Elulugu

Õnnis on rahvas, kelle Jumal on Jehoova

JUTUSTANUD TOM DIDUR

Rahvamaja oli juba üüritud. Kokkutulekule Porcupine Plaini Saskatchewanis (Kanada) oodati ligi 300 inimest. Kolmapäeval hakkas lund sadama, reedel aga möllas lumetorm ning nähtavus oli peaaegu null. Temperatuur langes –40 kraadini Celsiuse järgi. Kohalolijaid oli 28, nende hulgas ka mõned lapsed. See oli minu, ärevil 25-aastase uue ringkonnaülevaataja esimene kokkutulek. Enne, kui ma kokkutulekul toimunust räägin, lubage jutustada, kuidas mulle niisugune teenistuseesõigus osaks sai.

OLEN kaheksast vennast seitsmes. Kõige vanem on Bill, tema järel Metro, John, Fred, Mike ja Alex. 1925. aastal sündisin mina ja Wally on kõige noorem. Me elasime Manitoba provintsis Ukraina linna lähedal, kus mu vanematel Michael ja Anna Diduril oli väike farm. Isa oli raudteevaht, kes pidi hoolitsema teatud raudteelõigu eest. Kuna raudteevahi majake kuskil kõrvalises kohas raudtee ääres oleks olnud vilets paik suure pere üleskasvatamiseks, jäime farmi. Isa oli enamjaolt kodust ära ja sellepärast jäi meie kasvatamine ema õlule. Aeg-ajalt läks ema nädalaks või kauemaks isa juurde, aga ta hoolitses selle eest, et oskaksime keeta, küpsetada ja muid majapidamistöid teha. Ja kuna olime  kreekakatoliku kiriku liikmed, kuulus emalt saadud varajase kasvatuse juurde veel palvete päheõppimine ja muudest kombetalitustest osavõtt.

Puutun kokku Piibli tõega

Juba nooruses tärkas minus soov mõista Piiblit. Üks naaber, kes oli Jehoova tunnistaja, käis meie perel tihti külas, et lugeda piiblikohti, mis puudutasid Jumala Kuningriiki, Harmagedooni ja uue maailma õnnistusi. Tema jutt ei huvitanud ema sugugi, aga Mike’ile ja Alexile see meeldis. Õigupoolest ajendas see, mida nad teada said, neid Teise maailmasõja ajal süümelistel kaalutlustel sõjaväeteenistusest keelduma. Seejärel määrati Mike’ile lühike vanglakaristus, samal ajal kui Alex saadeti Ontariosse sunnitöölaagrisse. Peagi võtsid ka Fred ja Wally tõe omaks, kuid kolm vanemat venda seda ei teinud. Ema oli aastaid tõele lausa vastu, aga meie üllatuseks võttis ta hiljem seisukoha Jehoova poolel. Ta ristiti 83-aastaselt, 96-aastaselt ta suri. Isagi hakkas enne oma surma tõesse positiivselt suhtuma.

17-aastaselt sõitsin Winnipegi, et otsida tööd ja käia läbi nendega, kes aitaksid mul Piiblit uurida. Jehoova tunnistajad olid tol ajal keelu all, aga koosolekuid peeti regulaarselt. Esimene koosolek, kus viibisin, toimus eramajas. Kuna olin üles kasvanud kreekakatoliku usus, tundus kuuldu algul kummalisena. Vähehaaval aga mõistsin, miks vaimulike ja ilmikute korraldus ei põhine Piiblil ja miks Jumal ei kiida heaks seda, kui vaimulikud sõjategevust õnnistavad (Jesaja 2:4; Matteuse 23:8–10; Roomlastele 12:17, 18). Maa peal paradiisis elamine tundus palju praktilisem ja mõistlikum kui igaveseks kuhugi kaugesse paika minek.

Kuna olin veendunud, et see on tõde, pühendusin Jehoovale ja mind ristiti 1942. aastal Winnipegis. 1943. aastal Jehoova tunnistajate töö keeld Kanadas tühistati ja kuulutustöö sai hoogu juurde. Piibli tõde juurdus järjest enam minu südamesse. Mul oli eesõigus olla koguduse sulane ja lisaks osaleda avalike koosolekute hoogtöös ning töötada territooriumil, mis polnud ühelegi kogudusele määratud. Ameerika Ühendriikides suurtel konventidel käimine aitas palju kaasa minu vaimsele kasvule.

Laiendan Jehoova teenistust

1950. aastal hakkasin pioneeriks ja sama aasta detsembris paluti mul hakata teenima ringkonnaülevaatajana. Toronto lähedal oli mul eesõigus saada väljaõpet Charlie Hepworthilt, kogenud ja lojaalselt vennalt. Minu rõõmuks sain väljaõppe viimase nädala veeta koos oma venna Alexiga, kes tegi juba ringkonnatööd Winnipegis.

