Elulugu

Võrreldamatud rõõmud!

JUTUSTANUD REGINALD WALLWORK

„Selles maailmas ei saa mitte millegagi võrrelda neid rõõme, mida oleme kogenud Jehoovat misjonäridena teenides!” Need sõnad olid kritseldatud sedelile, mille leidsin oma naise paberite seast peagi pärast tema surma 1994. aasta mais.

KUI mõtisklen Irene’i sõnadele, meenuvad mulle 37 õnnelikku rahuldustpakkuvat aastat, mil olime Peruus misjonärid. Tundsime rõõmu oma hinnalise kristliku liidu üle, alates meie pulmadest 1942. aasta detsembris – sellest olekski sobiv minu lugu alustada.

Irene kasvas üles Jehoova tunnistajana Inglismaal Liverpoolis. Ta oli üks pere kolmest tütrest, kes kaotas oma isa Esimese maailmasõja ajal. Tema ema abiellus hiljem Winton Fraseriga ja neile sündis poeg Sidney. Vahetult enne Teist maailmasõda kolis perekond Põhja-Walesi Bangorisse, kus Irene 1939. aastal ristiti. Sidney ristiti aasta varem ja nad teenisid Irene’iga pioneeridena (täisajaline evangeeliumikuulutaja) Walesi põhjarannikul Bangorist Caernarvonini, sealhulgas ka Anglesey saarel.

Tol ajal olin tänapäeva mõistes juhtiv ülevaataja Runcorni koguduses, mis asus Liverpoolist 20 kilomeetrit kagu pool. Ringkonnakokkutulekul pöördus Irene minu poole ja küsis, kas ta saaks mõne kuulutustööterritooriumi, sest ta jääb mõneks ajaks oma Runcornis elava abielus õe Vera juurde. Nende kahe nädala jooksul, mil Irene meie koguduses oli,  saime omavahel hästi läbi ja hiljem käisin tal mitu korda Bangoris külas. Millist rõõmu ma küll tundsin, kui Irene ühel nädalavahetusel minu abieluettepaneku vastu võttis!

Pühapäeval koju naastes hakkasin otsekohe meie pulmadeks ettevalmistusi tegema, kuid teisipäeval sain telegrammi, kus seisis: „Mul on kahju, aga see telegramm teeb sulle haiget. Meie pulmad jäävad ära. Kiri tuleb varsti.” Olin rabatud. Mis oli viltu läinud?

Järgmisel päeval saabus Irene’i kiri, kus ta kirjutas, et läheb Yorkshire’i Horsforthi Hilda Padgetti pioneerikaaslaseks. * Ta selgitas, et oli aasta tagasi nõustunud teenima suurema vajadusega piirkonnas, kui tal palutakse seda teha. Ta kirjutas: „Minu silmis oli see kui tõotus Jehoovale ja kuna andsin lubaduse enne sinuga tutvumist, on minu kohus seda täita.” Kuigi olin kurb, imetlesin väga tema ustavust ja telegrafeerisin oma vastuse: „Mine. Jään sind ootama.”

Yorkshire’is sai Irene kolmekuulise vanglakaristuse selle eest, et keeldus süümelistel kaalutlustel sõjategevust toetamast. Ent 18 kuu pärast, 1942. aasta detsembris, me abiellusime.

Minu varased aastad

1919. aastal ostis mu ema „Kirjauurimuste” sarja. * Ehkki ta polnud kunagi varem ühtegi raamatut lugenud, nagu mu isa tol ajal otsekoheselt märkis, otsustas ta neid köiteid hoolikalt koos oma Piibliga uurima hakata. Seda ema ka tegi ja ta ristiti 1920. aastal.

Minu isa oli tasane mees ja ei takistanud emal enda tahtmist mööda teha, mis tähendas sealhulgas nende nelja lapse – minu kahe õe Gweni ja Ivy, venna Aleci ja minu – tõeteel üleskasvatamist. Stanley Rogers ja teised ustavad Jehoova tunnistajad Liverpoolist sõitsid piiblilisi loenguid pidama Runcorni, kuhu moodustati peagi kogudus. Meie perekond kasvas vaimselt koos kogudusega.

