Kas Jehoova märkab sinu tegusid?

KUIDAS sa sellele küsimusele vastaksid? Paljud ütleksid: „Ma usun, et Jumal märkas selliste meeste tegusid nagu Mooses, Giideon ja Taavet, aga ma kahtlen, et ta minu tegemiste vastu huvi tunneb. Ma pole kindlasti selline nagu Mooses, Giideon ega Taavet.”

On tõsi, et mõned Piibli aja ustavad mehed tegid erakordseid usutegusid. Nad „võitsid ära kuningriigid, ... sulgesid lõukoerte lõuad, kustutasid tule väe, pääsesid ära mõõgatera eest” (Heebrealastele 11:33, 34). Teised aga väljendasid oma usku vähem silmapaistval moel ja Piibel kinnitab, et Jumal märkas ka nende usutegusid. Näiteks vaadelgem Pühakirja jutustusi ühest karjasest, ühest prohvetist ja ühest lesest.

Karjase ohver

Mida sa tead Aadama ja Eeva teisest pojast Aabelist? Sulle ehk meenub, et ta suri märtrisurma, mida meist tõenäoliselt vähesed peavad kogema. Esmalt märkas aga Jumal Aabelit hoopis teisel põhjusel.

Ühel päeval võttis Aabel parimad loomad oma karjast ja tõi Jumalale ohvriks. Tema kingitust võib tänapäeva mõõdupuude järgi üsna tagasihoidlikuks pidada, kuid Jehoova märkas seda ja väljendas oma heameelt selle üle. See pole aga veel kõik. Ligi neli tuhat aastat hiljem inspireeris Jehoova apostel Paulust sellest kirjutama Kirjas heebrealastele. Möödunud oli palju aastaid, kuid Jumal polnud unustanud seda lihtsat ohvrit! (Heebrealastele 6:10; 11:4.)

Kuidas Aabel otsustas, missugust ohvrit tuua? Piibel sellest ei räägi, kuid ilmselt kaalus ta seda tõsiselt. Ta oli karjane, seega pole sugugi üllatav, et ta tõi anni oma karja hulgast. Pane aga tähele, et ta andis parima osa – „nende rasva” (1. Moosese 4:4). Ilmselt mõtiskles ta ka nende sõnade üle, mis Jehoova Eedeni aias maole oli öelnud: „Ma tõstan vihavaenu sinu ja naise vahele, sinu seemne ja tema seemne vahele, kes purustab su pea, aga kelle kanda sa salvad” (1. Moosese 3:15; Ilmutuse 12:9). Kuigi Aabel ei mõistnud, kes on „naine” ja „seeme”, võis ta aru saada, et naise seemne ’kanna salvamine’ tähendab verevalamist. Ta mõistis kindlasti, et pole midagi väärtuslikumat kui elav olend. Igal juhul oli tema ohver tõesti kohane.

Nagu Aabel, nii peavad ka kristlased tänapäeval Jumalale ohvreid tooma. Nad ei ohverda mitte karja esikloomi, vaid „kiitusohvrit, see on nende huulte vilja, kes tunnistavad tema [Jumala] nime” (Heebrealastele 13:15). Meie huuled annavad tunnistust, kui räägime teistele oma usust.

 Kas sa soovid parandada oma kiitusohvri kvaliteeti? Kui soovid, siis mõtle hoolsalt enda territooriumil elavate inimeste vajadustele. Mis neile muret valmistab? Mis neile huvi pakub? Missugused Piibli sõnumi küljed võiksid neile meeldida? Kui oled kuulutustööl, analüüsi alati oma külastusi selle valguses, kuidas saaksid olla veelgi tõhusam. Kui räägid Jehoovast, tee seda veendumusega, südamest. Olgu sinu ohver tõeline „kiitusohver”.

