Elulugu

Teiste teenimine leevendab kannatusi

JUTUSTANUD JULIÁN ARIAS

Aastal 1988, kui ma olin 40-aastane, tundus mu karjäär kindel. Olin ühe rahvusvahelise kompanii piirkondlik direktor. Töökoht andis mulle luksusauto, kõrge palga ja hästivarustatud kontori Hispaania pealinna Madridi keskuses. Kompanii tegi mulle koguni vihjeid selle kohta, et nad määravad mind riiklikuks direktoriks. Mul polnud aimugi, missuguse pöörde mu elu tegelikult võtab.

SAMAL aastal teatas mu arst ühel päeval, et mul on ravimatu haigus sclerosis multiplex. Olin täiesti löödud. Hiljem, kui lugesin, mida see haigus inimesega teeb, tekkis mul hirm. * Paistis nagu ripuks kogu minu edasise elu kohal Damoklese mõõk. Kuidas ma hoolitsen oma naise Milagrose ja kolmeaastase poja Ismaeli eest? Kuidas me selles olukorras toime tuleme? Sel ajal, kui püüdsin leida vastuseid nendele küsimustele, tabas mind veel üks löök.

Umbes kuu pärast seda, kui arst teatas mulle mu haigusest, kutsus ülemus mind enda kabinetti ja ütles, et kompanii vajab „hea imidžiga” inimesi. Ja sellise degeneratiivse haigusega inimene, kui see haigus on ka alles algusjärgus, ei loo sellist imidžit. Nii et sealsamas mu ülemus vallandas mu. Äkitselt oli minu ilmalik karjäär läbi!

 Püüdsin perekonna ees vapper olla, kuid soovisin üksi olla, et mõelda oma uue olukorra ja tuleviku üle. Püüdsin võidelda maadvõtva masendusega. Kõige rohkem tegi mulle haiget see, et üleöö olin oma kompanii silmis kasutuks muutunud.

Leian nõrkuses jõudu

Õnneks sain sel masendusajal toetuda mitmetele jõuallikatele. Umbes 20 aastat varem olin saanud Jehoova tunnistajaks. Palusin südamest Jehoovat, et ta aitaks mul oma tunnetes ja ebakindlas tulevikus selgust saada. Minu abikaasa, kes samuti on Jehoova tunnistaja, oli mulle suureks toeks nagu ka mõned lähedasemad sõbrad, kelle lahkus ja kaastunne olid hindamatud (Õpetussõnad 17:17).

Vastutustunne teiste ees aitas mind samuti. Soovisin oma poega hästi kasvatada – teda õpetada, temaga mängida ja anda talle väljaõpet kuulutustöös. Seega ei võinud ma langeda meeleheitesse. Lisaks olin ma ühe Jehoova tunnistajate koguduse vanem ning kristlikud vennad ja õed vajasid mu toetust. Kui ma lasen oma haigusel kahandada mu usku, missugust eeskuju ma siis teistele annan?

Füüsilised ja majanduslikud muudatused tegid mu elu mõnes mõttes halvemaks, kuid teises mõttes jälle paremaks. Kord ütles mu arst: „Haigus ei hävita inimest, vaid pigem muudab teda.” Olen kogenud, et kõik muutused ei pruugi olla negatiivsed.

Eelkõige aitas minu „liha sisse antud vai” mul paremini mõista teiste inimeste terviseprobleeme ja ilmutada nende suhtes osavõtlikkust (2. Korintlastele 12:7). Mõistsin paremini kui kunagi varem Õpetussõnade 3:5 sõnu: „Looda Jehoova peale kõigest südamest ja ära toetu omaenese mõistusele!” Eelkõige õpetas minu uus olukord mulle, mis on elus tõeliselt tähtis ning mis annab tõelise rahulolu ja eneseväärikuse. Mul oli võimalik Jehoova organisatsioonis veel palju teha. Kogesin isiklikult, mida tähendavad Jeesuse sõnad „Õndsam on anda kui võtta!” (Apostlite teod 20:35.)

Uus elu

Varsti pärast minu haiguse diagnoosimist kutsuti mind seminarile Madridi, kus kristlikele vabatahtlikele õpetati, kuidas hakata tegema koostööd arstide ja nende Jehoova tunnistajatest patsientide vahel. Hiljem moodustati nendest vabatahtlikest haiglasidekomiteed. Minu jaoks tuli see seminar just õigel ajal. Leidsin endale parema karjääri, mis pakkus mulle palju suuremat rahuldust kui mistahes äritegevus.

Õppisime sellel seminaril, et uued haiglasidekomiteed on mõeldud selleks, et külastada haiglaid, vestelda arstidega ja tutvustada meie tööd meditsiinitöötajatele – kõik eesmärgiga teha koostööd ja vältida kokkupõrkeid. Need komiteed aitavad kaastunnistajatel leida arste, kes on nõus ravima verd kasutamata. Kuna ma polnud meditsiinitöötaja, tuli mul loomulikult palju õppida meditsiiniterminoloogiat, -eetikat ja haiglakorraldust. Siiski tulin sellelt seminarilt koju otsekui uue inimesena. Minu ees seisid uued ja põnevad väljakutsed.

