Kust võime leida õigeid usulisi väärtushinnanguid?

„KUI sa kuulud mõnda religiooni lihtsalt perekondlikust traditsioonist, miks siis mitte valida endale keltide usk, mida meie esivanemad järgisid 2000 aastat tagasi?” pärib irooniliselt Rodolphe. See mõte paneb tema noore kuulaja muigama.

Rodolphe kommenteerib: „Suhe Jumalaga on mulle väga oluline. Mulle ei meeldi sugugi mõte, et ma pean mingeid usulisi põhimõtteid järgima pelgalt traditsioonist, lihtsalt seetõttu, et mu esivanemad, kes elasid kümneid või lausa sadu aastaid tagasi, kuulusid sellesse religiooni.” Rodolphe vaagis asju hoolikalt ega suhtunud sellesse tähtsasse küsimusse kui millessegi päritavasse.

Kuigi põlvkondadevahelist usulist järjepidevust esineb tänapäeval üha vähem, hoiab enamik siiski kinni oma perekonna religioonist. Kas on aga alati õige järgida oma vanemate usulisi väärtushinnanguid? Mida räägib sellest Piibel?

Pärast 40-aastast kõrberännakut seadis Moosese järelkäija Joosua iisraellased valiku ette: „Kui teie silmis on halb teenida Jehoovat, siis valige endile täna, keda te tahate teenida: kas neid jumalaid, keda teie vanemad teenisid teispool jõge, või emorlaste jumalaid, kelle maal te elate? Aga mina ja mu pere, meie teenime Jehoovat!” (Joosua 24:15).

Üks vanem, kellele Joosua viitab, oli Aabrahami isa Terah, kes elas Uuri linnas, mis paiknes tol ajal Eufrati jõest ida pool. Piibel ei räägi Terahi kohta eriti midagi, välja arvatud tõik, et ta teenis teisi jumalaid (Joosua 24:29). Terahi pojal Aabrahamil polnud küll täielikku arusaamist Jumala eesmärkidest, kuid ta oli Jehoova käsul valmis lahkuma oma kodulinnast. Aabraham valis teise religiooni, kui oli tema isal. Sellega õnnistas Jumal Aabrahami, nagu oli lubanud, ning nüüd tunnustavad paljud religioonid teda kui „kõikide isa, kes usuvad” (Roomlastele 4:11).

Piibel jutustab positiivses valguses ka Rutist, Jeesus Kristuse esiemast. Rutt oli moablanna, kes abiellus iisraellasega, jäi siis leseks ning pidi valima, kas jääda oma maale või minna koos ämmaga Iisraeli. Tunnistades, et Jehoova teenimine on tunduvalt väärtuslikum kui tema vanemate ebajumalateenistus, teatas Rutt  oma ämmale: „Sinu rahvas on minu rahvas ja sinu Jumal on minu Jumal!” (Rutt 1:16, 17).

Kommenteerides selle jutustuse tähendust Piibli kaanonis, selgitab „Dictionnaire de la Bible”, et see lugu näitab, „kuidas iisraellaste vihatud vaenlaste, paganate hulgas sündinud võõramaalannast ... sai armastusest Jehoova rahva ja teenimise vastu jumalikul juhtimisel Taaveti, püha kuninga esiema”. Rutt ei kõhelnud valida religiooni, mis erines tema vanemate omast, ning tänu sellele otsusele Jumal õnnistas teda.

Ülestähendus kristluse algusajast jutustab veelgi selgemalt, miks Jeesuse jüngrid hülgasid oma esivanemate religiooni. Apostel Peetrus kutsub oma äärmiselt veenvas kõnes kuulajaid üles, et nad laseksid „endid päästa sellest pöörasest soost”, kahetseksid oma patte ja laseksid end ristida Jeesus Kristuse nimesse (Apostlite teod 2:37–41). Üks silmapaistvamaid näiteid oli juut Saulus, kes kiusas taga kristlasi. Teel Damaskusesse ilmus talle nägemuses Kristus, misjärel Saulusest sai kristlane ning edaspidi teati teda kui apostel Paulust (Apostlite teod 9:1–9).