Prohvet, kes kuulutab ükskõiksetele inimestele

Mõtisklegem nüüd prohvet Eenoki tegevuse üle. Ilmselt oli ta enda päevil ainus, kes andis Jehoova Jumalast tunnistust. Kas ka sina oled Eenoki sarnaselt oma perekonnas ainus, kes teenib ustavalt Jehoovat? Kas oled oma klassis ainus õpilane või töökohal ainus inimene, kes järgib elus Piibli põhimõtteid? Kui oled, võid sa kogeda raskusi. Sõbrad, sugulased ja klassi- või töökaaslased võivad õhutada sind Jumala seadustest üle astuma. „Mitte keegi ei saa kunagi teada, mida sa tegelikult teed,” võivad nad öelda. „Me ei ütle neile seda.” Nad võivad väita, et on rumal muretseda Piibli moraalinormide järgimise pärast, kuna Jumalal on nagunii ükskõik, mida sa teed. Neid võib pahandada, kui sa ei mõtle ega käitu nii nagu nemad, ning seetõttu võivad nad teha kõik, et murda sinu vastupanu.

Peab möönma, et pole sugugi kerge säärasele survele vastu seista, kuid see on siiski võimalik. Mõtle Eenokile, kes kuulus seitsmendasse sugupõlve Aadamast (Juuda 14). Eenoki sündimise ajal oli enamik inimesi minetanud igasuguse moraalitaju. Nende kõnemaneer oli häbitu, nende teod äärmiselt sündsusetud (Juuda 15). Nad käitusid suuresti sama moodi, kui paljud inimesed nüüdisajal.

Kuidas Eenok toime tuli? Vastus sellele küsimusele pakub meile tänapäeval suurt huvi. Kuigi Eenok oli sel ajal nähtavasti ainus inimene maailmas, kes teenis Jehoovat, polnud ta tegelikult üksi. Eenok kõndis ühes Jumalaga (1. Moosese 5:22).

Eenoki elus oli kõige tähtsam olla Jumalale meelepärane. Ta teadis, et kõndimine ühes Jumalaga tähendab rohkemat kui pelgalt puhta, moraalse elu elamist. Jehoova ootas, et ta kuulutaks teistele (Juuda 14, 15). Inimesi tuli hoiatada, et nende jumalakartmatud teod ei jää Jumalale märkamata. Eenok kõndis ühes Jumalaga üle 300 aasta – tunduvalt kauem, kui ükski meist on pidanud seda tegema. Ta kõndis ühes Jumalaga kuni oma surmani (1. Moosese 5:23, 24).

Nagu Eenokile, nii on ka meile antud ülesanne kuulutada (Matteuse 24:14). Lisaks majast majja kuulutustööle püüame rääkida heast sõnumist ka oma sugulastele ning töö- ja klassikaaslastele. Mõnikord aga võime karta julgelt tunnistust anda. Kas see on ka sulle probleemiks? Ära heida meelt. Järgi algkristlasi ja palveta Jumala poole, et ta annaks sulle julgust (Apostlite teod 4:29). Ära kunagi unusta, et nii kaua, kui sa kõnnid ühes Jumalaga, pole sa tegelikult kunagi üksi.

Lesk valmistab eine

Mõtle ühele lesele, kelle nimegi pole mainitud, kuid kes sai kahekordse õnnistuse osaliseks üheainsa lihtsa eine valmistamise eest! Ta polnud iisraellane, vaid 10. sajandil e.m.a elanud võõramaalane Sarepta linnast. Pika põua- ja  näljaaja tõttu olid lese toiduvarud otsakorral. Talle oli jäänud vaid peotäis jahu ja pisut õli, et valmistada viimane eine endale ja oma pojale.

Just sellisel ajal tuli tema juurde külaline. See oli Jumala prohvet Eelija, kes palus, et lesknaine annaks ka temale midagi oma kasinast toiduvarust. Lesel piisas toitu vaevalt endale ja oma pojale ning tal polnud külalisele kindlasti enam midagi anda. Eelija aga kinnitas talle Jehoova sõna kohaselt, et kui lesknaine jagab oma toidupala temaga, ei pea nad pojaga nälga nägema. Nõudis usku pidada tõeks seda, et Iisraeli Jumal paneb tähele teda, võõramaalasest lesknaist. Siiski ta uskus Eelijat ja Jehoova tasus talle. „Jahu ei lõppenud vakast ja õli ei vähenenud kruusist Jehoova sõna peale, nagu ta Eelija läbi oli öelnud!” Naisel ja ta pojal jagus toitu kuni näljaaja lõpuni (1. Kuningate 17:8–16).