 Haiglakülastused pakuvad rahuldust

Kuigi mu haigus sandistas mind aeglaselt ja armutult, kasvasid mu kohustused haiglasidekomitee liikmena. Kuna ma olin jäänud invaliidsuspensionile, oli mul aega haiglaid külastada. Hoolimata mõningatest pettumustest, läksid need külastused hõlpsamalt ja olid samas palju tasutoovamad, kui olin arvanud. Kuigi olen praegu aheldatud ratastooli, pole see olnud mulle suureks takistuseks. Mõni komitee liige on minuga alati kaasas. Lisaks on arstid harjunud rääkima inimestega, kes on ratastoolis, ning vahel tundub, et pingutused, mida ma nende külastamiseks teen, tekitavad neis austust.

Viimase kümne aasta jooksul olen külastanud sadu arste. Mõned on olnud koostöövalmid juba algusest peale. Madridi südamekirurg dr Juan Duarte, kellele on auasjaks arvestada patsiendi südametunnistusega, pakkus meile kohe oma teenuseid. Sellest ajast alates on ta sooritanud üle 200 vereta operatsiooni Jehoova tunnistajatest patsientidele mitmelt poolt Hispaaniast. Aastatega on üha rohkem arste hakanud kasutama vereta kirurgiat. Selles on oma osa mänginud meie pidevad külastused, kuid ka meditsiini edusammud ja vereta kirurgias saavutatud head tulemused. Oleme kindlad, et Jehoova on õnnistanud meie pingutusi.

Mind on eriti julgustanud mõnede südamekirurgide vastukaja, kes on spetsialiseerunud lastele. Kaks aastat külastasime üht meeskonda, mille moodustasid kaks kirurgi ja nende anestesioloogid. Pakkusime neile meditsiinikirjandust, mis selgitas, mida teised arstid selles vallas teevad. Meie jõupingutused kandsid vilja 1999. aastal laste südame-veresoonkonna kirurgia alasel konverentsil. Kaks kirurgi, keda osavalt juhendasid koostöövalmid kirurgid Inglismaalt, sooritasid ühele Jehoova tunnistajate lapsele äärmiselt keerulise südame aordiklapi operatsiooni. * Rõõmustasin koos vanematega, kui üks kirurgidest tuli operatsioonisaalist välja teatama, et operatsioon õnnestus ja nad arvestasid perekonna süümelistel kaalutlustel põhineva seisukohaga. Nüüd ravivad need arstid pidevalt Jehoova tunnistajatest patsiente kogu Hispaaniast.

Kõige tänuväärsem selliste juhtumite juures on asjaolu, et ma saan aidata oma kristlikke vendi. Tavaliselt, kui nad võtavad ühendust haiglasidekomiteega, on see nende elu üks raskemaid aegu. Nad peavad minema operatsioonile ja nende kodukoha arstid ei soovi või ei oska neid vereta ravida. Kui aga vennad saavad teada, et Madridis on koostöövalmis arste kõigis meditsiinivaldkondades, pakub see neile suurt kergendust. Olen näinud vendade murelikku näoilmet muutumas rahulikuks vaid seepärast, et meie oleme haiglas nende kõrval.

 Kohtunikud ja meditsiinieetika

Viimastel aastatel on haiglasidekomiteed külastanud ka kohtunikke. Nende külastuste ajal anname neile väljaande „Family Care and Medical Management for Jehovah’s Witnesses”, mis on mõeldud just selleks, et teavitada selliseid ametnikke meie seisukohast vere kasutamise suhtes ja alternatiivsetest vereta ravi võimalustest. Need külastused on olnud väga vajalikud, kuna varem polnud Hispaanias sugugi tavatu, et kohtunikud andsid arstidele loa teha vereülekanne vastuolus patsiendi sooviga.

Kohtuhooned on muljetavaldavad paigad ning esimese külastuse ajal tundsin end äärmiselt tähtsusetuna, kui sõitsin oma ratastoolis mööda koridore. Asja tegi hullemaks veel see, et väikse kokkupõrke ajal kukkusin oma ratastoolist välja põlvili maha. Mõned kohtunikud ja teised juristid, kes nägid mu kimbatust, tulid mulle appi, kuid tundsin end nende ees üsna räbalasti.

Kuigi kohtunikud olid meie külastuse põhjuste suhtes ebakindlad, kohtles enamik meid sõbralikult. Esimene kohtunik, keda külastasin, oli meie seisukoha peale juba mõtelnud ja ta soovis meiega edaspidi pikemalt vestelda. Järgmise külastuse ajal lükkas ta ise mu ratastooli oma kabinetti ja kuulas mind tähelepanelikult. Selle külastuse head tulemused julgustasid mu kaaslasi ja mind oma kartusest üle saama ning peagi saime veelgi häid tulemusi.

