Kui tähtis on heldus?

„INIMENE peab igatsema, et ta helde oleks,” ütleb Piibel (Õpetussõnad 19:22, Piibli Raamat). Lahked teod, mille ajendiks on armastus, on tõepoolest ihaldusväärsed. Piiblis esinev sõna „heldus” viitab aga sellisele lahkusele, mis võib põhineda juba olemasolevatel suhetel. Näiteks võib olla aluseks kellegi varasem lahke tegu. Niisiis on heldusega seotud ka lojaalsus.

Juuda kuningas Joas ei arendanud seda ihaldusväärset omadust. Ta oli oma tädi ja tädimehe Joojada suur tänuvõlglane. Kui Joas polnud veel aastanegi, tõstis tema kuri vanaema end kuningannaks ning tappis kõik Joase vennad, kes olid troonipärijad. Tal ei õnnestunud aga tappa väikest Joast, kelle tädi ja tädimees olid hoolega ära peitnud. Nemad õpetasid Joasele ka Jumala Seadust. Kui Joas oli seitsmeaastane, kasutas Joojada enda ülempreestrivõimu, et kuri kuninganna hukata ja Joas troonile tõsta (2. Ajaraamat 22:10–23:15).

Noor Joas valitses hea kuningana kuni Joojada surmani, kuid hakkas siis ebajumalaid teenima. Jumal saatis Sakarja, Joojada poja, Joast ärataganemise eest hoiatama. Joas lasi aga Sakarja kividega surnuks visata. Kui vapustav ebalojaalsus pere suhtes, kellele ta nii palju võlgnes! (2. Ajaraamat 24:17–21.)

Piibel ütleb: „Kuningas Joas ei mõelnud armastusele [„heldusele”, UM], mida Sakarja isa Joojada temale oli osutanud, vaid tappis tema poja.” Surres ütles Sakarja: „Jehoova näeb ja tasub!” Tema sõnad osutusid tõeks, sest Joas jäi väga haigeks ning lõpuks tema sulased tapsid ta (2. Ajaraamat 24:17–25).

Vastupidi kuningas Joasele ootab imeline tulevik kõiki neid, kes järgivad nõuannet: „Heldus ja tõde ärgu jätku sind maha! ... siis sa leiad armu ja heakskiitu Jumala ja inimeste silmis!” (Õpetussõnad 3:3, 4).