Igaüks istub oma viigipuu all

LÄHIS-IDA maades on vari palavatel suvekuudel kõrges hinnas. Iga puu, mis pakub päikesekiirte eest kaitset, on teretulnud, eriti veel, kui see kasvab kodu ligidal. Oma suurte laiade lehtede ja välja sirutuvate okstega pakub viigipuu paremat varju kui ükski teine puu selles piirkonnas.

Vastavalt raamatule „Plants of the Bible” „olevat [viigipuu] vari kosutavam ja jahedam kui telgi vari”. Muistses Iisraelis pakkusid viinamägede ääres kasvavad viigipuud väljal töötajatele lühikeseks puhkuseks ideaalset paika.

Pika ja palava päeva lõpus võisid pereliikmed istuda oma viigipuu alla ja tunda rõõmu meeldivast koosolemisest. Peale selle tasub viigipuu oma peremehele vaeva eest rikkaliku toitva viljaga. Sellepärast, alates kuningas Saalomoni ajast kujutas oma viigipuu all istumine rahu, heaolu ja küllust (1. Kuningate 5:4, 5).

Sajandeid varem kirjeldas prohvet Mooses Tõotatud Maad kui ’viigipuude maad’ (5. Moosese 8:8). Kaksteist maakuulajat tõid maa viljarikkuse tõestuseks iisraellaste leeri kaasa viigimarju ja teisi vilju (4. Moosese 13:21–23). 19. sajandil teatas üks Piibli maades reisija, et viigipuu on seal tavalisemaid puid. Pole siis ime, et Pühakiri mainib tihti viigimarju ja -puid!

Puu, mis annab saaki kaks korda

Viigipuu kohaneb peaaegu iga pinnasega ja tema sügavale ulatuv juurestik võimaldab tal taluda pikka ja kuiva Lähis-Ida suve. Puu on ebaharilik seetõttu, et annab varajase viigimarjasaagi juunis ja põhisaagi tavaliselt alates augustist (Jesaja 28:4). Iisraellased  sõid harilikult varase saagi värskelt. Hilisema saagi aga kuivatasid, et seda terve aasta jooksul kasutada. Kuivatatud viigimarju pressiti ja neist tehti ümmargused kakud, mõnikord lisati mandleid. Selliseid viigimarjakakke oli hõlbus teha ja need olid toitvad ning maitsvad.

Tagasihoidlik naine Abigail andis Taavetile 200 viigimarjakakku, mõeldes kindlasti, et see on ideaalne toit põgenikele (1. Saamueli 25:18, 27). Pressitud viigimarjadel oli ka meditsiiniline väärtus. Kuivatatud ja pressitud viigimarjade puderhautist pandi paisele, mis ohustas kuningas Hiskija elu, kuigi tema hilisem tervenemine oli tingitud peamiselt Jumala sekkumisest (2. Kuningate 20:4–7). *

Muistsel ajal hinnati kogu Vahemere regioonis kuivatatud viigimarju kõrgelt. Riigimees Cato veenis, viigimari käes, Rooma senatit alustama Kolmandat Puunia sõda Kartaago vastu. Rooma parimad kuivatatud viigimarjad tulid Väike-Aasiast Kaariast. Seetõttu sai viigimarjade ladinakeelseks nimeks carica. Samas piirkonnas, praeguses Türgis valmistatakse siiani väga kvaliteetseid kuivatatud viigimarju.

Iisraeli põllumehed istutasid viigipuid sageli viinamägedele, viljatud puud aga raiusid maha. Head pinnast oli liiga vähe, et raisata seda puudele, mis vilja ei kanna. Jeesuse tähendamissõnas viljatust viigipuust ütles põllumees aednikule: „Vaata, kolm aastat ma käin otsimas sellelt viigipuult vilja, aga ei leia. Raiu ta maha! Miks ta maad raiskab?” (Luuka 13:6, 7). Kuna viljapuud olid Jeesuse ajal maksustatud, kaasnesid iga viljatu puuga ka soovimatud majanduslikud kulutused.

