Armastus on asendamatu

HOOLIMATA vanusest, kultuurist, keelest või rassist, vajavad kõik inimesed armastust. Kui seda vajadust ei rahuldata, pole nad õnnelikud. Üks meditsiiniteadlane kirjutas: „Armastus ja lähedus on olulised tegurid, millest olenevad haigused ja heaolu, kurbus ja õnn, kannatused ja tervenemine. Kui mõnel uuel ravimil oleks sama mõju, siis peaaegu iga arst riigis soovitaks seda oma patsientidele. Oleks vale seda mitte välja kirjutada.”

Siiski omistab tänapäeva ühiskond, eriti meedia ja populaarsed rollimudelid, sageli suurema tähtsuse rikkusele, võimule, kuulsusele ja seksile kui inimese vajadusele soojade ja armastavate suhete järele. Paljud õpetajad rõhutavad ilmalikke eesmärke ja karjääri, hinnates inimese edukust peamiselt nende põhjal. On tõsi, et hariduse omandamine ja oma võimete arendamine on tähtsad, kuid kas nende asjadega tuleks tegelda sellise sihikindlusega, et ei jää enam aega pere ja sõprade jaoks? Üks muistne haritud kirjamees, inimloomuse tark jälgija, võrdles andekat, kuid armastuseta inimest „kumiseva vase ja kõliseva kellukesega [„simbliga”, UM]” (1. Korintlastele 13:1). Niisugune inimene võib küll rikas olla, koguni kuulus, aga mitte kunagi tõeliselt õnnelik.

Jeesus Kristus, kes inimesi põhjalikult mõistis ja tundis nende vastu erilist kiindumust, seadis Jumala ja ligimese armastamise oma õpetuste tuumaks. Ta ütles: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma meelest. ... armasta oma ligimest nagu iseennast” (Matteuse 22:37–39). Ainult need, kes ta sõnu järgisid, võisid olla Jeesuse tõelised järelkäijad, sest ta lausus: „Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis!” (Johannese 13:35).

Aga kuidas kasvatada tänapäeva maailmas armastust? Ja kuidas saavad vanemad oma lastele õpetada, mis on armastus? Järgmine artikkel käsitleb neid küsimusi.

[Pildid lk 3]

Maailmas, mida juhib ahnus, pole kerge kasvatada armastust