Kas suitsutusrohu suitsutamine sobib kokku õige jumalakummardamisega?

„JUMALAD armastavad meeldivaid lõhnu.” See oli Vana-Egiptuse elanike seas tavaline ütlus. Nendele oli suitsutusrohu suitsutamine suuresti osa nende jumalakummardamisest. Uskudes, et jumalad on väga lähedal, suitsutasid egiptlased iga päev suitsutusrohtu oma templites ja kodualtaritel ning isegi seoses äritegevusega. Teistelgi rahvastel oli sarnaseid tavasid.

Mis on suitsutusrohi? Seda valmistatakse aromaatsete taimede (näiteks viirukipuu ja balsamiin-lemmaltsi) vaigust ja muudest eritistest. Need tambitakse pulbriks ja segatakse tihti vürtside, puukoore ja õitega, et luua teatud aroom mingiks kindlaks tarvituseks.

Suitsutusrohi oli muistsel ajal niivõrd ihaldusväärne ja seega ka väärtuslik tarbeaine, et selle koostisosadest sai tähtis kaubaartikkel. Kaubateedel voorivad karavanid tõid selle komponente kaugetelt maadelt. Sulle võib meenuda, et Jaakobi noorem poeg Joosep müüdi ismaeliitide kaupmeestele, kes tulid Gileadist. „Nende kaamelid kandsid mitmesugust vaiku, palsamit ja lõhnaainest, ja nad olid sellega teel alla Egiptusesse” (1. Moosese 37:25). Nõudlus suitsutusrohtude järele oli niivõrd suur, et viirukikaupmeeste rajatud viirukikaubatee laiendas Aasia ja Euroopa vahelist kauplemist.

Paljude religioonide tseremooniates ja rituaalides põletatakse suitsutusrohtu tänini. Lisaks meeldib inimestele järjest rohkem suitsutada lõhna oma kodus lihtsalt meeldiva aroomi pärast. Kuidas peaksid kristlased suhtuma suitsutusrohu suitsutamisse? Kas Jumalale on vastuvõetav, kui seda kasutatakse tema kummardamiseks? Vaadelgem, mida Piibel selle kohta ütleb.

„Jehoovale ... püha”

Muistses Iisraelis oli suitsutusrohu suitsutamine preestrite kogudusetelgi teenistuses tähtsal kohal. McClintocki ja Strongi entsüklopeedia teatab: „Paistab tõesti, et suitsutusrohu suitsutamist peeti heebrealaste hulgas täielikult jumalakummardamise osaks või pühaks ohvriks, nii et pole mingeid andmeid suitsutusrohu kasutamise kohta muul otstarbel.”

Jehoova Jumala korraldusel tuli segada neli koostisosa ja suitsutada seda kogudusetelgis: „Võta enesele healõhnalisi aineid: lõhnavat vaiku, teokarpe ja galbanit – healõhnalisi aineid ja puhast viirukit võrdsetes osades – ja valmista neist rohusegajate viisil suitsutusrohi: soolane, puhas, püha! Osa sellest hõõru peeneks ja pane tunnistuslaeka ette kogudusetelgis!” (2. Moosese 30:34–36.) Õpetlased arvavad, et hiljem lisasid rabiinlikud juudid suitsutusrohule templiteenistuse tarvis veel teisi komponente.

Suitsutusrohu suitsutamine kogudusetelgis oli püha toiming, seda tehti eranditult vaid jumalateenistuse  raames. Jehoova käskis: „Suitsutusrohtu, mida sa teed selle segu kohaselt, te ei tohi endile teha: Jehoovale kuuluvana olgu see sulle püha! Igaüks, kes teeb midagi niisugust, et seda mõnuga nautida, kaotatagu oma rahva seast!” (2. Moosese 30:37, 38.) Preestrid suitsutasid suitsutusrohtu kaks korda päevas spetsiaalsel altaril (2. Ajaraamat 13:11). Lepituspäeval suitsutas ülempreester suitsutusrohtu kõige pühamas paigas (3. Moosese 16:12, 13).

Mitte kõik suitsutusohvrid polnud Jumalale meele järele. Ta karistas neid, kes polnud preestrid, kuid tõid ülbelt selliseid ohvreid (4. Moosese 16:16–18, 35–17:5; 2. Ajaraamat 26:16–20). Jehoovale olid solvavad sellised suitsutusohvrid, mida juudid tõid siis, kui nad samal ajal olid seotud ebajumalakummardamisega ja kui nende käed olid täis verd. Nende silmakirjalikkuse tõttu kuulutas Jehoova: „Ohvrisuits on mulle vastumeelt” (Jesaja 1:13, 15). Iisraellased hakkasid Jehoova kummardamisega seotud ettekirjutustesse suhtuma nii hooletult, et sulgesid templi ja suitsutasid suitsutusrohtu teistel altaritel (2. Ajaraamat 28:24, 25). Aastaid hiljem kasutati püha suitsutusrohtu isegi kõlvatus väärjumalateenistuses. Sellised tavad olid Jehoovale äärmiselt vastikud (Hesekiel 16:2, 17, 18).

