Jeesus Kristus. Tõendid, et ta elas maa peal

KAS sa usud, et kunagi elas mees nimega Albert Einstein? Tõenäoliselt usud. Aga miks? Enamik inimesi pole temaga isiklikult kohtunud. Ent usaldusväärsed aruanded tema saavutustest tõestavad ta olemasolu. Einsteini avastuste teaduslik rakendus avaldab meile mõju. Näiteks paljud kasutavad elektrit, mida saadakse tuumaenergiast, mille vabanemine on tihedalt seotud Einsteini kuulsa võrrandiga E=mc² (energia võrdub mass korda valguse kiirus ruudus).

Sama arutluskäik kehtib ka Jeesus Kristuse puhul, keda on peetud ajaloo kõige mõjukamaks inimeseks. See, mida temast on kirjutatud, ja ilmsed tõendid tema mõju kohta ei jäta vähimatki  kahtlust, et selline inimene tõesti elas. Nii huvitav kui eelmises artiklis kirjeldatud Jakoobuse nimega hiljutine arheoloogiline leid ka pole, ei sõltu Jeesuse ajaloolisus sellest või mõnest muust artefaktist. Tegelikult me võime Jeesuse olemasolu kohta tõendeid leida sellest, mida ilmalikud ajaloolased temast ja tema järelkäijatest kirjutasid.

Ajaloolaste tunnistus

Mõtle näiteks, mida tunnistas Josephus Flavius, esimese sajandi juudi ajaloolane ja variser. Ta viitas Jeesus Kristusele raamatus „Juudi muinsused”. Kuigi mõned kahtlevad, kas esimene viide, kus Josephus mainis Jeesust kui Messiat, on autentne, sõnab Yeshiva ülikooli professor Louis H. Feldman, et vaid vähesed kahtlevad teise viite ehtsuses. Josephus ütles: „[Ülempreester Ananus] kutsus kokku süneedriumi kohtunikud ja tõi nende ette Kristuseks nimetatud Jeesuse venna Jakoobuse.” („Juudi muinsused”, XX, 200.) Tõesti, variser, kes kuulus usulahku, mille pooldajate hulgas oli palju Jeesuse avalikke vaenlasi, kinnitas „Jeesuse venna Jakoobuse” olemasolu.

Jeesuse mõju kajastus tema järelkäijate tegevuses. Kui apostel Paulus oli vangina Roomas umbes aastal 59 m.a.j, laususid juutide peamehed talle: „Sellest väärusust on meil teada, et selle vastu igas paigas räägitakse!” (Apostlite teod 28:17–22). Nende sõnul kuulusid Jeesuse jüngrid „sellesse väärusku”. Kui nende vastu igas paigas räägiti, siis tõenäoliselt oleks neist teatanud ka ilmalikud ajaloolased, kas pole?

Tacitus, kes sündis umbes aastal 55 m.a.j ja keda peetakse maailma üheks suurimaks ajaloolaseks, mainis kristlasi oma raamatus „Annaalid”. Jutustuses sellest, kuidas Nero süüdistas neid 64. aastal m.a.j toimunud suures Rooma tulekahjus, kirjutas ta: „[Nero veeretas] süü teiste peale ja karistas neid hoolikalt valitud piinadega. Need olid need inimesed, keda rahvas nende häbitegude pärast vihkas ja iseloomustas nimega „kristlased”. Christusele, kelle nimest see nimi tuleneb, määrati Tiberiuse valitsemise ajal Pontius Pilatuse, ühe meie maavalitseja käe läbi äärmiselt karm karistus.” Selle loo üksikasjad sobivad kokku Jeesust puudutava informatsiooniga Piiblis.

Üks teine kirjanik, kes Jeesuse järelkäijad ära märkis, oli Bitüünia maavalitseja Plinius Noorem. Umbes aastal 111 m.a.j kirjutas ta Rooma keisrile Traianusele ja soovis teada saada, mida kristlastega ette võtta. Plinius kirjutas, et inimesed, kellele esitati valesüüdistus, nagu oleksid nad kristlased, kordasid jumalatele esitatavat palvehüüet ja kummardasid Traianuse kuju, tõestamaks, et nad pole kristlased. Plinius lisas: „Räägitakse, et neid, kes tõesti on kristlased, ei saa mitte kuidagi sundida täitma ühtegi niisugust kombetalitust.” See annab tunnistust Kristuse olemasolu kohta, kelle järelkäijad olid valmis loobuma oma elust temasse uskumise nimel.

