Andmine, mis meeldib Jumalale

JEESUS nautis koos oma jüngritega maitsvat einet Betaanias, kus olid ka mõned lähedased sõbrad, kelle hulgas olid Maarja, Marta ja hiljuti ülesäratatud Laatsarus. Kui Maarja võttis naela kallist õli ja võidis sellega Jeesuse jalgu, sai Juudas Iskariot pahaseks ja ütles, mis ta sellest arvas. „Mispärast ei ole see salv ära müüdud kolmesaja teenari [umbes aastapalk] eest ja raha antud vaestele?” protesteeris ta. Teised hakkasid kohe samamoodi kaebama. (Johannese 12:1–6; Markuse 14:3–5.)

Jeesus aga vastas: „Jätke ta rahule! ... Sest vaeseid on ikka teie juures ja, kui te tahate, võite neile head teha; aga mind ei ole teil mitte alati” (Markuse 14:6–9). Juudi usujuhid õpetasid, et almuse andmine pole lihtsalt voorus, vaid et see võib isegi patte lunastada. Jeesus aga ütles selgelt, et selline andmine, mis meeldib Jumalale, ei piirdu heategevusliku annetamisega vaestele.

Põgus pilguheit sellesse, kuidas annetati algkristlikus koguduses, tõstab esile mõned praktilised viisid, kuidas meie saame näidata oma hoolt ja rõõmustada Jumalat oma andidega. See aitab ka mõista, missugune andmine on kõige üllam ja teeb kõige rohkem head.

„Andke armuande”

Jeesus julgustas mitmel korral oma jüngreid ’andma armuande’ (Luuka 12:33). Jeesus hoiatas aga uhkeldava tegutsemise eest, mille eesmärk oli ülistada andjat, mitte Jumalat. Ta ütles: „Kui sa armastuseande annad, siis ära lase enese ees sarve puhuda, nagu silmakirjatsejad teevad kogudusekodades ja tänavail, et inimesed neid ülistaksid” (Matteuse 6:1–4). Seda manitsust kuulda võttes hoidusid algkristlased nende päevade vagatsevate usujuhtide kombel uhkeldamast ning otsustasid aidata puudustkannatajaid, osutades neile isiklikke teeneid või tehes neile kingitusi.

Tekst Luuka 8:1–3 räägib näiteks Maarja Magdaleenast, Johannast ja Susannast ning  teistest, kes tähelepandamatult toetasid oma varaga Jeesust ja tema apostleid. Kuigi need mehed polnud puuduses, olid nad siiski loobunud endale elatise teenimisest, et nad saaksid keskenduda teenistusele (Matteuse 4:18–22; Luuka 5:27, 28). Aidates neid mehi Jumala antud ülesande täitmisel, tõid need naised Jumalale au. Jumal näitas enda heakskiitu sellega, et lasi nende armuküllasest heldusest kirjutada Piiblis, et tulevased põlvkonnad saaksid sellest lugeda (Õpetussõnad 19:17; Heebrealastele 6:10).

Ka Tabiita oli naine, kes „oli rikas häist tegudest ja armastusandidest”. Ta valmistas mereäärses Joppe linnas riideid puudustkannatavatele lesknaistele. Pole teada, kas ta maksis ka materjali eest ise või lihtsalt õmbles tasuta. Siiski tegi ta oma hea tööga end kalliks nii abisaajatele kui ka Jumalale, kes tasus talle rikkalikult (Apostlite teod 9:36–41).

Tähtis on õige motiiv

Mis ajendas neid inimesi andma? See polnud pelgalt emotsionaalsest abipalvest põhjustatud hetkeline kaastunne. Nad tundsid moraalset vastutust teha iga päev seda, mis on nende võimuses, et aidata vaeseid, õnnetuse läbielanuid, haigeid või muude raskustega kokku puutunuid (Õpetussõnad 3:27, 28; Jakoobuse 2:15, 16). Selline andmine toob kindlasti Jumalale rõõmu. See on eelkõige ajendatud sügavast armastusest Jumala vastu ning soovist jäljendada tema halastavat ja heldet isiksust (Matteuse 5:44, 45; Jakoobuse 1:17).

Apostel Johannes tõstis esile selle olulise andmise aspekti, küsides: „Kui nüüd kellelgi on selle maailma vara ja ta näeb oma venna puuduses olevat ja suleb oma südame tema eest, kuidas saab Jumala armastus jääda temasse?” (1. Johannese 3:17.) Vastus on ilmselge. Armastus Jumala vastu ajendab inimesi head tegema. Jumal hindab selliseid inimesi ja tasub neile, kes tema sarnaselt ilmutavad helduse vaimu (Õpetussõnad 22:9; 2. Korintlastele 9:6–11). Kas me näeme tänapäeval sellist heldust? Vaadelgem, mis on viimasel ajal toimunud Jehoova tunnistajate kogudustes.

Ühe eaka kristliku naise kodu vajas põhjalikku remonti. Ta elas üksinda ning tal polnud ühtegi sugulast, kes oleks saanud teda aidata. Tema kodus oli alati kristlikke koosolekuid peetud ning tihtilugu kutsus ta teisi enda juurde einestama (Apostlite teod 16:14, 15, 40). Nähes tema täbarat olukorda, tulid koguduse liikmed talle appi. Mõned andsid raha, teised pakkusid oma töökäsi. Mõne nädalalõpuga panid vabatahtlikud tema majale uue katuse, paigaldasid uued sanitaarseadmed, krohvisid ja värvisid terve esimese korruse  ning paigaldasid kööki uued kapid. Selline andmine ei valmistanud rõõmu mitte üksnes sellele naisele, vaid lähendas ka koguduse liikmeid üksteisega ning avaldas muljet naabritele kui näide tõelisest kristlikust andmisest.

