Õpi rahulolemise saladust

Apostel Paulus kirjutas julgustavas kirjas Filipi kristlastele: „Ma olen õppinud olema rahul sellega, mis mul on ... olen kõigega ja kõigi oludega harjunud: nii olema söönud kui ka nägema nälga, elama nii külluses kui ka puuduses” (Filiplastele 4:11, 12).

Mis oli Pauluse rahulolu saladus? Meie aja kõrget elukallidust ja majanduslikku ebastabiilsust silmas pidades tasuks tõsikristlastel kindlasti õppida rahulolu, et nad saaksid keskenduda Jumala teenimisele.

SAMAS kirjas eespool kirjeldas Paulus oma varasemat edukat karjääri. Ta ütles: „Kui keegi muu arvab, et tema võib liha peale loota, siis mina veel rohkem! Ma olen ümber lõigatud kaheksandal päeval, ma olen Iisraeli soost, Benjamini suguharust, ma olen heebrealane, sündinud heebrealasist, käsuõpetuselt variser, innukas koguduse tagakiusaja, laitmatu käsuõiguse poolest” (Filiplastele 3:4–6). Lisaks olid Paulusel kui innukal juudil Jeruusalemma ülempreestrite volitused ja toetus. See kõik tõotas talle Juudi süsteemis võimu ja prestiiži – nii poliitilist kui religioosset ja kahtlemata ka rahalist (Apostlite teod 26:10, 12).

Kui Paulusest sai innukas kristlik jumalateener, muutus olukord järsult. Hea sõnumi pärast loobus ta varmalt oma edukast karjäärist ja kõigest, mida varem pidas oluliseks (Filiplastele 3:7, 8). Kuidas pidi ta nüüd end elatama? Kas ta sai jumalateenrina mingit palka? Kuidas hoolitses ta oma isiklike vajaduste eest?

Paulus ei saanud oma teenistuse eest mingit tasu. Et mitte koormaks olla nendele, keda ta teenis, hakkas ta ühes Akvila ja Priskillaga Korintoses olles telke valmistama ning tegi veel muudki enda ülalpidamiseks (Apostlite teod 18:1–3; 1. Tessalooniklastele 2:9; 2. Tessalooniklastele 3:8–10). Paulus võttis ette kolm pikka misjonireisi ja käis vastavalt vajadusele külastamas kogudusi. Kuna ta oli täielikult pühendunud Jumala teenimisele, oli tal vähe materiaalset vara. Tavaliselt varustasid vennad teda vajaminevaga. Mõnikord kannatas ta aga ebasoodsate olude tõttu puudust (2. Korintlastele 11:27; Filiplastele 4:15–18). Isegi sellises  olukorras ei kaevelnud Paulus oma viletsa seisukorra üle ning ta ei himustanud seda, mis kuulus teistele. Ta oli meelsasti ja rõõmuga valmis oma kaaskristlaste heaks tööd rügama. Just Paulus tsiteeris Jeesuse kuulsaid sõnu: „Õndsam on anda kui võtta!” See on tõesti silmapaistev eeskuju meile kõigile! (Apostlite teod 20:33–35.)

Rahulolu tähendus

Peamine tegur, mis aitas kaasa Pauluse õnnele, oli tema rahulolu. Mida tähendab olla rahul? Lihtsalt öeldes tähendab see rahul olemist põhiliste asjadega. Selle kohta ütles Paulus oma kaasteenijale Timoteosele: „Jumalakartus on suur tuluallikas, kui ta on ühendatud rahulolemisega. Ei ole me ju midagi toonud maailma, seepärast me ei või midagi siit ära viia. Aga kui meil on peatoidust ja ihukatet, siis olgem sellega rahul” (1. Timoteosele 6:6–8).

Pane tähele, et Paulus seostas rahulolu jumalakartuse ehk täpsemalt Jumalale andumusega (UM). Ta tunnustas, et tõeline õnn ei tulene mitte materiaalsest varast ega rikkusest, vaid Jumalale andumusest, mis tähendab, et Jumala teenimine on elus esikohal. „Peatoidus ja ihukate” olid vaid vahendid, mis võimaldasid tal olla Jumalale andunud. Seega oli Pauluse rahulolu saladus järgmine: tuleb loota Jehoovale, missugune olukord ka pole.

Tänapäeval on paljudel inimestel rohkesti muret ja viletsust, kuna nad ei tea rahulolu saladust või ei pane nad seda mikski. Rahulolu asemel eelistavad nad panna oma lootuse rahale ja selle eest saadavatele asjadele. Reklaamiäri ja meedia tekitavad inimestes  tunde, et nad ei saa olla õnnelikud, kui nad ei või endale lubada kohe kõige uuemaid ja kallimaid kaupu. Lõpuks langevad paljud raha ja materiaalsete asjade tagaajamise lõksu. Õnne ja rahulolu leidmise asemel nad „langevad kiusatusse ja võrku ja paljudesse rumalaisse ja kahjulikesse himudesse, mis suruvad inimesed alla hukatusse ja hävitusse” (1. Timoteosele 6:9, 10).