Samal aastal jätsime eelmainitud väljaande ühele teisele kohtunikule, kes võttis meid sõbralikult vastu ja lubas selle materjali läbi lugeda. Andsin talle oma telefoninumbri, juhul kui tal on vaja minuga hädaolukorras ühendust võtta. Kaks nädalat hiljem helistaski see kohtunik ja ütles, et kohalik kirurg oli talt palunud luba teha vereülekanne operatsiooni vajavale Jehoova tunnistajale. Kohtunik palus meie abi, et leida lahendust, mis austaks selle tunnistaja soovi hoiduda verest. Leidsime kohe teise haigla, kus kirurgid sooritasid edukalt vereta operatsiooni. Kohtunikul oli hea meel ning ta kinnitas meile, et kavatseb tulevikus samamoodi käituda.

 Haiglaid külastades kerkis tihti üles meditsiinieetika küsimus, kuna me soovisime, et arstid arvestaksid patsiendi õiguste ja südametunnistusega. Üks koostöövalmis Madridi haigla kutsus mind osalema eetikakursusel. Seal sain ma esitleda Piiblil põhinevaid seisukohti paljudele spetsialistidele. See aitas mul ka mõista mitmeid keerulisi otsuseid, mida arstid peavad langetama.

Üks kursuse õpetajaid professor Diego Gracia korraldab Hispaania arstidele tunnustatud eetikakursusi ning ta toetab kindlalt meie õigust teavitatud nõusolekuks, mis puudutab vereülekande küsimust. * Tänu pidevale kontaktile temaga said mõned Hispaania Jehoova tunnistajate harubüroo esindajad kutse minna selgitama oma seisukohti professor Gracia juures teaduskraadi taotlejatele, kellest mõningaid peetakse riigi parimateks arstideks.

Reaalsusega silmitsi

Muidugi pole see rahuldustpakkuv töö kaasusklike heaks lahendanud kõiki mu isiklikke probleeme. Minu haigus on järeleandmatult progresseerunud. Õnneks on mu mõistus siiski erk. Tänu oma abikaasale ja pojale, kes kunagi ei kaeble, tulen oma kohustustega siiani toime. Ilma nende abi ja toetuseta oleks see võimatu. Ma ei saa isegi oma püksinööpe ise kinni ega mantlit selga. Eriti meeldib mulle laupäeviti käia kuulutustööl koos poja Ismaeliga, kes lükkab mu ratastooli, nii et ma saan rääkida majaomanikega. Ja ma suudan siiani täita oma kogudusevanema kohuseid.

Viimase 12 aasta jooksul on mul olnud mõned traumaatilised hetked. Mõnikord, kui näen, kuidas mu puue mõjub mu perekonnale, tekitab see rohkem piina kui haigus ise. Tean, et ka nemad kannatavad, kuigi nad ei räägi sellest. Alles mõnda aega tagasi surid ühe aasta jooksul mu ämm ja isa. Samal aastal arenes mu haigus niikaugele, et ma ei suutnud enam ilma ratastoolita liikuda. Minu isa, kes elas meie juures, suri ühe teise degeneratiivse haiguse tagajärjel. Milargos, kes oli tema eest hoolitsenud, tundis, otsekui näinuks ta seda, mis juhtub minuga tulevikus.

Positiivse külje pealt vaadatuna on aga meie perekond raskustega silmitsi seistes tugevalt kokku hoidnud. Vahetasin direktoritooli ratastooli vastu, kuid mu elu on nüüd tegelikult parem, kuna olen pühendunud teiste teenimisele. Andmine võib leevendada enda kannatusi ning Jehoova peab oma lubadust toetada meid hädaajal. Võin ausalt öelda nagu Paulus: „Ma suudan kõik temas, kes mind teeb vägevaks” (Filiplastele 4:13).

[Allmärkused]

[Kast lk 24]

Abikaasa arvamus

Naisel on raske elada koos sclerosis multiplex’i põdeva abikaasaga, seda nii hingeliselt, emotsionaalselt kui füüsiliselt. Pean olema mõistlik oma plaanides ja valmis mitte liigselt muretsema tuleviku pärast (Matteuse 6:34). Siiski võivad kannatused tuua inimeses esile parima. Meie abielu on tugevam kui varem ja mu suhe Jehoovaga on lähedasem. Olen saanud juurde palju jõudu, lugedes sarnaste raskustega kokku puutunud inimeste elulugusid. Minagi olen tundnud seda rahulolu, mida Julián tunneb oma väärtuslikust teenistusest vendade heaks, ning olen leidnud, et Jehoova ei hülga meid kunagi, kuigi iga päev võib kerkida esile uusi raskusi.

[Kast lk 24]

Poja arvamus

Minu isa vastupidavus ja optimism on mulle suurepäraseks eeskujuks ning ma tunnen end tema ratastooli lükates kasulikuna. Tean, et ma ei saa alati teha oma tahtmist. Olen nüüd teismeline, kuid vanemaks saades soovin samuti teenida haiglasidekomitees. Piibli tõotuste põhjal tean, et kannatused on ajutised ning et paljud vennad ja õed kannatavad rohkem kui meie.

[Pilt lk 22]

Saan oma naiselt palju tuge

[Pilt lk 23]

Vestlen südamekirurg dr Juan Duartega

[Pilt lk 25]

Meile pojaga meeldib koos kuulutustööd teha