Teiste aitamiseks on väga palju võimalusi. Ehk saame teha midagi koos mõne isata lapsega? Ehk saame mõne meie tuttava lese eest poes käia või talle midagi õmmelda? Võib-olla saame pakkuda einet või anda raha kellelegi, kes on parasjagu puuduses? Selleks et teisi aidata, ei pea me ise olema rikkad. Apostel Paulus kirjutas: „Kui on head tahtmist anda, siis on see vastuvõetav sel määral kuidas jõud kannab, mitte üle jõu” (2. Korintlastele 8:12). Kas selline isiklik, otsene andmine, on aga ainus andmise viis, mida Jumal õnnistab? Kindlasti mitte.

Kuidas suhtuda organiseeritud abiandmisse?

Vahel ei piisa üksikisiku abist. Jeesusel ja tema apostlitel oli ühine fond vaeste jaoks ning nad võtsid vastu annetusi nende käest, keda nad teenistuses kohtasid (Johannese 12:6; 13:29). Esimese sajandi kogudused tegid vajaduse korral ka korjandusi ja korraldasid hädaabi andmist suuremas ulatuses (Apostlite teod 2:44, 45; 6:1–3; 1. Timoteosele 5:9, 10).

Üks selline juhtum oli 55. aastal m.a.j. Juudamaa kogudused olid vaesunud, arvatavasti hiljutise suure näljahäda tagajärjel (Apostlite teod 11:27–30). Apostel Paulus, kes alati muretses vaeste pärast, küsis abi kogudustelt kuni Makedooniani välja. Ta organiseeris isiklikult korjandust ja kasutas kõlblikke mehi abi jagamisel (1. Korintlastele 16:1–4; Galaatlastele 2:10). Ei tema ega keegi teine võtnud teenistuse eest tasu (2. Korintlastele 8:20, 21).

Jehoova tunnistajad on tänapäeval samuti kiired õnnetuse korral aitama. Näiteks 2001. aasta suvel põhjustasid USAs Texase osariigis Houstonis paduvihmad suuri üleujutusi. Kokku sai 723 Jehoova tunnistaja kodu mingil määral kahjustusi, mõni üsna raskeid. Pädevatest kristlikest kogudusevanematest moodustati viivitamatult hädaabikomitee, et aidata üksikisikuid ja korraldada abirahade jaotamist kohalike tunnistajate seas, et nad olukorraga toime tuleksid ja saaksid remontida oma kodud. Kogu selle töö tegid vabatahtlikud naaberkogudustest. Üks Jehoova tunnistaja oli abi eest niivõrd tänulik, et annetas kindlustusest maja remondiks saadud kompensatsiooni kohe abifondi, et aidata teisi hädalisi.

Heategevuslikul eesmärgil annetades tuleb  aga ilmutada mõistlikkust ning kaaluda igat abitaotlust. Mõnel heategevusorganisatsioonil on suur juhtivkoosseis või teevad nad laialdast reklaami, nii et annetatud summast jääb kavatsetud eesmärgiks järele üsna väike osa. Õpetussõnades 14:15 öeldakse: „Lihtsameelne usub igat sõna, aga taipaja paneb tähele oma samme!” Seega on tark hoolikalt uurida asjaga seotud fakte.

Andmine, millest on kõige rohkem kasu

Üks andmise viis on veelgi tähtsam kui heategevus. Jeesus vihjas sellele, kui rikas noor valitseja päris temalt, mida ta peab tegema, et pärida igavene elu. Jeesus vastas talle: „Mine müü oma varandus ja anna vaestele, siis on sul varandus taevas, ja tule ning järgi mind!” (Matteuse 19:16–22.) Pane tähele, et Jeesus ei öelnud lihtsalt: „Anna vaestele ja sa saad elu”. Vaid ta lisas: „Järgi mind!” Nii et kui kiiduväärne ja kasutoov heategevus ka poleks, nõutakse kristlikelt jüngritelt rohkem.

Jeesuse peamine eesmärk oli aidata teisi vaimselt. Pisut enne oma surma ütles ta Pilaatusele: „Ma olen selleks sündinud ja selleks tulnud maailma, et ma tõele tunnistust annaksin” (Johannese 18:37). Kuigi Jeesus võttis enda kanda vaeste aitamise, haigete tervendamise ja näljaste toitmise, siis peamiselt õpetas ta jüngreid kuulutama (Matteuse 10:7, 8). Viimaste õpetuste hulgas andis ta neile käsu: „Minge siis ja tehke jüngriteks kõik rahvad” (Matteuse 28:19, 20).

Loomulikult ei lahenda kuulutamine kõiki inimkonna probleeme. Kuid kui rääkida head sõnumit Jumala Kuningriigist igasugustele inimestele, toob see au Jumalale, kuna kuulutamine viib täide tema tahte ja avab tee igavestele õnnistustele nende jaoks, kes võtavad vastu Jumala sõnumi (Johannese 17:3; 1. Timoteosele 2:3, 4). Miks mitte järgmine kord, kui Jehoova tunnistajad sind külastavad, kuulata, mida on neil sulle öelda? Nad toovad vaimseid ande. Nad teavad ka, et see on parim, mida nad saavad anda.

[Pildid lk 6]

On palju viise, kuidas me saame näidata oma hoolt

[Pilt lk 7]

Hea sõnumi kuulutamine meeldib Jumalale ja see võib tuua igavest kasu