Lesknaisele sai aga osaks veel üks õnnistus. Mõnda aega pärast seda imet jäi tema armas poeg haigeks ja suri. Kaastundest ajendatuna anus Eelija Jehoovat, et see ärataks poisi ellu (1. Kuningate 17:17–24). See oleks olnud tavatu ime. Pühakirjas ei leidu enne seda mitte ühtegi ülesäratamisjuhtumit! Kas Jehoova halastab veel kord sellele võõramaalasest lesknaisele? Seda ta tegi. Jehoova andis Eelijale voli poiss ellu äratada. Hiljem märkis Jeesus selle erilise au osaliseks saanud naise kohta: „Palju lesknaisi oli Iisraelis ... aga ei ühegi juurde nende seast ei läkitatud Eelijat kui vaid Sareptasse Siidonimaale lesknaise juurde” (Luuka 4:25, 26).

Tänapäeva majanduslik olukord pole sugugi stabiilne isegi tööstusmaades. Mõned suured korporatsioonid on teinud lõpparve töötajatega, kes olid seal aastakümneid ustavalt teeninud. Kui kristlane kardab töötuks jääda, võib tal tekkida selle vältimiseks ahvatlus palju üleajatööd teha, lootuses, et firma teda ei koonda. Nõnda võib tal jääda liiga vähe aega kristlike koosolekute jaoks, kuulutustööks või oma perekonna emotsionaalsete ja vaimsete vajaduste eest hoolitsemiseks. Tema aga arvab, et tal tuleb sellest töökohast mis tahes hinnaga kinni hoida.

Säärases majanduslikult raskes olukorras kristlane muretseb õigustatult. Tänapäeval on raske tööd leida. Enamik meist ei püüagi rikkaks saada, vaid me soovime nagu Sarepta lesknaine, et meil oleks leib laual. Siiski tuletas apostel Paulus meelde Jumala sõnu: „Ma ei hülga sind ega jäta sind maha!” Me võime kindlalt öelda: „Issand on minu abimees, ei ma karda! Mis võib inimene mulle teha?” (Heebrealastele 13:5, 6.) Paulus oli valmis selle tõotuse pärast oma elu kaalule panema, ja Jehoova hoolitses tema eest alati. Jumal hoolitseb ka meie eest, kui me teda ei hülga.

Me võime tunda, et meil pole panna midagi selliste vägitegude kõrvale, nagu tegid usumehed Mooses, Giideon ja Taavet, kuid me võime jäljendada nende usku. Lisaks võime meenutada ka lihtsamaid usutegusid, mida tegid Aabel, Eenok ja Sarepta lesknaine. Jehoova on huvitatud kõigist usutegudest – ka kõige väiksematest. Jehoova näeb seda, kui jumalakartlik kooliõpilane keeldub võtmast vastu eakaaslaste pakutud narkootikume, kui kristlane keeldub ebamoraalsetest ettepanekutest töökohal või kui eakas kristlane käib väsimusest ja kehvast tervisest hoolimata ustavalt koguduse koosolekutel. Selline käitumine valmistab Jumalale rõõmu (Õpetussõnad 27:11).

 Kas sa märkad, mida teised teevad?

Jehoova tõesti märkab seda, mida me teeme. Jumala jäljendajatena peaksime seepärast olema varmad märkama ka teiste pingutusi (Efeslastele 5:1). Miks mitte panna hoolsamini tähele, missuguste raskustega sinu kaaskristlased silmitsi seisavad, et käia koguduse koosolekutel, osaleda kuulutustöös või ka saada hakkama igapäevaeluga?

Kui oled seda teinud, siis võiksid oma kaasteenijatele öelda, kuivõrd sa hindad nende pingutusi. Nad on rõõmsad selle üle, et sa nende pingutusi oled tähele pannud, ning sinu huvi nende vastu võib neile kinnitada, et ka Jehoova paneb neid tähele.