Miks me sõltume teistest

„Parem on olla kahekesi kui üksi ... Kui nad langevad, siis tõstab teine oma kaaslase üles!” (Kuningas Saalomon)

MUISTSE Iisraeli kuningas Saalomon teatas: „Parem on olla kahekesi kui üksi, sest neil on oma vaevast hea palk: kui nad langevad, siis tõstab teine oma kaaslase üles! Aga kuidas on siis lugu, kui üksik langeb ega ole teist, kes teda üles tõstaks?” (Koguja 4:9, 10). See tark inimese käitumise vaatleja rõhutas vajadust kaasluse järele ja seda, kui tähtis on end mitte eraldada. Kuid see polnud pelgalt inimese arvamus. Saalomoni ütlus põhines Jumala tarkusel ja inspiratsioonil.

Enda eraldamine pole tark. Inimesed vajavad üksteist. Me kõik vajame tuge ja abi, mida võime saada teistelt inimestelt. „Kes end eraldab, otsib, mida ta himustab,” ütleb Piibli õpetussõna (Õpetussõnad 18:1, EP 97). Seega pole midagi imelikku, et sotsioloogid õhutavad inimesi ühinema mõne grupiga ja tundma huvi teiste vastu.

Soovituste hulgas, kuidas ühiskondlikult aktiivsemaks muutuda, nimetab professor Robert Putnam „usu tugevdamist Jumalasse”. Selles osas torkavad silma Jehoova tunnistajad, sest neile pakuvad kaitset peresarnased kogudused, mida võib leida kõikjal maailmas. Vastavalt apostel Peetruse sõnadele ’armastavad nad vennaskonda’, kes hardalt Jumalat kardab (1. Peetruse 2:17, UT). Tunnistajad ka ei eraldu teistest ja nad ei koge eraldatusest tingitud kahjulikku mõju, kuna nad aitavad õige jumalateenistusega seotud positiivsete tegude kaudu innukalt oma kaasinimestel teada saada Jumala Sõnas Piiblis leiduvat tõde (2. Timoteosele 2:15).

Armastus ja kaaslased muutsid nende elu

Jehoova tunnistajad moodustavad ühtse vennaskonna, kus iga liige on tähtis. Mõtle näiteks ühe Ladina-Ameerika perekonna liikmete Migueli, Froyláni ja Alma Ruthi kogemusele. Neil on kaasasündinud luuhaigus, mis põhjustab üht tüüpi kääbuskasvu. Kõik kolm saavad liikuda vaid ratastooliga. Kuidas on Jehoova tunnistajatega läbikäimine nende elu mõjutanud?

Miguel selgitab: „Elasin üle kriisiaegu, aga kui hakkasin Jehoova tunnistajatega läbi käima, muutus mu elu. Enda eraldamine on  väga ohtlik. Kristlikel koosolekutel kaasusklikega seltsimine, nendega iga nädal koos olemine on aidanud mul leida rahulolu.”

Alma Ruth lisab: „Varem oli aegu, mil olin sügavas depressioonis; olin väga kurb. Aga saanud teadmisi Jehoova kohta, mõistsin, et mul võivad olla temaga lähedased suhted. Lähedased suhted Jehoovaga muutusid mu elus kõige tähtsamaks. Oleme perekonnalt saanud palju tuge ja see on meid veelgi enam ühendanud.”

Armastavalt õpetas Migueli isa teda lugema ja kirjutama. Seejärel aitas Miguel Froylánil ja Alma Ruthil sedasama teha. See oli nende vaimsuse seisukohalt väga oluline. „Lugemaõppimisest oli meile palju kasu, sest siis saime Piiblit ja sellel põhinevaid väljaandeid lugedes oma vaimsust toita,” ütleb Alma Ruth.

Praegu teenib Miguel kristliku kogudusevanemana. Froylán on lugenud Piibli läbi üheksa korda. Alma Ruth on laiendanud Jehoova teenimist, olles alates 1996. aastast pioneer ehk täisajaline kuningriigikuulutaja. Ta sõnab: „Olen saavutanud selle eesmärgi tänu Jehoova õnnistusele, kuna mind toetavad kallid õed, kes mitte ainult ei aita mul kuulutada, vaid ka õpetada, nii et saan juhatada 11 piibliuurimist, mida olen alustanud.”

