Heategevuse varjuküljed

PÄRAST 2001. aasta 11. septembri rünnakuid New Yorgis ja Washingtonis toetasid inimesed selle tragöödia ohvreid märkimisväärselt. Heategevuslike annetustena laekus ohvrite perekondade eest hoolitsemiseks üle 2,7 miljardi USA dollari. Vapustatud hävitustöö ulatusest, olid inimesed igal pool varmad aitama.

Paljud kibestusid aga peatselt, kui tuli avalikuks, et suured heategevusorganisatsioonid olid raha seadusevastaselt omastanud. Palju pahameelt tekitas teade, et üks suur heategevusorganisatsioon kavatseb 546 miljoni dollarisest annetusest ligi poolt kinni hoida ning kasutada seda muul otstarbel. Kuigi see organisatsioon muutis hiljem oma otsust ja palus vabandust, täheldas üks reporter, et „kriitikute arvates tuli see pööre liiga hilja ja sellest ei piisa, et taastada usaldust”, mis neil oli enne rünnakut. Mida sina arvad? Kas sinu usaldus heategevuse vastu on vähenenud?

Kasutoov või pillav?

Heategevuslikku annetamist peetakse tavaliselt vooruseks. Siiski ei arva nii mitte just kõik. Rohkem kui 200 aastat tagasi kirjutas Inglise romaanikirjanik Samuel Johnson: „Tunduvalt kindlam heategemise viis on maksta töötajatele töö eest palka, kui et raha lihtsalt heategevuseks annetada.” Tänapäeval suhtuvad mõned heategevusse sama kahtlustavalt ning teated sellest, et heategevusorganisatsioonid pole annetatud summadega just kõige paremini ümber käinud, kahandab avalikkuse usaldust nende vastu veelgi. Vaadelgem kaht hiljutist juhtumit.

San Fransiscos lasti lahti üks usulise heategevusorganisatsiooni juht, kui ta olevat esitanud oma agentuurile arve talle tehtud plastilise operatsiooni ja kahe aasta jooksul kogunenud restoraniarve eest, mis oli 500 dollarit nädalas. Inglismaal sattusid piinlikku olukorda televisiooni kaudu korraldatud suure heategevusürituse eestvedajad, kui avastati, et Rumeenia uute orbudekodude ehitamiseks saadetud 6,5 miljoni naela eest oli ehitatud vaid 12 standarditele mittevastavat maja  ning ülejäänud summade kasutamise kohta ei antud mingit selgitust. Sellised ebameeldivad teated on pannud mõned annetajad põhjendatult kaaluma, kui palju ja kellele nad annetavad.

Anda või mitte anda

Oleks siiski äärmiselt kahetsusväärne lasta mõne inimese või organisatsiooni tegevusel kahandada meie siirast muret teiste pärast ja kaastunnet nende vastu. Piibel ütleb: „Puhas ja laitmatu jumalateenistus Jumala ja Isa ees on see: vaestelaste ja lesknaiste eest hoolitseda nende viletsuses” (Jakoobuse 1:27). Tegutsemine selle nimel, et aidata vaeseid ja kehvemaid, on tõesti kristluse oluline osa.

Siiski võivad tekkida küsimused: „Kas jätkata annetamist heategevuslikul eesmärgil või püüda ise üksikisikuid aidata? Missugust andmist ootab Jumal?” Järgmine artikkel arutab neid küsimusi.