Viigimarjadel oli väga oluline koht iisraellaste toidulaual. Seega oli kesine viigimarjasaak, mis võis olla seotud Jehoova ebasoodsa kohtuotsusega, suur õnnetus (Hoosea 2:14; Aamos 4:9). Prohvet Habakuk ütles: „Kuigi viigipuu ei õitse ja viinapuudel pole vilja, õlipuu saak äpardub ja põllud ei anna toidust, ... ometi rõõmutsen mina Jehoovas, hõiskan oma pääste Jumalas!” (Habakuk 3:17, 18).

Ustavusetu rahva sümbol

Pühakiri kasutab vahel viigimarju ja -puid sümboolses tähenduses. Näiteks Jeremija võrdles ustavaid Juuda vange korvitäie heade viigimarjadega, varajaste viigimarjadega, mida tavaliselt söödi värskelt. Seevastu ustavusetuid vange kujutati halbade viigimarjadega, mis ei kõlvanud süüa ja tuli ära visata (Jeremija 24:2, 5, 8, 10).

Oma tähendamissõnas viljatust viigipuust näitas Jeesus, kui kannatlik on Jumal juudi rahvaga. Nagu varem mainitud, rääkis ta ühest mehest, kes oli oma viinamäkke istutanud viigipuu. Puu polnud kolm  aastat vilja kandnud ja omanik tahtis, et see maha raiutaks. Aga aednik ütles: „Isand, jäta ta veel sellekski aastaks, kuni ma ta ümber kaevan ja talle panen sõnnikut! Ehk ta hakkab edaspidi vilja kandma; aga kui mitte, siis raiu ta maha!” (Luuka 13:8, 9).

Kui Jeesus selle tähendamissõna rääkis, oli ta juba kolm aastat kuulutanud, üritades kasvatada juudi rahva seas usku. Jeesus suurendas oma pingutusi, „väetades” sümboolset viigipuud – juudi rahvast – ja andes sellele võimaluse vilja kanda. Ent nädal enne Jeesuse surma ilmnes, et rahvas üldiselt oli Messia hüljanud (Matteuse 23:37, 38).

Jeesus kasutas veel kord viigipuud illustreerimaks rahva halba vaimset seisundit. Neli päeva enne oma surma Betaaniast Jeruusalemma rännates nägi ta üht viigipuud, millel oli rohkesti lehti, aga mitte ühtegi vilja. Kuna varajased viigimarjad ilmuvad koos lehtedega – mõnikord isegi enne lehti – näitas viljade puudumine selle puu väärtusetust (Markuse 11:13, 14). *

Nii nagu viljatu viigipuu paistis täiesti terve, oli ka juudi rahva väline ilme petlik. Ta polnud kandnud jumalakartlikku vilja ja lõpuks hülgas ta Jehoova enda Poja. Jeesus needis viljatu viigipuu ja järgmisel päeval panid jüngrid tähele, et see oli juba ära kuivanud. See kuivanud puu kujutas kohaselt, et varsti Jumal hülgab juudid kui oma valitud rahva (Markuse 11:20, 21).

’Õppige viigipuust’

Jeesus kasutas viigipuud ka selleks, et anda tähtis õppetund oma juuresoleku kohta. Ta ütles: „Viigipuust õppige võrdumit: kui ta oksad juba on pungas ja ajavad lehti, siis te tunnete, et suvi on ligi. Nõnda ka teie, kui te näete seda kõike, siis teadke, et see on ligi ukse ees” (Matteuse 24:32, 33). Viigipuu helerohelised lehed on märgatavad ja ilmeksimatud suvekuulutajad. Samamoodi annab Jeesuse võimas prohvetiennustus, mis on kirjas Matteuse 24., Markuse 13. ja Luuka 21. peatükis, selge tõendi tema juuresolekust praegu taevase Kuningriigi väes (Luuka 21:29–31).

Kuna me elame otsustaval ajalooperioodil, tahame kindlasti viigipuust õppida. Kui me teeme seda ja püsime vaimselt ärkvel, on meil lootus kogeda selle suurepärase tõotuse täitumist: „Siis istuvad nad igaüks oma viinapuu all ja oma viigipuu all, ja ükski ei peleta neid, sest vägede Jehoova suu on kõnelnud!” (Miika 4:4).

[Allmärkused]