Gwen käis anglikaani kirikus leeritundides, aga lõpetas seal käimise niipea, kui hakkas koos emaga Piiblit uurima. Kui vikaar meid külastas, et teada saada, miks Gwen enam tunnis ei käi, tabas teda ootamatu küsimuste tulv. Gwen soovis teada Meie Isa palve tähendust, kuid asi lõppes sellega, et ta hakkas seda ise vikaarile selgitama! Lõpetuseks tsiteeris ta kirjakohta 1. Korintlastele 10:21 ja lausus kindlalt, et ta ei saa enam süüa kahes lauas. Meilt lahkudes ütles vikaar, et palvetab Gweni eest ja tuleb tagasi tema küsimustele vastama, mida ta aga ei teinud. Peagi pärast ristimist sai Gwen täisajaliseks evangeeliumikuulutajaks.

Meie koguduse noortele osutati kiiduväärselt palju tähelepanu. Mäletan, kui olin seitsmeaastane, pidas avaliku kõne üks meie kogudust külastanud vanem, kes tuli hiljem minuga rääkima. Ütlesin talle, et olin lugenud Aabrahamist ja sellest, kuidas ta tahtis oma poega Iisakit ohverdada. „Mine lava nurgale ja jutusta mulle sellest,” ütles ta. Millise põnevusega ma seal küll seisin ja pidasin oma esimese „avaliku kõne”!

Mind ristiti 1931. aastal 15-aastaselt. Samal aastal suri mu ema ja ma jätsin kooli pooleli, et hakata elektriku õpipoisiks. 1936. aastal oli tavaks avalikult ette mängida salvestatud piiblilisi loenguid ning vanem õde julgustas mind ja venda sel tegevuspõllul tegutsema. Seega läksime Aleciga Liverpooli jalgratast ostma ja lasime sellele teha külgkorvi plaadimängija vedamiseks. Valjuhääldi monteeriti külgkorvi taha 2-meetrise teleskooptoru külge. Mehaanik ütles meile, et ta  pole iialgi midagi sellesarnast teinud, aga see töötas hästi! Andsime oma territooriumil innukalt tunnistust, olles tänulikud õe julgustuse ja meile usaldatud teenistuseesõiguste eest.

Teine maailmasõda – katsumuste aeg

Sel ajal kui sõjapilved kogunesid, reklaamisime meie Stanley Rogersiga avalikku kõnet „Vaadake näkku faktidele”, mis pidi toimuma 11. septembril 1938. aastal Londoni Royal Albert Hallis. Hiljem levitasin brošüüri, kuhu see kõne oli trükitud, ja brošüüri „Fašism või vabadus”, mis ilmus 1939. aastal. Mõlemad väljaanded paljastasid Hitleri Saksamaa totalitaarsed ambitsioonid. Olin selleks ajaks Runcornis oma avaliku teenistuse poolest tuntud ja minust peeti lugu. Tegelikult osutus mulle väga kasulikuks see, et olin alati teokraatliku tegevuse esirinnas.

Firma, kus töötasin, pidi panema elektrit äärelinna uude tehasesse. Saanud teada, et sellest tuleb sõjarelvade tehas, ütlesin selgelt, et ma ei saa seal töötada. Kuigi ülemustele see ei meeldinud, kostis töödejuhataja minu eest ja mulle anti teine töö. Pärast sain teada, et tema tädi oli Jehoova tunnistaja.

Üks töökaaslane julgustas mind väga oma sõnadega: „Me ei oodanudki sinult midagi muud, Reg, sest sa oled juba hulk aastaid selle Piibli tööga tegelenud.” Siiski pidin olema valvas, kuna paljud töökaaslased tahtsid mulle ebameeldivusi tekitada.

1940. aasta juunis nõustus Liverpooli kohus mind sõjaväest süümelistel kaalutlustel keeldujaks tunnistama ja seda tingimusel, kui jään oma ameti juurde. See aitas mul muidugi kristlikku teenistust jätkata.

Täisajalisse teenistusse

Kui sõda lõppes, otsustasin töölt ära tulla ja Irene’iga täisajalises teenistuses ühineda. 1946. aastal ehitasin 5-meetrise järelhaagise, millest sai meie kodu, ning järgmisel aastal paluti meil kolida Alvestoni külla Gloucestershire’is. Järgnevalt teenisime pioneeridena iidses Cirencesteri linnas ja Bathis. 1951. aastal paluti mul reisiva ülevaatajana külastada Lõuna-Walesi kogudusi, kuid juba vähem kui kahe aasta pärast olime teel Vahitorni ühingu Gileadi piiblikooli misjoniväljaõpet saama.

