Kas Tatianus oli apologeet või ketser?

APOSTEL Paulus korraldas oma kolmanda misjonireisi lõpu poole kokkusaamise Efesose koguduse vanemate meestega. Ta ütles neile: „Ma tean seda, et pärast minu äraminekut tulevad teie sekka hirmsad hundid, kes karjale armu ei anna; ja teie eneste seast tõusevad mehed, kes kõnelevad pööraseid asju, et vedada jüngreid eneste järele” (Apostlite teod 20:29, 30).

Kooskõlas Pauluse sõnadega oli meie ajaarvamise teine sajand muutuste ja ennustatud ärataganemise aeg. Hakkas levima gnostitsism – mõjukas usuline ja filosoofiline vool –, mis rikkus mõnede kristlaste usu. Gnostikud arvasid, et vaimsed asjad on head ja kõik mateeriaga seotu kuri. Kuna gnostikud eeldasid, et kõik lihalik on kuri, siis loobusid nad abielust ja järglaste saamisest, väites, et need tegevused on Saatanast. Mõned neist aga uskusid, et kuna ainult vaimuga seonduv on hea, siis on ükspuha, mida inimene oma kehaga teeb. Selliste seisukohtade tagajärjeks olid äärmuslikud elustiilid – kas askeetlus või hoopis oma lihahimude rahuldamine. Gnostikute väide, et pääste tuleb ainult müstilise gnostitsismi ehk enesetunnetuse kaudu, välistas Jumala Sõna tõe.

Kuidas reageerisid gnostitsismiga kaasnevale ohule inimesed, kes väitsid end olevat kristlased? Mõned õpetatud mehed avaldasid rahulolematust selle valeõpetuse vastu, kuid teised lasid end sel mõjutada. Näiteks Irenaeus võitles kogu oma elu jooksul ketserlike õpetuste vastu. Tema õpetajaks oli Polykarpos, kes oli apostlite kaasaegne. Polykarpos soovitas Jeesus Kristuse ja tema apostlite õpetusest kõvasti kinni hoida. Irenaeuse sõber Florinus sai õpetust küll samast allikast, kuid võttis lõpuks omaks gnostikute tuntuima esindaja Valentinuse seisukohad. Oli rahutu aeg.

Selle perioodi religioossele mõtlemisele heidavad valgust Tatianuse teosed. Tatianus oli teise sajandi silmapaistev kirjamees. Kes ta täpsemalt oli? Mis viis selleni, et ta hakkas end kristlaseks pidama? Kuidas mõjutas Tatianust selline eksiõpetus nagu gnostitsism? Tema huvitavad vastuväited ja eeskuju annavad tänapäeva tõeotsijatele väärtusliku õppetunni.

Tutvumine „mõnede võõrapäraste kirjutistega”

Tatianus oli Süüria päritolu. Kuna ta reisis laialdaselt ja luges rohkesti, teadis ta palju  selle aja Kreeka-Rooma kultuurist. Tatianus läks Rooma kui rändoraator. Roomas aga köitis tema tähelepanu kristlus. Ta puutus kokku Justinus Märtriga ja sai ilmselt tema õpilaseks.

Ühes ülestähenduses, mis räägib Tatianuse kristlusse pöördumisest, väidab ta: „Ma püüdsin väga tõde leida.” Oma kogemuste kohta Pühakirja lugemisel ütleb ta: „Ma puutusin kokku ka mõnede võõrapäraste kirjutistega, mis olid liiga vanad, et võrrelda neid kreeklaste seisukohtadega ja liiga pühad, et võrrelda neid kreeklaste vigadega; ning mind veenis uskuma nende lihtne keel, kirjutajate siirus, tulevaste sündmuste etteteadmine, õpetuste suurepärane kvaliteet ja väide, et universumi valitseb üks Olend.”

Tatianus ei kõhelnud innustada oma kaasaegseid selle aja kristlust uurima ning panema tähele, kui lihtne ja selge on see, võrreldes paganluse pimedusega. Mida õpetlikku on tema kirjutistes meie jaoks?

Mis ilmneb tema kirjutistest?

Tatianuse teostest on näha, et ta oli apologeet – kirjamees, kes kaitses oma uskumusi. Ta oli väga tõre ja vaenulik paganlike filosoofiate suhtes. Oma kirjatöös „Kõne kreeklastele” rõhutab Tatianus paganluse väärtusetust ja kristluse mõistlikkust. Kreeklaste tavadest räägib ta väga kriitiliselt. Näiteks ütleb ta filosoof Herakleitose kohta: „[Tema] surm näitas, kui rumal see mees oli. Ta oli õppinud nii meditsiini kui ka filosoofiat, ent kui ta jäi vesitõppe, kattis ta end lehmasõnnikuga, mis kuivades kogu ta keha laiali kiskus, nii et ta rebenes tükkideks ja suri.”

