Tagasihoidliku päritoluga mehed tõlgivad Piibli

AASTAL 1835 lõpetasid inglasest müüriladuja Henry Nott ja uelslane John Davies, vürtspoodniku õpipoiss, hiigelsuure projekti. Näinud vaeva rohkem kui 30 aastat, said nad viimaks tõlgitud terve Piibli tahiti keelde. Milliseid väljakutseid need kaks tagasihoidliku taustaga meest kohtasid ja millised tulemused olid nende armastusega tehtud tööl?

Suur ärkamine

18. sajandi teisel poolel jutlustasid Suurbritannia külaväljakutel ning kaevanduste ja vabrikute lähedal protestantliku suure ärkamisliikumise poolehoidjad. Nende eesmärk oli jõuda töölisklassini. Jutlustajad soosisid innukalt Piibli levitamist.

Liikumise algataja baptist William Carey andis oma panuse Londoni Misjoniseltsi (LMS) asutamises 1795. aastal. LMS andis väljaõpet inimestele, kes soovisid õppida põlisrahvaste keeli ja teenida misjonäridena Vaikse ookeani lõunaregioonis. Nende misjonäride eesmärk oli kuulutada evangeeliumi kohalike inimeste keeles.

LMS-i esimeseks misjonipõlluks sai Tahiti saar, mis oli hiljuti avastatud. Ärkamisliikumise poolehoidjate silmis olid need saared kui pimedad paganluse paigad, lõikuseks valmis põllud.

Tagasihoidliku taustaga inimesed seisavad oma ülesannete kõrgusel

Lõikustöö tegemiseks asusid LMS-i ostetud laeva „Duff” pardale ligi 30 kiiruga valitud ja puuduliku ettevalmistusega misjonäri. Ühe aruande järgi oli seal „neli ametisse pühitsetud pastorit [ilma ametliku väljaõppeta], kuus puuseppa, kaks kingseppa, kaks müüriladujat, kaks kangrut, kaks rätsepat, poodnik, sadulsepp, majateenija, aednik, arst, raudsepp, püttsepp, puuvilla ketraja, kübarategija, riidevalmistaja, tisler, viis abikaasat ja kolm last”.

Piibli algkeelte tundmaõppimiseks olid misjonäride ainsad töövahendid kreeka-inglise  sõnaraamat ja heebreakeelse sõnastikuga Piibel. Seitsme kuu pikkuse merereisi ajal õppisid misjonärid pähe tahitikeelseid sõnu, millest olid nimekirja teinud eelmised Tahitil käijad, peamiselt „Bounty” mässajad. Viimaks jõudis „Duff” Tahitile ja 7. märtsil 1797 läksid misjonärid maale. Kuid aasta hiljem oli enamik neist heitunud ja lahkunud. Kohale jäi kõigest seitse misjonäri.

Üks neist seitsmest, endine müüriladuja Henry Nott, oli kõigest 23-aastane. Tema esimeste kirjade põhjal võib järeldada, et tal oli ainult algharidus. Sellest hoolimata oli ta algusest peale tahiti keele õppimises väga andekas. Teda kirjeldati kui siirast, muretut ja meeldivat inimest.

1801. aastal valiti Nott õpetama üheksale äsja saabunud misjonärile tahiti keelt. Nende seas oli 28-aastane uelslane John Davies, võimekas õpilane ja kõva töömees, tasase temperamendi ja helde loomuga. Ei läinud kaua, kui need kaks meest otsustasid tõlkida Piibli tahiti keelde.

Heidutav ülesanne

Tahiti keelde tõlkimine aga oli heidutav ülesanne, sest tahiti keeles puudus kirjakeel. Misjonäridel tuli keelt õppida ainult kuulmise teel. Neil polnud ei sõnastikku ega grammatikaraamatut. Misjonäre viisid ahastusse kõrisulghäälikud, mis vaheldusid hõngushäälikutega, arvukad järjestikused täishäälikud (tervelt viis ühes sõnas) ja vähesed konsonandid. „Paljud sõnad koosnevadki üksnes täishäälikutest, millest igaühel on oma kõla,” kurtsid nad. Nad tunnistasid, et ei suuda „tabada sõnade õiget kõla sellise täpsusega nagu vaja”. Nad arvasid isegi kuulvat häälikuid, mida polnud olemas!