Teine hea eeskuju on Emelia, kes peab õnnetuse tagajärjel vigastatud selgroo ja jalgade tõttu olema ratastoolis. México Jehoova tunnistajad uurisid temaga Piiblit ja ta ristiti aastal 1996. Emelia lausub: „Enne tõe teadasaamist tahtsin endalt elu võtta; ma ei suutnud enam elada. Tundsin suurt tühjust ning nutsin nii päeval kui öösel. Kui aga hakkasin Jehoova rahvaga läbi käima, tundsin vennaskonna armastust. Isiklik huvi, mida minu vastu ilmutatakse, on mind palju julgustanud. Üks kogudusevanem on mulle otsekui vend või isa. Tema ja mõned teenistusabilised viivad mind ratastoolis koosolekutele ja kuulutustööle.”

José, kes ristiti Jehoova tunnistajana 1992. aastal, elab üksi. Ta on 70-aastane ja alates 1990. aastast pensionil. José kannatas depressiooni all. Kui Jehoova tunnistajad talle kuulutasid, hakkas ta kohe käima kristlikel koosolekutel. Talle meeldis seal nähtu ja kuuldu. Näiteks pani ta tähele vennaskonna seas valitsevat sõprust ja nägi, kuidas tema kui isiku vastu tuntakse huvi. Tema  koguduse vanemad ja teenistusabilised hoolitsevad nüüd tema eest (Filiplastele 1:1; 1. Peetruse 5:2). Sellised kaasusklikud on talle „kosutavaks toeks” (Koloslastele 4:11, UM). Nad viivad teda arsti juurde, käivad tal külas ja on olnud talle toeks nelja operatsiooni ajal. José ütleb: „Nad tunnevad minu vastu huvi. Nad on minu tõeline perekond. Tunnen nendega koosolemisest tõesti suurt rõõmu.”

Tõelist õnne toob andmine

Enne kui kuningas Saalomon ütles, et „parem on olla kahekesi kui üksi”, rääkis ta sellest, kui kasutu on pühendada kogu oma energia materiaalse rikkuse hankimisele (Koguja 4:7–9). Tänapäeval paljud just seda innukalt teevadki, kuigi selle pärast toovad nad ohvriks nii perekonnasisesed kui -välised inimsuhted.

Niisuguse ahnuse ja isekuse vaimu tõttu on paljud end teistest eraldanud. See pole toonud neile ei õnne ega rahulolu, sest frustratsioon ja lootusetus on tavalised tunded nende seas, kes sellist vaimu ilmutavad. Vastupidi sellele näitavad varem mainitud kogemused, millist head mõju avaldab seltsimine nendega, kes teenivad Jehoovat ning kelle ajendiks on armastus tema ja kaasinimeste vastu. Korrapärane kristlikel koosolekutel käimine, kaaskristlaste tugi ja hool ning innukas teenistus on peamised tegurid, mis aitasid neil üle saada eraldatusest tingitud negatiivsetest tunnetest (Õpetussõnad 17:17; Heebrealastele 10:24, 25).

Kuna me sõltume üksteisest, on loomulik, et tunneme rahuldust, kui saame teiste heaks midagi teha. Albert Einstein, kelle tööd on teistele kasu toonud, ütles: „Inimese väärtust ... tuleks näha selles, mida ta annab, mitte selles, mida ta saab.” See on kooskõlas meie Issanda Jeesus Kristuse sõnadega: „Õndsam on anda kui võtta!” (Apostlite teod 20:35). Sellepärast, kuigi on hea, kui teised osutavad meie vastu armastust, on ka väga kasulik ilmutada teiste vastu armastust.

Üks reisiv ülevaataja, kes on aastaid kogudusi külastanud, et pakkuda vaimset abi, ja kes on aidanud ehitada koosolekupaiku kristlastele, kel on vähe materiaalset vara, väljendab oma tundeid selliselt: „Rõõm vendade teenimisest ning nende hindamist väljendavad näod ajendavad mind jätkuvalt otsima võimalusi, kuidas teisi aidata. Olen kogenud, et teiste vastu isikliku huvi ilmutamine on õnne võti. Ja tean, et kogudusevanematena peaksime olema „otsekui redupaik tuule ... eest, otsekui veeojad põudses paigas, otsekui võimsa kalju vari märga igatseval maal”.” (Jesaja 32:2.)

Kui meeldiv on üheskoos ühtsuses elada!