Tatianus hindas väga usku ühte Jumalasse, kõigi asjade Loojasse (Heebrealastele 3:4). Raamatus „Kõne kreeklastele” nimetab ta Jumalat Vaimuks ja ütleb: „Ainult Tema on ilma alguseta ja Tema Ise on kõige algus.” (Johannese 4:24; 1. Timoteosele 1:17.) Jumalakummardamisel kujude kasutamisest loobumise kohta kirjutab Tatianus: „Kuidas ma võiksin rääkida pakkude ja  kividega nagu jumalatega?” (1. Korintlastele 10:14.) Ta uskus, et Sõna ehk Logos oli taevase Isa esimene töö, tema esmasündinu, keda seejärel kasutati materiaalse universumi loomisel (Johannese 1:1–3; Koloslastele 1:13–17). Määratud ajal toimuva ülestõusmise kohta väidab Tatianus: „Me usume, et pärast kõigi asjade lõppu äratatakse kehad üles.” Surma põhjuse kohta kirjutab Tatianus: „Meid ei loodud surema, kuid me sureme omal süül. Meie vaba tahe on meid hävitanud; meie, kes me olime vabad, oleme saanud orjadeks; meid on müüdud patu pärast.”

Hinge kohta annab Tatianus segase seletuse. Ta ütleb: „Oo, kreeklased, hing iseenesest ei ole surematu, vaid surelik. Ent sel on võimalik mitte surra. Tõepoolest, kui hing ei tunne tõde, siis ta sureb ja väljub kehast. Aga viimaks, maailma lõpus liitub see taas kehaga ja sureb selles mõttes, et seda karistatakse igavesti.” Pole täpselt teada, mida Tatianus nende väidetega öelda tahtis. Võib-olla soovis ta teatavatest Piibli õpetustest kinni hoides siiski ka oma kaasaegsetele meele järgi olla ja segas seepärast Pühakirja tõdesid paganlike filosoofiatega.

Üks teine Tatianuse märkimisväärne teos on „Diatessaron” ehk „Nelja evangeeliumi kooskõla”. Tatianus oli esimene, kes andis Süüria kogudustele evangeeliumid nende omas keeles. See raamat, mis sidus neli evangeeliumit üheks jutustuseks, oli väga hinnatud kirjatöö. Ka Süüria kirik kasutas seda.

Kristlane või ketser?

Kui Tatianuse teoseid hoolikalt uurida, siis ilmneb, et ta tundis Pühakirja ja hindas seda väga. Ta kirjutab, kuidas see teda mõjutas: „Ma ei muretse rikkaks saamise pärast; ma keeldun sõjaväekohustusest; ma jälestan hoorust; mul pole täitmatut jõukusearmastust, mis ajendaks mind meremeheks saama; ... olen vaba arutust kuulsusejanust ... elagu inimesed naudingutes või viletsuses – kõigi jaoks paistab sama päike ja kõik surevad.” Tatianus manitseb: „Ole maailma jaoks surnud, hüljates selles oleva narruse. Ela Jumalale, ja teda mõistes heida kõrvale oma vana loomus.” (Matteuse 5:45; 1. Korintlastele 6:18; 1. Timoteosele 6:10.)

Mõelgem aga Tatianuse kirjutisele, mille pealkiri on „Saavutagem täiuslikkus Päästja õpetust järgides”. Selles ta väidab, et abielu alusepanija on Saatan. Tatianus mõistab abielu rangelt hukka, kinnitades, et sellega seovad inimesed end kaduva maailmaga.

Paistab, et umbes aastal 166 m.a.j, pärast Justinus Märtri surma, asutas Tatianus ühe askeetliku sekti nimega enkratiidid või liitus sellega. Selle järgijad pidasid oluliseks ranget enesekontrolli ja oma keha valitsemist. Nad elasid askeetlikult, pidades vajalikuks hoiduda veinist, abielust ja varandusest.

Õppetund meile

Miks Tatianus Pühakirjast nii kaugele triivis? Kas temast sai „unustav kuulja”? (Jakoobuse 1:23–25.) Kas Tatianus ei suutnud lükata tagasi tühje jutte ja langes seetõttu inimfilosoofiate lõksu? (Koloslastele 2:8; 1. Timoteosele 4:7.) Kas ta oli ikka terve mõistusega, kui pidada silmas seda, et ta toetas nii ekslikke õpetusi?

Igatahes annavad Tatianuse kirjutised meile arusaamise tolleaegsest religioossest õhkkonnast. Need näitavad, kui kahjulik võib olla ilmaliku filosoofia mõju. Võtkem südamesse apostel Pauluse hoiatus: „Pöördu ära kõlvatuist tühjest juttudest ja valenimelise tunnetuse väidetest” (1. Timoteosele 6:20).