Kooli 21. kursus toimus New Yorgi osariigi põhjaosas South Lansingis ja me lõpetasime 1953. aastal „Uue maailma ühiskonna” kokkutulekul New Yorgis. Irene’il ja mul polnud kuni lõpupäevani aimugi, kuhu meid  määratakse. Kui rõõmsad me küll olime, kuuldes, et meie sihtkoht on Peruu. Miks tegi see eriti rõõmu? Sest Irene’i poolvend Sidney Fraser ja tema naine Margaret olid pärast Gileadi kooli 19. kursuse lõpetamist teeninud juba rohkem kui aasta Lima harubüroos.

Viisasid oodates töötasime mõnda aega Brooklyni Peetelis, kuid varsti olime teel Limasse. Esimene kümnest misjoniterritooriumist oli Limast lääne pool asuv Callao, Peruu tähtsaim sadamalinn. Kuigi me olime omandanud hispaania keele algteadmisi, polnud ei mina ega Irene tol hetkel võimelised hispaania keeles vabalt vestlema. Kuidas me hakkama saime?

Kuulutustöö raskused ja rõõmud

Gileadis öeldi meile, et ema ei õpeta oma väikesele lapsele keelt, vaid laps õpib seda, kui ema temaga räägib. Seega, meile antud nõuanne kõlas: „Minge otsekohe kuulutustööle ja õppige inimestelt keelt. Nad aitavad teid.” Kuna maadlesin alles uue keelega, siis võib vaid ette kujutada, kuidas ma end tundsin, kui mind määrati kaks nädalat pärast meie saabumist Callao koguduse juhtivaks ülevaatajaks! Läksin Sidney Fraseri juurde, aga tema nõuanne oli sama, mis Gileadis kuuldu – käi läbi kogudusega ja territooriumil elavate inimestega. Otsustasin tema nõuannet järgida.

Ühel laupäeva hommikul kohtasin puuseppa tema töökojas. „Ma pean oma tööd jätkama,” ütles ta, „aga palun võta istet ja räägi.” Lubasin seda teha ühel tingimusel: „Kui ma teen vea, siis paranda mind. Ma ei pane seda pahaks.” Ta hakkas naerma ja nõustus minu palvega. Külastasin teda kaks korda nädalas ja leidsin, et see on uue keele selgeks saamiseks suurepärane moodus, just nagu mulle oligi öeldud.

Juhuslikult kohtasin meie teisel misjoniülesandel Icas ka ühte puuseppa ja selgitasin talle, milline korraldus mul Callaos oli. Ta nõustus mind samamoodi aitama ja seega paranes minu hispaania keel üsna kenasti, kuigi mul võttis kolm aastat, enne kui tõesti vilunuks sain. Tollel mehel oli alati väga kiire, aga mul õnnestus temaga Piiblit uurida sel moel, et lugesin piiblikohti ja siis selgitasin nende tähenduse. Ühel nädalal, kui tema juurde läksin, ütles mehe tööandja, et ta oli saanud Limas tööd. Mõni aeg hiljem, kui tulime Irene’iga Limasse konvendile, kohtasime seda meest uuesti. Olime rõõmsad teada saades, et ta oli piibliuurimise jätkamiseks võtnud ühendust kohalike Jehoova tunnistajatega ning et kõik tema pereliikmed olid saanud Jehoova pühendunud teenijateks!

Ühes koguduses avastasime, et üks noor paar, kes oli isegi ristitud, elas koos, kuid polnud abielus. Kui arutlesime nendega vastavate Pühakirja põhimõtete üle, otsustasid nad oma abielu registreerida, et saada kõlblikeks ristitud tunnistajateks. Seega olin nõus viima nad raekotta abielu registreerima. Seal aga tekkis probleem, sest nende neli last polnud samuti registreeritud, kuigi see oli ametlik nõue. Loomulikult mõtlesime, mida linnapea nüüd küll ette võtab. „Kuna need head inimesed, teie sõbrad Jehoova tunnistajad, on hoolt kandnud selle eest, et te saaksite seaduslikult abielluda,” ütles linnapea, „ei esita ma kohtukutset, mille oleks pidanud muidu iga lapse puhul andma, vaid kannan nad tasuta registreerimisraamatusse.” Me olime väga tänulikud, sest perekond oli vaene ja igasugune trahv olnuks neile suureks koormaks.

Hiljem külastas meid Albert D. Schroeder Jehoova tunnistajate peakorterist Brooklynist ja soovitas rajada ühte teise Lima piirkonda uus misjonikodu. Seega, mina ja Irene, kaks Ameerika Ühendriikidest pärit õde Frances ja Elizabeth Good ning üks kanada abielupaar kolisime San Borja piirkonda. Kahe-kolme aastaga moodustati sinna veel üks hästi edenev kogudus.