Enamikul algkristlastest polnud säärast tähelepanuväärset kogemust. Siiski pidid nad kõik hülgama kas judaismi või erisuguste paganlike jumalate kummardamise. Need, kes kristluse vastu võtsid, olid hästi tundma õppinud kõiki tõsiasju, olles mõnikord päris pikalt arutanud Jeesuse rolli üle Messiana (Apostlite teod 8:26–40; 13:16–43; 17:22–34). Need algkristlased teadsid hästi, et nad peavad tegema oma elus muudatusi. Kutse anti kõigile, nii juutidele kui mittejuutidele, kuid sõnum jäi samaks. Selleks et Jumalale meeldida, pidid nad järgima uut kummardamisvormi, kristlust.

Meile tähtis valik

Kindlasti nõudis esimesel sajandil julgust, et hüljata oma perekonna religioossed traditsioonid – judaism, keisri kummardamine või paganlike jumaluste teenimine – ja ühineda liikumisega, mida pilkasid nii juudid kui roomlased. Selline valik viis peatselt julma tagakiusamiseni. Tänapäeval on samuti vaja julgust, kui otsustatakse mitte „sulanduda ja kaasa minna ühiskonnas levinud standardite järgimisega”, nagu kirjutas Clermont-Ferrandi katoliku piiskop Hippolyte Simon oma raamatus „Vers une France païenne?”. Nõuab julgust liituda usulise vähemusliikumisega, aeg-ajalt kritiseeritavate Jehoova tunnistajatega.

Korsikalt Bastiast pärit noor mees Paul, kes kasvas üles katoliiklikus peres, osales vahetevahel ka kiriku tegevuses, näiteks teenis küpsetiste müümisega raha katoliku heategevusorganisatsiooni heaks. Kuna Paul soovis Piiblist paremini aru saada, nõustus ta Jehoova tunnistajatega korrapäraselt mõtteid vahetama. Aja jooksul ta mõistis, et need teadmised toovad talle kestvat kasu. Niisiis võttis Paul täielikult omaks Piibli põhimõtted ja temast sai Jehoova tunnistaja. Vanemad austasid tema valikut, mis ei kahjustanud nende lähedasi peresuhteid.

Amélie elab Lõuna-Prantsusmaal. Tema pereliikmed on juba neljandat põlve Jehoova tunnistajad. Miks võttis tema omaks vanemate usulised põhimõtted? „Jehoova tunnistajaks ei saada selle pärast, et vanemad või vanavanemad on või olid seda usku,” kommenteerib ta. „Lõpuks jõuad ise veendumusele,  et kuna need on minu tõekspidamised, on see minu usk.” Nagu paljud teised noored Jehoova tunnistajad, nii teab ka Amélie, et kindlad usulised seisukohad annavad elule eesmärgi ja kestva õnne.

Miks võtta omaks jumalikud väärtushinnangud

Õpetussõnade raamatu 6. peatüki 20. salm innustab neid, kes soovivad meeldida Jumalale: „Pea, mu poeg, oma isa käsku ja ära hülga oma ema juhatust!” Selle asemel et soovitada sõgedat kuuletumist, õhutab see nõuanne võtma omaks jumalikke põhimõtteid, süvendades oma usku ja võttes seisukoha Jumala poolel. Apostel Paulus kutsus oma kaaslasi üles: „Katsuge kõike läbi” – kontrollima, kas õpitu on kooskõlas Jumala Sõna ja tema tahtega, ning käituma vastavalt sellele (1. Tessalooniklastele 5:21).

Nõnda on teinud rohkem kui kuus miljonit Jehoova tunnistajat, nii noored kui vanad, olgu nad kasvanud kristlikus peres või mitte. Põhjalikult Piiblit uurides on nad leidnud usaldusväärsed vastused küsimustele, mis puudutavad elu eesmärki, ja mõistnud, mis on Jumala tahe inimestega. Need teadmised on neid ajendanud omaks võtma Jumala põhimõtteid ja andma oma parima, et täita tema tahet.

Oled sa selle ajakirja regulaarne lugeja või mitte, soovitame sul kaaluda Jehoova tunnistajate ettepanekut uurida koos nendega Piibli usulisi tõekspidamisi. Kui sellega nõustud, saad sa ’maitsta ja vaadata, et Jehoova on hea’, ning omandada teadmisi, mille järgi elamine tagab igavese elu (Laul 34:9; Johannese 17:3).

[Pilt lk 5]

Üks Prantsusmaa perekond, kus on neli põlvkonda Jehoova tunnistajaid

[Pilt lk 7]

Rutt valis oma esivanemate jumalate asemel Jehoova teenimise