 Võtnud kokku esimese ja teise sajandi ajaloolaste viited Jeesus Kristusele ja tema järelkäijatele, järeldab „The Encyclopædia Britannica” (2002. aasta väljaanne): „Need üksteisest sõltumatud jutustused näitavad, et muistsel ajal ei kahelnud isegi kristluse vastased ealeski Jeesuse ajaloolisuses, mis ilma piisava aluseta seati esmakordselt kahtluse alla 18. sajandi lõpul, 19. sajandil ning 20. sajandi algul.”

Jeesuse järelkäijate tunnistus

„Uus Testament pakub peaaegu täielikku tõendusmaterjali, taastamaks ajalooliselt Jeesuse elu ja saatust, ning varaseimaid kristlikke tõlgendusi tema mõjukusest,” ütleb „The Encyclopedia Americana”. Skeptikud ei pruugi tunnistada Piiblit tõendina Jeesuse olemasolust. Kuid kaks Piibli jutustustel põhinevat arutluskäiku aitavad tõestada, et Jeesus tõepoolest elas maa peal.

Nagu varem märkisime, tõestavad Einsteini tähtsad teooriad tema olemasolu. Samamoodi tõestavad Jeesuse õpetused, et ta oli tegelikult olemas. Võtkem näiteks mäejutluse, Jeesuse tuntud kõne (Matteuse evangeelium, peatükid 5–7). Apostel Matteus pani kirja selle jutluse mõju: „Rahvahulgad hämmastusid tema õpetusest; sest ta õpetas neid nõnda nagu see, kellel on meelevald” (Matteuse 7:28, 29). Sellest, kuidas see jutlus on sajandite vältel inimesi mõjutanud, märkis professor Hans Dieter Betz: „Mõju, mida mäejutlus avaldab, ületab reeglina judaismi ja kristluse või koguni Lääne kultuuri piirid.” Ta lisas, et see jutlus kätkeb „iseäranis üldmõistetavat sõnumit”.

Mõtle järgmiste lühikeste ja praktiliste tarkusesõnade peale, mida mäejutlusest võib leida: „Kui keegi sind lööb vastu su paremat kõrva, siis kääna temale ka teine.” „Hoidke, et te armastuseande ei jaga inimeste nähes.” „Ärge siis olge mures homse pärast, sest küll homne päev muretseb enese eest.” „Ärge heitke oma pärleid sigade ette.” „Paluge, siis antakse teile.” „Kõik, mida te tahate, et inimesed teile teevad, tehke ka neile.” „Minge sisse kitsast väravast.” „Nende viljast te tunnete nad.” „Iga hea puu kannab head vilja.” (Matteuse 5:39; 6:1, 34; 7:6, 7, 12, 13, 16, 17.)

Kindlasti oled kuulnud mõnda neist ütlustest või nende tuuma. Võib-olla on need muutunud sinu keeles vanasõnadeks. Need kõik on võetud mäejutlusest. Selle jutluse mõju paljudele inimestele ja kultuuridele näitab selgelt, et suur õpetaja oli olemas.

Kujutagem ette, et keegi mõtles välja isiku, keda nimetatakse Jeesus Kristuseks. Oletagem, et see inimene oli piisavalt nutikas, et välja mõelda Jeesusele omistatud õpetused Piiblis. Kas pole tõsi, et ta oleks teinud Jeesuse ja tema õpetused üldsusele võimalikult meelepäraseks? Ometi lausus apostel Paulus: „Juudid nõuavad tunnustähti ja kreeklased otsivad tarkust, aga meie kuulutame ristilöödud Kristust, kes on juutidele pahandus ja paganaile jõledus” (1. Korintlastele 1:22, 23). Sõnum postilelöödud Kristusest ei meeldinud juutidele ega muudele rahvastele. Aga just seda Kristust esimese sajandi kristlased kuulutasid. Miks nad siis kirjutasid postilelöödud Kristusest? Ainus rahuldustpakkuv seletus on, et Kristlike Kreeka Kirjade kirjutajad tähendasid üles tõe Jeesuse elu ja surma kohta.