Teenides keskmägismaal Huancayos enam  kui 3000 meetri kõrgusel, käisime läbi sealse 80-liikmelise kogudusega. Seal oli mul kohustusi ka seoses teise kuningriigisaaliga, mis sellesse riiki kavatseti ehitada. Mind määrati Jehoova tunnistajate seadusjärgseks esindajaks, sest meil tuli käia kolm korda kohtus, tõestamaks meie seaduslikke õigusi ostetud maatüki üle. Selline tegevus ja paljude ustavate misjonäride ulatuslik inimeste jüngriteks tegemine rajas neil algusaastatel kindla aluse suurepäraseks kasvuks, mida me praegu Peruus näeme – 283 tunnistajast 1953. aastal on praeguseks saanud enam kui 83 000.

Kurb lahkumine

Tundsime suurt rõõmu kaasmisjonäridega seltsimisest kõigis meie misjonikodudes, kus mul oli tihti eesõigus teenida koduülevaatajana. Igal esmaspäeva hommikul saime kokku, et rääkida eelseisva nädala tegemistest ja jagada omavahel kodu eest hoolitsemise kohustused. Mõistsime, et kõige tähtsam on kuulutustöö ja me kõik töötasime üksmeelselt selle eesmärgi nimel. Meenutan rõõmuga, et üheski kodus polnud meil kunagi suuri vaidlusi.

Viimane koht, kuhu meid määrati, oli Breña, veel üks Lima eeslinnadest. Sealne armastav kogudus, kus oli 70 kuulutajat, kasvas kiiresti rohkem kui 100-liikmeliseks, mistõttu Palominiasse moodustati uus kogudus. Sel ajal jäi Irene haigeks. Kõigepealt panin tähele, et ta ei suutnud vahel meenutada, mida oli öelnud, ja mõnikord oli tal raske meeles pidada koduteed. Kuigi ta sai head arstiabi, halvenes tema seisund pikkamisi.

1990. aastal tegin kurvalt ettevalmistusi meie naasmiseks Inglismaale, kus minu õde Ivy meid lahkelt enda juurde elama võttis. Neli aastat hiljem suri Irene 81 aasta vanuselt. Ma olen jätkanud täisajalist teenistust ja olen kogudusevanem ühes minu kodulinna kolmest kogudusest. Aeg-ajalt sõidan Manchesteri sealset hispaaniakeelset gruppi julgustama.

Hiljaaegu oli mul üks südantsoojendav kogemus, mis sai alguse aastakümneid tagasi, kui ma korterivaldajatele mängisin grammofonil ette viieminutilisi kõnesid. Mul on elavalt meeles üks väike koolitüdruk, kes uksel seisva ema selja taga sõnumit kuulas.

Hiljem immigreerus see tüdruk Kanadasse ja üks sõber, kes siiani Runcornis elab ning nüüd on tunnistaja, hoidis temaga ühendust. See naine kirjutas mõni aeg tagasi oma sõbrale, et teda olid külastanud kaks Jehoova tunnistajat, kes kasutasid väljendeid, mis ootamatult tuletasid talle meelde seda, mida ta oli kuulnud tollest viieminutilisest salvestusest. Tundes ära tõe kõla, on ta nüüd pühendunud Jehoova teenija ja ta palus, et tema tänusõnad antaks edasi noormehele, kes tema ema üle 60 aasta tagasi külastas! Tõesti, me ei tea kunagi, millal tõeseeme võib juurduda ja kasvama hakata (Koguja 11:6).

Jah, ma vaatan sügava rahuloluga tagasi oma elule Jehoova hinnalises teenistuses. Alates minu pühendumisest 1931. aastal pole ma kunagi puudunud üheltki Jehoova rahva kokkutulekult. Kuigi meil polnud Irene’iga lapsi, olen rõõmus, et mul on vaimses mõttes üle 150 poja ja tütre, kes kõik teenivad meie taevast Isa Jehoovat. Nagu minu kallis naine kirjutas, kogesime tänu teenistuseesõigustele tõepoolest võrreldamatuid rõõme.

[Allmärkused]

[Pilt lk 24]

Ema 20. sajandi alguses

[Pilt lk 24, 25]

Vasakul: Hilda Padgett, mina, Irene ja Joyce Rowley Inglismaal Leedsis, 1940

[Pilt lk 25

Ülal: Irene’iga meie haagiselamu ees

[Pilt lk 27]

Cardiffis (Wales) avalikku kõnet reklaamimas, 1952