Oleme abiks ainulaadsele keelegrupile Lõuna-Koreas

JEHOOVA TUNNISTAJATE 1997. aasta suvisele piirkonnakonvendile kogunes innukas, kuid väga vaikne inimgrupp. See oli Lõuna-Korea esimene konvent kurtidele ja vaegkuuljatele. Kohalviibijate kõrgarv oli 1174. Kogu programm – kõned, intervjuud ja näidend – esitati korea viipekeeles ja näidati suurelt ekraanilt kõigile kokkutulekusaalis. See oli paljude vabatahtlike aastatepikkuse usina töö kõrghetk.

Maast saab kord paradiis, kus „kurtide kõrvad lähevad lahti” (Jesaja 35:5). Et sinna jõuda, peab igaüks, ka kurt, sisenema esiteks vaimsesse paradiisi, Jehoova õnnistatud rahva vaimsesse küllusesse. Neist peavad saama pühendunud, ristitud Jehoova tunnistajad, kes alluvad tema juhtimisele (Miika 4:1–4).

Tagasihoidlik algus

Kuigi juba 1960. aastatel tehti kurtidele mõningast kuulutustööd, hakkasid alles 1970. aastatel mõned neist Lõuna-Korea pealinnas Sŏulis Jehoova tunnistajate koosolekutel käima. Mõni kristlik vend, kes oskas kiiresti kirjutada, märkis tahvlile üles kõnede peamised punktid ja kasutatud piiblitekstid.

Aastal 1971 hakkas Taejŏni linnas üks tunnistaja oma kurdile pojale ja enda kurtidest sõpradele Kuningriigi sõnumit õpetama. Sellest grupist on pärit mitmed innukad inimesed, kes on viipekeelsel territooriumil tehtava kuulutustöö eestvedajad. (Sakarja 4:10.)

Noored on meeleldi valmis

Selleks, et kurdid õpiksid tundma Jehoovat ja Jeesust ning astuksid eluteele,  läheb vaja rohkem vabatahtlikke ja märkimisväärseid pingutusi (Johannese 17:3). Sel põhjusel on suur hulk Jehoova tunnistajaid õppinud viipekeelt ja neid on õnnistatud paljude kogemustega.

15-aastane noormees Park In-sun võttis eesmärgiks viipekeel ära õppida. Selleks läks ta õpipoisiks ühte tehasesse, kus töötas 20 kurti. Ta töötas koos nendega kaheksa kuud, et õppida tundma kurtide keelt ja mõtteviisi. Järgmisel aastal sai temast üldpioneer ehk täisajaline kuningriigikuulutaja ja ta töötas Piibli tõest huvitatud kurtide grupiga. See grupp kasvas kiiresti ja peatselt käis pühapäevastel koosolekutel üle 35 inimese (Laul 110:3).

Seejärel korraldati Sŏulis esimesed viipekeelsed kristlikud koosolekud. Vend Park In-sun teenis selles kasvavas grupis eripioneerina. Selleks ajaks oli ta viipekeeles vilunud. Mõnel kuul juhatas ta kurtidega 28 piibliuurimist. Paljud neist edenesid ja said Jehoova tunnistajateks.

Selle üliagara vabatahtliku töö tulemusena moodustati 1976. aasta oktoobris Sŏulis esimene viipekeelne kogudus, kuhu kuulus 40 kuulutajat ning 2 üldpioneeri. See ergutas ka teistes Lõuna-Korea linnades tegutsema. Paljud kurdid janunesid hea sõnumi järele ja ootasid külastust.

Töö kurtide hulgas

Sa võid mõelda, et kuidas need kurdid üles leiti. Paljud leiti teiste kaudu. Ka kohalikelt riisipoodnikelt küsiti ja nad andsid kurtide nimed ja aadressid. Mõni valitsusasutus pakkus abivalmilt sellist teavet. Kurtide territooriumide usin läbitöötamine oli nii tulemusrikas, et aja jooksul moodustati neli viipekeelset kogudust. Paljusid kristlikke noori innustati õppima viipekeelt.

Jehoova tunnistajate harubüroo määras viipekeelt õppinud eripioneere neisse kogudustesse teenima. Hiljem on neid kogudusi vaimselt tugevdanud sinna määratud teenistusväljaõppe kooli lõpetajad.

On ka raskusi, mida tuleb ületada. Sellel territooriumil teenides on vaja teha pingutusi, et mõista kurtide kultuuri. Nad on oma mõtetes ja tegudes väga otsekohesed. Vahel see üllatab inimesi ja võib põhjustada arusaamatusi. Lisaks sellele, et tunnistajad uurivad kurtidega Piiblit, tuleb aidata neil saada vilunumaks nende omas keeles ja julgustada neid rohkem lugema ja uurima.

Argielus kohtavad kurdid raskusi, mis on teistele enamasti teadmata. Valitsusametites ja tervishoiuasutustes suhtlemine ning lihtsadki äritehingud on neile tihtipeale väga keerulised. Kuna lähedalasuvate koguduste tunnistajad on pakkunud armastavalt oma abi, on kristlikus koguduses olevad kurdid tunda saanud, mida tähendab tõeline vennaskond (Johannese 13:34, 35).

