrit. Siin kohtusimegi väga kõneosava kuninga Sobhuza II-ga, keda selle loo alguses mainisin. Ta valdas suurepäraselt inglise keelt, mille ta oli omandanud ühes Briti ülikoolis. Vabaajarõivais kuningas võttis meid hea meelega vastu.

Meie vestlus keskendus maisele paradiisile, mis on Jumala eesmärk seoses õigesti meelestatud inimestega. Kuigi ta ei olnud sellest teemast eriti huvitatud, selgitas ta, et üks sarnane teema mõlgub alatasa tema mõttes. Kuningas oli andunud vaeste ja harimata inimeste elatustaseme parandamisele. Ta põlgas paljude ristiusu misjonäride tegevust, keda paistis huvitavat pigem kiriku liikmeskonna kasv kui inimeste harimine. Kuningas oli tuttav mitmete meie pioneeride tegevusega ja ta kiitis meid meie  piibliharidustöö eest, ja eriti seetõttu, et olime valmis tegema seda tasuta ja inimesi millekski kohustamata.

Piibliharidus saab hoogu juurde

Aastal 1943 rajati misjonäride väljaõpetamiseks Vahitorni ühingu Gileadi piiblikool. Koolis rõhutati inimeste huvi edasiarendamist, mitte lihtsalt piiblilise kirjanduse levitamist. 1950. aastal kutsuti George’i ja mind Gileadi 16. kursusele. Seal kohtasingi esmakordselt Jean Hyde’i, tublit Austraalia õde, kes määrati pärast kursuse lõpetamist misjonitööle Jaapanisse. Vallalisus oli tollal ikka veel väga moes ja seetõttu ei arenenud meie sõprus kaugemale.

Pärast Gileadi väljaõpet määrati George’i ja mind misjonitööle Mauritiusele, ühele India ookeani saarele. Me saime sealsete inimestega sõpradeks, õppisime ära nende keele ja uurisime nendega Piiblit. Hiljem lõpetasid ka minu noorem vend William ja tema naine Muriel Gileadi. Nemad saadeti minu vanale kuulutustöö territooriumile Kenyasse.

Kaheksa aastat läks lennates ja 1958. aastal, New Yorgi rahvusvahelisel konvendil, kohtusin Jean Hyde’iga jälle. Uuendasime oma sõprust ja seejärel kihlusime. Mind määrati teenima Mauritiuselt Jaapanisse ning me abiellusime seal Jeaniga 1959. aastal. Alustasime õnnelikku misjonitöö perioodi Hiroshimas, kus oli vaid üks pisike kogudus. Tänaseks on tolles linnas 36 kogudust.

Sayonara, Jaapan!

Aastate möödudes muutus misjonitöö meie mõlema tervisehäirete tõttu järjest raskemaks ja lõpuks oli meil vaja lahkuda Jaapanist ning asuda elama Jeani kodumaale Austraaliasse. Hiroshimast lahkumise päev oli kurb. Raudteejaama perroonil ütlesime sayonara ehk head aega kõigile oma armsatele sõpradele.

Elame nüüd Austraalias ja teenime Jehoovat oma võimete kohaselt Uus-Lõuna-Walesi osariigis Armidale’i koguduses. Milline rõõm on küll olnud jagada kristliku tõe aardeid nii paljudele inimestele ligi kaheksa aastakümne jooksul! Olen näinud piibliharidusprogrammi imepärast kasvu ja tähelepanuväärseid vaimseid sündmusi. Mitte ükski inimene ega rühmitus ei saa au nende eest enesele võtta. Tõepoolest, nagu ütleb laulukirjutaja: „Jehoova käest on see tulnud, see on imeasi meie silmis” (Laul 118:23).

[Pilt lk 28]

Minu vend George ja meie maja-auto

[Pilt lk 28]

Mina Victoria järve ääres

[Pilt lk 29]

1938. aastal Svaasimaal avalikku kõnet kuulama tulnud keskkooliõpilased

[Pildid lk 30]

Jean ja mina meie pulmapäeval 1959. aastal ja praegu