Kindlasti saame suurt kasu ja kogeme tõelist õnne teisi aidates ja otsides nende seltsi, kes teenivad Jehoovat. „Vaata,” hüüatas laulik, „kui hea ja armas on see, et vennad ka üheskoos [„ühtsuses”, UM] elavad!” (Laul 133:1). Ühtne perekond on oluline tegur,  pakkumaks üksteisele tuge, nagu oli näha Migueli, Froyláni ja Alma Ruthi puhul. Ja milline õnnistus see on, kui inimesi ühendab õige jumalateenistus! Andnud nõu kristlikele abielumeestele ja -naistele, kirjutas apostel Peetrus: „Aga viimaks, olge kõik üksmeelsed, kaastundlikud, vennaarmastajad, halastajad, alandlikud!” (1. Peetruse 3:8).

Tõeline sõprus toob nii emotsionaalselt kui vaimselt palju kasu. Pöördudes oma usukaaslaste poole, andis apostel Paulus nõu: „Julgustage argu [„rääkige lohutavalt masendunud hingedega”, UM], toetage nõtru, olge pika meelega kõikide vastu. ... püüdke ikka teha head üksteisele ja kõikidele” (1. Tessalooniklastele 5:14, 15).

Sellepärast otsigem võimalusi teistele hea tegemiseks. „Tehkem head kõikidele, aga kõige enam usukaaslastele”, sest see annab elule tõelise mõtte ja aitab leida rahulolu (Galaatlastele 6:9, 10). Jeesuse jünger Jakoobus kirjutas: „Kui vend või õde on alasti ja neil puudub igapäevane toidus, ja keegi teie seast ütleb neile: „Minge rahuga, soojendage endid ja sööge kõhud täis!”, aga te ei anna neile ihu tarbeid, mis on sellest kasu?” (Jakoobuse 2:15, 16). Vastus on ilmne. Me ei peaks ’vaatama selle peale, mis on tulus meile, vaid ka selle peale, mis on tulus teistele’ (Filiplastele 2:4).

Lisaks sellele, et Jehoova tunnistajad aitavad teisi materiaalselt, kui selleks on erivajadus või kui toimub mõni õnnetus, on nad hõivatud kaasinimeste aitamisega veel ühel elutähtsal viisil – kuulutades head sõnumit Jumala Kuningriigist (Matteuse 24:14). Selle lootuse- ja lohutusesõnumi kuulutamisest võtab osa üle 6 000 000 tunnistaja, mis on ilmne tõend nende ehtsast ja armastavast huvist teiste vastu. Kuid Pühakirjast abi pakkudes aitavad nad rahuldada veel üht inimeste vajadust. Millist?

Rahuldagem elutähtsat vajadust

Kui tahame olla tõeliselt õnnelikud, peavad meil olema head suhted Jumalaga. Ühes raamatus öeldakse: „Tõsiasi, et inimesel on mis tahes ajajärgul, alates algusest kuni tänase päevani, olnud ajend kummardada midagi, mida ta usub olevat temast kõrgem ja võimsam, näitab, et religioon on kaasa sündinud ja seda tuleks teaduslikult tunnustada. ... Me peaksime tundma aukartust, hämmastust ja austust, nähes, kuidas inimesed otsivad kõikjal kõrgeimat olendit ja usuvad temasse.” („Man Does Not Stand Alone”, A. Cressy Morrison.)

Jeesus Kristus teatas: „Õnnelikud on need, kes on teadlikud oma vaimsetest vajadustest” (Matteuse 5:3, UM). Inimene ei tule toime, kui ta on teistest inimestest pikalt eraldatud. Palju ohtlikum on aga eraldada end Loojast (Ilmutuse 4:11). „Jumala tundmise” omandamine ja sellega kooskõlas elamine peaksid olema meie elus tähtsal kohal (Õpetussõnad 2:1–5, UM). Me peaksime tõepoolest soovima rahuldada oma vaimseid vajadusi, sest meil pole hea olla üksi, ilma Jumalata. Õnnelik ja rahuldustpakkuv elu sõltub headest suhetest Jehoovaga, kes on „Kõigekõrgem üle kogu ilmamaa” (Laul 83:19).

[Pilt lk 5]

Miguel: „Elasin üle kriisiaegu, aga kui hakkasin Jehoova tunnistajatega läbi käima, muutus mu elu.”

[Pilt lk 5]

Alma Ruth: „Saanud teadmisi Jehoova kohta, mõistsin, et mul võivad olla temaga lähedased suhted.”

[Pilt lk 6]

Emelia: „Enne tõe teadasaamist ... tundsin suurt tühjust.”

[Pilt lk 7]

Seltsimine tõeliste jumalateenritega aitab rahuldada meie vaimseid vajadusi