Suitsutusrohi ja algkristlased

Seaduseleping, sealhulgas preesterlik määrus püha suitsutusohvri toomise kohta, lõppes siis, kui Kristus 33. aastal m.a.j seadis sisse uue lepingu (Koloslastele 2:14). Pole ühtegi ülestähendust selle kohta, et algkristlased oleksid religioossel eesmärgil suitsutanud suitsutusrohtu. McClintocki ja Strongi entsüklopeedia ütleb: „On kindel, et [algkristlased] ei suitsutanud suitsutusrohtu. Selle kasutamist peeti paganlikuks ... Suitsutusrohu viskamine paganlikule altarile oli jumalakummardamisega seotud toiming.”

Samuti keeldusid algkristlased Rooma keisri „jumalikkuse” tunnustamiseks suitsutusrohtu suitsutamast, isegi kui see läks maksma nende elu (Luuka 4:8; 1. Korintlastele 10:14, 20). Pidades silmas seda, et tol ajal kasutati suitsutusrohtu seoses ebajumalateenistusega, pole sugugi üllatav, et algkristlased polnud seotud isegi sellealase kaubandusega.

Suitsutusrohu suitsutamine tänapäeval

Kuidas kasutatakse suitsutusrohtu tänapäeval? Paljudes ristiusu kirikutes tuuakse tseremooniate ja liturgiate käigus suitsutusohvreid. Asiaatide hulgas on paljudel peredel kombeks suitsutada viirukit templis või kodualtari ees nende jumalatele või surnute kaitsemiseks. Usutalitustel kasutatakse viirukit mitmel otstarbel – tervendamiseks, puhastamiseks ja kaitsmiseks ning ruumi suitsutamiseks.

 Lõhnaainete suitsutamine on viimastel aegadel üsna populaarseks saanud isegi nende hulgas, kes ei kuulu ühtegi religiooni. Mõned suitsutavad viirukit mediteerimise ajal. Üks käsiraamat soovitab kasutada viirukit, et saavutada „eriline tasand” ja saada „energiat” väljaspoolt füüsilist maailma. Probleemidele lahenduse leidmiseks soovitab see käsiraamat ka viirukisuitsutamise rituaali, mis viib ühendusse „üleloomulike jõududega”. Kas sellised tavad sobivad kristlastele?

Jehoova mõistab jõuliselt hukka need, kes püüavad segada valejumalateenistuse tavasid õige jumalakummardamisega. Apostel Paulus tsiteeris Jesaja prohvetikuulutust ja kohandas seda kristlastele, õhutades neid hoiduma valereligiooni ebapuhtast mõjust. Ta kirjutas: „„Minge ära nende keskelt ja eralduge neist”, ütleb Issand, „ja ärge puudutage roojast, siis ma võtan teid vastu” ” (2. Korintlastele 6:17; Jesaja 52:11). Tõsikristlased väldivad kõike sellist, mis on seotud ebajumalateenistuse ja okultismiga (Johannese 4:24).

Kas see, et viirukit kasutatakse usutalitustel ja spiritismis, tähendab, et igasuguste lõhnaainete suitsutamine on vale? Seda just mitte. Võib-olla soovib keegi suitsutada lõhnaainet oma kodus vaid selle meeldiva aroomi pärast (Õpetussõnad 27:9). Kuid ka sel juhul peaks kristlane kaaluma mõningaid asjaolusid. Kas selles piirkonnas, kus tema elab, seostatakse viiruki suitsutamist üldiselt ebajumalateenistusega? Kas tema kogukonnas on see harilikult seotud spiritistlike rituaalidega? Või kasutatakse seda üldiselt mittereligioossel eesmärgil?

Kui keegi otsustab suitsutada mõnd lõhnaainet, tuleks tal arvestada nii enda südametunnistuse kui teiste tunnetega (1. Korintlastele 10:29). Sellega on seotud apostel Pauluse sõnad roomlastele. Ta kirjutas: „Siis taotlegem nüüd seda, mis läheb tarvis rahuks ja vastastikuseks paranduseks. Ära riku roa pärast Jumala teost! Kõik on küll puhas, aga paha on see sellele inimesele, kes sööb pahandusega. Hea on liha mitte süüa ja viina mitte juua, ja mitte teha seda, mis su vennale on komistuseks” (Roomlastele 14:19–21).

Palved, mis on „suitsutusohvriks”

Iisraellaste suitsutusohver sümboliseeris kohaselt palveid, mida Jumal kuulda võttis. Seepärast laulis psalmist Taavet Jehoovale: „Olgu mu palve suitsutusohvriks su palge ees!” (Laul 141:2.)

Ustavad iisraellased ei pidanud suitsutusohvri toomist mõttetuks rituaaliks. Nad järgisid väga hoolikalt Jehoova ettekirjutusi suitsutusrohu valmistamise ja suitsutamise osas. Sõnasõnalise suitsutusohvri toomise asemel esitavad kristlased tänapäeval palveid, mis väljendavad nende sügavat tänu ja lugupidamist meie taevase Isa vastu. Nagu healõhnaline suitsutusohver, mida preestrid tõid templis, nii kinnitab Jumala Sõna: „Õigete palve on temale meelepärast!” (Õpetussõnad 15:8.)

[Pildid lk 29]

Suitsutusrohu suitsutamine kogudusetelgis ja templis oli püha toiming

[Pilt lk 30]

Kas kristlasel sobib viirukit suitsutada ja mediteerida?