Olukorra muutis veelgi raskemaks see, et aeg-ajalt keelati tahiti keeles mõned sõnad ära, ja seega tuli need asendada. Peavalu valmistasid ka sünonüümid. „Palve” vasteks on tahiti keeles üle 70 sõna. Veel üheks takistuseks oli tahiti keele lauseehitus, mis inglise keele omast täiesti erineb. Raskustest hoolimata õnnestus misjonäridel vähehaaval koostada sõnade nimekirjad, mille põhjal oli Daviesel võimalik 50 aastat hiljem välja anda 10 000 märksõnaga sõnastik.

Lisaks oli suureks takistuseks tahiti keeles kirjutamine. Misjonärid püüdsid seda teha inglise keele kirjutusviisi alusel, aga ladina tähestik, mida inglise keeles kasutatakse, ei vastanud tahiti häälikutele. Seega järgnesid lõputud vaidlused foneetika ja õigekirja üle. Sageli leiutasid misjonärid sõnadele kirjutusviise, sest nad olid Lõunamerel esimesed, kes andsid suulisele keelele kirjaliku kuju. Neil polnud aimugi, et nende töö saab hiljem eeskujuks paljudele Vaikse ookeani lõunaosa keeltele.

Vahendeid napib, aga on piisavalt osavust

Tõlkijate käsutuses olid kõigest mõned teatmeteosed. LMS tahtis, et nad kasutaksid alustekstidena Textus Receptus’t ja Kuningas Jamesi tõlget. Nott palus LMS-il saata täiendavaid sõnaraamatuid heebrea ja kreeka keeles ning lisaks Piibleid mõlemas keeles. Pole teada, kas ta need raamatud kunagi ka kätte sai. Mis puudutab Daviest, siis tema sai mõningaid raamatuid uelsi sõpradelt. Ülestähendused näitavad, et tema kasutuses olid vähemalt kreeka keele sõnaraamat, heebreakeelne Piibel, kreekakeelne Uus Testament ja Septuaginta.

Samal ajal ei kandnud misjonäride kuulutustöö vilja. Kuigi misjonärid olid Tahitil elanud juba 12 aastat, ei olnud mitte ükski kohalik elanik lasknud end ristida. Viimaks sundisid lakkamatud kodusõjad kõiki  misjonäre peale vankumatu Notti Austraaliasse põgenema. Mõnda aega oli ta ainus misjonär Seltsisaarte rühma Tuulepealsetel saartel, aga tal tuli järgneda kuningas Pomare II-le, kui too naabersaarele Mooreale põgenes.

Notti ümberasumise tõttu tõlketöö siiski ei peatunud ning pärast kahte Austraalias oldud aastat ühines Davies Nottiga. Vahepeal oli Nott asunud kreeka ja heebrea keelt õppima ning saanud need selgeks. Seega hakkas ta tõlkima mõningaid Heebrea Kirjade osi tahiti keelde. Ta valis Piiblist niisuguste jutustustega lõike, millest kohalikud inimesed võisid kergesti aru saada.

Tehes Daviesega tihedalt koostööd, alustas Nott seejärel Luuka evangeeliumi tõlkimist, mille ta lõpetas 1814. aasta septembris. Ta koostas tahiti keeles loomulikult kõlava tõlke, Davies aga võrdles tõlget algtekstidega. 1817. aastal küsis kuningas Pomare II, kas ta võib trükkida ise Luuka evangeeliumi esimese lehekülje. Seda ta tegigi väikesel käsitrükipressil, mille misjonärid Mooreale tõid. Tahitikeelse Piibli tõlkimise lugu poleks täielik, kui jätta mainimata ustav tahitilane nimega Tuahine, kes jäi aastateks misjonäride kõrvale ja aitas neil mõista keelenüansse.

Tõlkimine jõuab lõpule

1819. aastal, pärast kuut aastat ränka tööd, lõpetati evangeeliumide, Apostlite tegude ja Lauluraamatu tõlkimine. Trükipress, mille äsja saabunud misjonärid endaga kaasa tõid, hõlbustas nende piibliraamatute trükkimist ja levitamist.

Järgnes intensiivne tõlkimise, kontrollimise ja revideerimise aeg. Elanud Tahitil 28 aastat, jäi Nott 1825. aastal haigeks ja LMS lubas tal Inglismaale sõita. Õnneks oli selleks ajaks Kreeka Kirjade tõlkimine peaaegu lõpetatud. Ülejäänud Piibli tõlkimist jätkas ta oma reisil Inglismaale ja sealviibimise ajal. Nott naasis Tahitile 1827. aastal. Kaheksa aastat hiljem, 1835. aasta detsembris, võis ta panna sule käest. Pärast enam kui 30 aastat visa tööd oli terve Piibel tõlgitud.