Jeesuse ajaloolisust toetav teine arutluskäik ilmneb tema õpetuste väsimatus levitamises, mida tegid tema järelkäijad. Kõigest ligi 30 aastat pärast seda, kui Jeesus oma teenistust alustas, võis Paulus öelda, et head sõnumit „on kuulutatud kõigele loodule taeva all” (Koloslastele 1:23). Tõepoolest, Jeesuse õpetused levisid vastupanust hoolimata terves muistses maailmas. Paulus, keda kui kristlast taga kiusati, kirjutas: „Ent kui Kristus mitte ei ole üles äratatud, siis on meie jutlus tühine ja tühine on ka teie usk” (1. Korintlastele  15:12–17). Nii nagu Kristusest kuulutamine, kui teda ei ole üles äratatud, oleks tühine, oleks veelgi tühisem kuulutustöö Kristusest, keda pole kunagi eksisteerinud. Nagu lugesime Plinius Noorema ülestähendusest, olid esimese sajandi kristlased valmis surema oma usu eest Kristus Jeesusesse. Nad seadsid oma elu Kristuse pärast ohtu, sest ta oli tõesti olemas; ta elas maa peal, nagu evangeeliumijutustustes on kirjas.

Tõendid on ilmsed

Usk Jeesus Kristuse ülesäratamisse oli kristlastele kuulutustöö tegemise eeltingimuseks. Oma vaimusilmas võid sinagi ette kujutada ülesäratatud Jeesust, kui näed, millist mõju ta tänapäeval avaldab.

Enne kui Jeesus postile löödi, andis ta võimsa prohvetiennustuse oma tulevase juuresoleku kohta. Ta viitas ka sellele, et ta äratatakse üles ja et ta istub Jumala paremal käel, oodates aega, mil oma vaenlaste vastu tegutsema hakata (Laul 110:1; Johannese 6:62; Apostlite teod 2:34, 35; Roomlastele 8:34). Seejärel asub ta tegutsema ja viskab Saatana ja tema deemonid taevast välja (Ilmutuse 12:7–9).

Millal see kõik pidi toimuma? Jeesus andis jüngritele ’oma tulemise [„juuresoleku”, UM] ja maailmaajastu lõpetuse tunnuse’. Tunnuse juurde, mille järgi võis tema nähtamatu juuresoleku kindlaks teha, kuulusid suured sõjad, näljahädad, maavärisemised, valeprohvetite ilmumine, kasvav seadusetus ja taudid. Niisugune viletsust toov aeg oli ootuspärane, sest Kurat-Saatana väljaheitmine taevast pidi tähendama „häda maale”. Kurat on tulnud maha maa lähedusse „ja tal on suur viha, sest ta teab, et tal on pisut aega”. Peale selle kuulus tunnuse juurde veel Kuningriigi hea sõnumi kuulutamine „kogu maailmas tunnistuseks kõigile rahvaile” (Matteuse 24:3–14; Ilmutuse 12:12; Luuka 21:7–19).

Jeesuse ennustatud sündmused on aset leidnud, just nagu mosaiikpildi tükid, mis sobituvad oma kohale. Alates Esimese maailmasõja puhkemisest aastal 1914 oleme näinud kõiki tõendeid Jeesus Kristuse nähtamatu juuresoleku kohta. Ta valitseb Jumala Kuningriigi Kuningana ja tal on ülisuur võim. Tõsiasi, et sul on see ajakiri, tõestab, et Kuningriigi kuulutustööd tehakse ka tänapäeval.

Et üksikasjalikumalt mõista Jeesuse elu tähtsust, tuleks sul uurida Piiblit. Miks mitte küsida Jehoova tunnistajatelt üksikasju Jeesuse juuresoleku kohta?

[Pildid lk 5]

Josephus, Tacitus ja Plinius Noorem viitasid Jeesus Kristusele ja tema järelkäijatele

[Allikaviide]

Kõik kolm pilti: © Bettmann/CORBIS

[Pilt lk 7]

Algkristlased olid veendunud Jeesuse olemasolus