Kuhu on suundumas usulised väärtushinnangud

Katoliiklikul „õhtuistungil osales viisteist paari, et saada nõuandeid abieluks. 30 kohalolijast nimetas vaid 3 end usklikuks”. (Prantsuse katoliiklik päevaleht „La Croix”)

USULISED väärtushinnangud on kriisi seisus. Ajakirja „Newsweek” 1999. aasta 12. juuli rahvusvahelises väljaandes seisis esikaanel küsimus: „Kas Jumal on surnud?” Ajakiri vastas, et Lääne-Euroopas paistab see tõesti nii olevat. Roomas sama aasta oktoobris toimunud katoliku kiriku sinodist kirjutab Prantsuse ajaleht „Le Monde”: „Kirikul on üha raskem edastada oma sõnumit kultuuris, mis on muutumas sellele „allergiliseks”. ... Itaalia katoliiklased ei moodusta enam ühtset blokki. ... Saksamaal abordinõustamiskeskuste üle toimuvad vaidlused on süvendanud lõhet paavsti ja demokraatia vahel, mis ei soovi enam järgida mingeid ettekirjutusi. Hollandi ... julget seisukohta moraali ja eutanaasia küsimustes on juba nii mõnigi vaatleja pidanud selle riigi äkilise dekristianiseerimise süüks.”

Olukord on suuresti samasugune mujalgi. Canterbury peapiiskop George Carey hoiatas 1999. aastal, et anglikaani kirik on „ühe põlvkonna kaugusel hävingust”. Artikkel „Kristliku Euroopa lõpp” Prantsuse ajalehes „Le Figaro” ütles: „Sama tendentsi võib näha kõikjal. ... Inimesed kahtlevad pidevalt eetilistes ja õpetuslikes seisukohtades.”

Usuline leigus

Euroopas on kirikuskäijate arv järsult vähenenud. Prantsusmaa katoliiklastest käib iga pühapäev missal vähem kui 10 protsenti, kusjuures Pariisis käib vaid  3 kuni 4 protsenti katoliiklastest korrapäraselt kirikus. Inglismaal, Saksamaal ja Skandinaavia maades on kirikute külastatavus sama või isegi väiksem.

Usujuhtide seas tekitab tõsist muret preestrikandidaatide nappus. Vähem kui sajandiga on preestrite arv Prantsusmaal tublisti kahanenud, nii et kui varem oli 14 preestrit 10 000 elaniku kohta, siis nüüd on 10 000 elaniku kohta järele jäänud vähem kui 1 preester. Kogu Euroopas on tõusnud preestrite keskmine vanus ja nende arvukuse vähenemist on tunda ka sellistes maades nagu Iirimaa ja Belgia. Samal ajal on kahanenud ka katekismuse klassides käivate laste arv, nõnda on kaheldav, kas kirik suudab tagada endale järelkasvu.

Usaldus religiooni vastu tundub olevat minevik. Praegu usub kõigest 6 protsenti Prantsusmaa elanikest, et „tõde võib leida vaid ühest religioonist”, võrrelduna 15 protsendiga 1981. aastal ja 50 protsendiga 1952. aastal. Usuline apaatia on laialt levinud. Nende inimeste hulk, kes väidavad, et nad ei kuulu ühtegi religiooni, on kasvanud 26 protsendilt 1980. aastal 42 protsendini 2000. aastal. („Les valeurs des Français–Évolutions de 1980 à 2000”.)

Murrangud moraaliväärtustes

Langenud on ka moraaliväärtused. Nagu juba öeldud, ei tunnista paljud kirikuskäijad oma kiriku moraalipõhimõtteid. Nad pole nõus sellega, et usujuhtidel on õigus seada käitumisnorme. Needsamad inimesed, kes kiidavad heaks paavsti seismise inimõiguste eest, keelduvad järgimast tema sõnu, mis puudutavad nende eraelu. Näiteks eiravad väga paljud, isegi katoliiklikud abielupaarid, tema seisukohta rasestumisvastaste vahendite suhtes.

Sellise mõtteviisi on omaks võtnud nii usklikud kui mitteusklikud kõikidest ühiskonnakihtidest. Pühakirjas selgelt hukka mõistetud teguviisidesse suhtutakse sallivalt. Kakskümmend aastat tagasi taunis 45 protsenti Prantsusmaa elanikest homoseksualismi. Tänapäeval aga suhtub 80 protsenti sellesse sallivalt. Kuigi paljud pooldavad abielutruudust, leiab vaid 36 protsenti, et abieluvälised suhted pole kunagi õigustatud. (Roomlastele 1:26, 27; 1. Korintlastele 6:9, 10; Heebrealastele 13:4.)

Usuline segapuder

Lääne ühiskonnas on arenemas niinimetatud tee-ise religioon, kus igaühel on õigus valida endale sobivad uskumused. Mõningaid dogmasid tunnustatakse, teised jälle heidetakse kõrvale. Mõned, kes nimetavad end kristlaseks, usuvad reinkarnatsiooni, teised järgivad korraga mitme usutunnistuse õpetusi (Koguja 9:5, 10; Hesekiel 18:4, 20; Matteuse 7:21; Efeslastele 4:5, 6). Raamat „Les valeurs des Français” osutas sellele, et paljud tänapäeva usklikud kalduvad kiriku rajalt pöördumatult kõrvale.

Suundumus suurema usulise individualismi poole pole aga sugugi ohutu. Religiooniajaloolane ja Prantsuse Instituudi liige Jean Delumeau usub kindlalt, et on võimatu luua oma isiklikku religiooni väljakujunenud süsteemidest sõltumatult. „Usk ei püsi, kui see ei põhine mõnel kindlal usutunnistusel.” Usaldusväärsed usulised väärtushinnangud ja religioosne tegevus peavad moodustama ühtse terviku. Kust võiks pidevalt muutuvas ühiskonnas leida sellist kooskõla?

Piibel ütleb, et Jumal on see, kes määrab kindlaks vastuvõetavad käitumis- ja kõlblusnormid, kuigi ta annab inimesele vabaduse neid järgida või mitte. Kõikjal maailmas tunnustavad miljonid inimesed, et see ammusest ajast väärtuslikuks peetud raamat on praktiline ka tänapäeval ning see on „jalale lambiks ja valguseks ... jalgteel” (Laul 119:105). Mis on viinud sellise järelduseni? Seda arutab järgmine artikkel.