1836. aastal reisis Nott Inglismaale, et lasta Londonis terve tahitikeelne Piibel trükkida. 8. juunil 1838. aastal esitas elevil Nott kuninganna Victoriale esimest trükitud tahitikeelset Piiblit. Muidugi mõista oli see väga emotsionaalne hetk endisele müüriladujale,  kes 40 aastat tagasi oli „Duffi” pardal merele sõitnud ja end tahiti kultuuri sulandanud, et seda hiigelsuurt eluaegset ülesannet täita.

Kaks kuud hiljem suundus Nott tagasi Vaikse ookeani lõunaossa, kaasas 27 kasti esimese 3000 tahitikeelse täispiibliga. Sydneys peatudes jäi ta uuesti haigeks, aga ta keeldus neist hinnalistest kastidest lahkumast. Saanud terveks, jõudis ta 1840. aastal Tahitile, kus elanikud, soovist saada tahitikeelset Piiblit, tema laadungile lausa tormi jooksid. Nott suri Tahitil 1844. aasta mais 70 aasta vanuselt.

Kaugeleulatuv mõju

Ent Notti töö elas edasi. Tema tõlkel oli Polüneesia keeltele kaugeleulatuv mõju. Andes tahiti keelele kirjaliku kuju, säilitasid misjonärid selle keele. Üks kirjanik märkis: „Nott seadis sisse klassikalise tahiti keele grammatika. Et ehedat tahiti keelt õppida, on vaja alati võtta appi Piibel.” Tõlkijate pidev töö päästis tuhanded sõnad unarusse jäämisest. Sajand hiljem sõnas üks teine kirjanik: „Notti silmapaistev tahitikeelne Piibel on tahiti keele meistriteos – sellega nõustub igaüks.”

See tähtis töö ei toonud kasu mitte ainult tahitilastele, vaid rajas aluse ka teistele tõlgetele Vaikse ookeani lõunaosa keeltes. Näiteks tõlkijad Cooki ja Samoa saartel kasutasid seda eeskujuna. „Ma olen järginud põhiliselt hr Notti, kelle tõlget olen hoolikalt uurinud,” teatas üks tõlkija. On teada, et ühel teisel tõlkijal olid „ees heebreakeelne psalter ning inglise ja tahiti versioonid”, kui ta „tõlkis ühte Taaveti laulu samoa keelde”.

Järgides Inglismaa ärkamisliikumise poolehoidjate eeskuju, edendasid Tahiti misjonärid innukalt kirjaoskust. Tegelikult oli enam kui sajandi vältel tahiti elanikele ainus kättesaadav raamat Piibel. Sellepärast on Piiblil tahiti kultuuris oluline osa.

Jumala nime sage esinemine Heebrea ja Kreeka Kirjades on üks parimaid Nott Version’i tunnusjooni. Seetõttu teatakse Tahitil ja selle ümberkaudsetel saartel hästi Jehoova nime. Seda esineb isegi mõnes protestantlikus kirikus. Nüüd seostatakse seal Jumala nime peamiselt Jehoova tunnistajatega ja nende innuka kuulutustööga, mille käigus nad kasutavad laialdaselt Notti ja tema kaastööliste tõlgitud tahitikeelset Piiblit. Henry Notti sarnaste tõlkijate suured jõupingutused tuletavad meile meelde, kui tänulikud me peaksime olema selle eest, et Jumala Sõna on tänapäeval enamikule inimkonnast kergesti kättesaadav.

[Pildid lk 26]

Esimesed tahitikeelse Piibli tõlked, 1815. Neis esineb Jehoova nimi

Henry Nott (1774–1844), peamine tahitikeelse Piibli tõlkija

[Allikaviited]

Tahitikeelne Piibel: Copyright the British Library (3070.a.32); Henry Nott ja kiri: Collection du Musée de Tahiti et de ses Îles, Punaauia, Tahiti; katekismus: With permission of the London Missionary Society Papers, Alexander Turnbull Library, Wellington, New Zealand

[Pilt lk 28]

1801. aastast pärit kakskeelne tahiti- ja uelsikeelne katekismus, milles esineb Jumala nimi

[Allikaviide]

With permission of the London Missionary Society Papers, Alexander Turnbull Library, Wellington, New Zealand

[Pilt lk 29]

Protestandi kirik, mille esiküljel on Jehoova nimi; Huahine saar, Prantsuse Polüneesia

[Allikaviide]

Avec Ia permission du Pasteur Teoroi Firipa