 Eraviisil kuulutamine kannab vilja

Lõuna-Korea tähtsamas lõunapoolses sadamalinnas Pusanis kohtas üks tunnistaja kahte kurti, kes kirjutasid paberitükile: „Meile meeldib paradiis. Tahame teada, millistes piiblikohtades igavesest elust räägitakse.” Vend märkis üles nende aadressi, et neid külastada. Kohale jõudes leidis ta eest toatäie kurte, kes soovisid väga Kuningriigi sõnumit kuulda. See kogemus ajendas teda viipekeelt õppima. Peatselt moodustati Pusanis viipekeelne kogudus.

Üks selle koguduse vend märkas kahte kurti omavahel viiplemas ja pöördus nende poole. Saanud teada, et nad olid just viibinud usukoosolekul, kutsus ta neid samal päeval kella kaheks kuningriigisaali. Nad tulid ja nendega alustati piibliuurimist. Varsti pärast seda käisid need kaks piirkonnakonvendil ja võtsid kaasa ka 20 sõpra. Selle grupi liikmetest on mitmed pühendanud oma elu Jehoovale. Kaks on saanud viipekeelse koguduse vanemaks ja üks teenistusabiliseks.

Otsusekindlus tasutakse

Kuna osa kurte elab viipekeelsest kogudusest üsna kaugel,  nõuab nende varustamine korrapäraselt piiblilise vaimse toiduga suuri pingutusi ja otsusekindlust. Näiteks üks 31-aastane mees elas ühel saarel ning teenis elatist kalapüüdmisega. Ta kuulis Piibli sõnumist oma noorema venna kaudu, kellega olid rääkinud Jehoova tunnistajad. Vaimse nälja kustutamiseks sõitis see kurt kalur paadiga 16 kilomeetrit Tongyoungi linna Lõuna-Korea lõunarannikul, et kohtuda eripioneeriga, kes tuli Masani linna viipekeelsest kogudusest. See eripioneer tegi igal esmaspäeval 65-kilomeetrise reisi, et kurdi kalamehega Piiblit uurida.

Masanis peetaval pühapäevasel koosolekul käimiseks pidi kurt piibliõpilane sõitma 16 kilomeetrit paadiga ja 65 kilomeetrit bussiga. Aga tema otsusekindlus tasus ära. Mõne kuuga oli ta parandanud oma viipekeelt, õppinud rohkem korea tähti ja mis kõige tähtsam, saanud teada, milline on ainus viis rajada häid suhteid Jehoovaga. Mõistes koosolekute ja korrapärase kuulutustöö tähtsust, kolis ta viipekeelse koguduse territooriumile. Kas see oli kerge? Ei olnud. Ta pidi loobuma kalameheametist, mis oli talle sisse toonud kuni 3800 dollarit (umbes 55 000 krooni) kuus, aga tema otsusekindlus tasus ära. Kui ta oli tões edusamme teinud, ta ristiti ja nüüd teenib ta õnnelikult oma perega Jehoovat.

Kurtidele tõlkimine

Kuningriigi head sõnumit antakse tihti edasi suusõnal. Aga selleks, et Jumala Sõna täpsemalt edasi anda, on oluline, et Piibli õpetus oleks esitatud püsivamal kujul. Esimesel sajandil kirjutasid kogenud vanemad mehed seetarvis raamatuid ja kirju (Apostlite teod 15:22–31; Efeslastele 3:4; Koloslastele 1:2; 4:16). Meie ajal pakutakse vaimset toitu külluslikult raamatute ja teiste kristlike väljaannete näol. Neid on tõlgitud sadadesse keeltesse, nende hulgas ka mitmesse viipekeelde. Korea viipekeelde tõlkimiseks on harubüroos viipekeele tõlkeosakond. Video osakond valmistab viipekeelseid videoid. Nii saavad vaimset toitu kõikide Lõuna-Korea viipekeelsete koguduste hea sõnumi kuulutajad ja huvilised.

Kuigi paljud on saanud viipekeeles vilunuks ja on aidanud videoid välja anda, on parimad tõlkijad tavaliselt kurtide vanemate lapsed. Nemad on õppinud viipekeelt varasest lapseeast peale. Nad mitte ainult ei viiple korrektselt, vaid annavad ka oma žestide ja näoilmega sõnumile südamesttuleva mõtte ja rõhu, nii et see tungib meelde ja südamesse.

Nagu mainitud, peetakse nüüd Lõuna-Koreas regulaarselt viipekeelseid konvente ja kokkutulekuid. Selle saavutamiseks kulub palju tööd, raha ja pingutusi. Aga kohalviibijad hindavad seda korraldust väga. Pärast koosviibimiste lõppu jäävad paljud kauemaks, soovides nautida kosutavat kaaslust ja vestelda pakutud vaimse toidu üle. On ilmne, et selle ainulaadse inimgrupi teenimine pole kerge, kuid vaimsed õnnistused muudavad selle teenistuse väärtuslikuks.

[Pilt lk 10]

Lõuna-Koreas välja antud viipekeelsed videod: „Mida Jumal meilt nõuab?”, „Hinnakem meie vaimset pärandit”, „Hoiatavad näited meie päeviks” ja „Pea lugu Jehoova autoriteedist”

[Pildid lk 10]

Vasakult päripäeva: viipekeelse video valmistamine Lõuna-Korea harubüroos; teokraatlikele sõnadele viibete leidmine; viipekeele tõlkemeeskond; viiplejale ette ütlemine