Nad on õppinud seda saladust

Kas on tänapäeval üldse võimalik elada Jumalale andunult ning leida rahulolu ja õnne? On küll. Miljonid inimesed on seda kogenud. Nad on õppinud saladust, kuidas olla õnnelik selle materiaalse varaga, mis neil on. Need on Jehoova tunnistajad, kes on pühendanud end Jumalale, kes täidavad tema tahet ja õpetavad inimestele kõikjal tema eesmärke.

 Võtkem näiteks need vabatahtlikud, kes on saanud väljaõppe ning saadetud siis misjonäridena võõrastesse maadesse kuulutama head sõnumit Jumala Kuningriigist (Matteuse 24:14). Sageli pole elamistingimused nendes maades materiaalselt nii kõrgel tasemel, kui nad on harjunud. Näiteks, kui misjonärid jõudsid 1947. aasta alguses ühte Aasia riiki, olid sõja tagajärjed veel täiesti nähtavad ning vaid mõnes majas oli elekter. Paljudes riikides, kuhu misjonärid on saadetud, ei pesta pesu mitte pesumasinaga, vaid käsitsi pesulaual või jões kividel. Kuna aga misjonärid on tulnud õpetama inimestele Piibli tõde, on nad kohalike tingimustega kohanenud ja olnud hõivatud teenistuses.

Teised on alustanud täisajalist teenistust või kolinud piirkondadesse, kuhu hea sõnumiga pole veel jõutud. Adulfo on olnud täisajalises teenistuses üle 50 aasta Mehhiko eri paigus. Ta sõnab: „Nagu apostel Paulus, oleme meiegi koos naisega õppinud kohanema igasuguste olukordadega. Näiteks külastasime üht kogudust, mille läheduses polnud ühtegi linna ega turgu. Vendade einekorrad koosnesid ühest tortillast väikese viilu seapekiga ning soolast ja kohvist. See oli kogu nende toidus – kolm tortillat päevas. Õppisime elama nagu meie vennad. 54 täisajalise teenistusaasta jooksul olen saanud palju sarnaseid kogemusi.”

Florentino meenutab, kuidas ta koos oma perekonnaga pidi kohanema raskete tingimustega. Meenutades oma noorusaastaid, sõnab ta: „Minu isa oli edukas kaupmees. Tal oli palju maad. Mäletan siiani meie toidupoodi. Seal oli lett 50 sentimeetri laiuse ja 20 sentimeetri sügavuse sahtliga, millel oli neli lahtrit. Sahtlis hoidsime päeva jooksul laekunud raha ning iga päeva lõpuks oli see münte ja paberraha tungil täis.

Siis tabas meid aga majanduslik tagasilöök ja jõukuse asemele tuli vaesus. Kaotasime kõik peale kodu. Lisaks sellele jäi üks mu vend õnnetuse tagajärjel mõlemast jalast halvatuks. Kõik oli muutunud. Mõnda aega müütasin puuvilju ja liha. Lõin kaasa puuvilla noppimises, korjasin viinamarju ja koristasin lutserni ning osalesin põldude niisutamises. Mõned ütlesid, et olen iga töö peale mihkel. Mu ema lohutas meid tihti, öeldes, et meil on tõde ja vaimsed rikkused, mis on vaid vähestel. See õpetas mind elama nii külluses kui puuduses. Nüüd, mil olen teeninud Jehoovat täisajaliselt üle 25 aasta, võin öelda, et parima eluviisi valimine, milleks on Jehoova täisajaline teenistus, on toonud mulle vaid rõõmu.”

Piibel ütleb tabavalt, et „selle maailma näitelava muutub” (UM). Seepärast õhutab Piibel: „Kes on rõõmsad, nagu ei olekski rõõmsad, ja kes ostavad, nagu ei saakski seda enesele pidada, ja kes seda maailma tarvitavad, nagu ei tarvitakski seda” (1. Korintlastele 7:29–31).

Nüüd on aeg uurida lähemalt oma eluviisi. Kui pead toime tulema vähesega, tuleb valvata, et sa ei kibestuks ega täituks viha ja kadedusega. Missugune poleks ka sinu materiaalne seis, oleks tark suhtuda sellesse tasakaalukalt, nii et materiaalne vara ei hakkaks sinu üle valitsema. Nagu apostel Paulus manitses, ei peaks sa lootma „kaduva rikkuse peale, vaid elava Jumala peale, kes meile annab kõike rohkesti tarvituseks”. Kui teed nõnda, võid ka sina öelda, et oled õppinud rahulolemise saladust (1. Timoteosele 6:17–19).

[Pilt lk 9]

Paulus tegi omaenda kätega tööd, et mitte saada teistele koormaks

[Pildid lk 10]

Tuhanded inimesed on leidnud õnne selles, et Jumalale andumus „on ühendatud rahulolemisega”