Minu esimene ringkonnakokkutulek, mida alguses kirjeldasin, on sööbinud mu mällu. Loomulikult muretsesin, kuidas see õnnestub. Piirkonnaülevaataja, vend Jack Nathan aga hoidis meid pidevalt tegevuses ja tuju üleval. Võtsime kokkutulekuprogrammi lühendatud kujul ja kohalolijate abiga läbi. Jutustasime kordamööda kogemusi, harjutasime majast majja kuulutustöö esitlusi ja korduskülastuste tegemist ning näitasime, kuidas juhatada koduseid piibliuurimisi. Laulsime kuningriigilaule. Oli ka külluslikult toitu. Peaaegu iga paari tunni tagant jõime kohvi ja sõime kooki. Ühed magasid ööd pinkidel, teised põrandal.  Pühapäevaks andis torm veidi järele, nii et avalikku kõnet tuli kuulama 96 inimest. See kogemus õpetas mulle, kuidas rasketes oludes toime tulla.

Järgmisena määrati mind ringkonnatööle Alberta põhjaossa, Briti Columbiasse ja Yukoni alale, maale, kus südaöölgi paistab päike. Reisimine konarlikul Alaska maanteel Dawson Creekist Briti Columbias kuni Whitehorse’ini Yukonis (vahemaa 1477 kilomeetrit) ning tee peal tunnistuse andmine nõudis vastupidavust ja ettevaatust. Lumelaviinid, libedad mäenõlvad ja lumetuisust tingitud halb nähtavus olid tõeliseks proovikiviks.

Mind hämmastas, kuidas tõde kaugele põhja jõudis. Kord läksime koos Walter Lewkowicziga ühe tagasihoidliku väikese hüti juurde Briti Columbias Lower Posti lähedal, mis asub Alaska maantee ääres Yukoni ala piiri ligiduses. Teadsime, et selles hütis elab keegi, sest nägime läbi pisikese akna väikest valgushelki. Kell oli umbes üheksa õhtul ja me koputasime uksele. Mehehääl hõikas meid sisse ning astusime edasi. Olime üllatunud, nähes koikul pikutavat vana meest „Vahitorni” lugemas! Õigupoolest oli tema ajakiri uuem sellest, mida meie pakkusime. Ta rääkis, et sai ajakirja lennupostiga. Kuna me olime juba kaheksa päeva kogudusest eemal viibinud, polnud meil veel viimaseid ajakirju. Mehe nimi oli Fred Berg ja kuigi ta oli juba aastaid ajakirju tellinud, oli see esimene kord, mil Jehoova tunnistajad teda külastasid. Fred käis peale, et jääksime ööseks. Jagasime talle palju pühakirjatõdesid ja korraldasime nii, et tunnistajad, kes sellest piirkonnast tihti läbi sõitsid, teda külastaks.

Aastaid teenisin kolme väikest ringkonda. Need ulatusid idast Grande Prairie linnast (Alberta) läände Kodiakini (Alaska), vahemaa oli üle 3500 kilomeetri.

Oli ütlemata tore kogeda, et Jehoova ärateenimata lahkus ulatub  ka kõrvalistele aladele nii nagu kõikjale mujale, ning et Jumala vaim juhib igavese elu suhtes õigesti meelestatute meelt ja südant. Üks niisugune inimene oli Henry Lepine Dawsonist (Yukon). Henry elas kõrvalises paigas. Tegelikult polnud ta kullakaevanduspiirkonnast üle 60 aasta lahkunud. Ent Jehoova vaim ajendas seda 84-aastast meest sõitma rohkem kui 1600 kilomeetri kaugusele Anchorage’i linna ringkonnakokkutulekule, kuigi ta polnud kunagi varem isegi koguduse koosolekul käinud. Ta oli programmist vaimustatud ja teistega seltsimine rõõmustas teda väga. Läinud Dawsonisse tagasi, jäi Henry ustavaks kuni surmani. Paljud, kes Henryt tundsid, imestasid, et mis küll ajendas seda eakat meest nii pikka reisi ette võtma. Tulemuseks oli see, et nii mõnigi eakas inimene võttis tõe vastu. Sel kaudsel moel andis Henry head tunnistust.

Saan osa Jehoova ärateenimata lahkusest

1955. aastal sain rõõmustava kutse Vahitorni ühingu Gileadi piiblikooli 26. kursusele. Väljaõpe tugevdas mu usku ja aitas Jehoovaga lähedasemaks saada. Pärast lõpetamist jätkasin Kanadas ringkonnatööd.

Umbes aasta teenisin Ontario provintsis. Seejärel määrati mind taas muljetavaldavasse põhjapiirkonda. Vaimusilmas näen siiani maalilisi maanteid, mida palistavad sädelevad selgeveelised järved ja kõrgustesse küündivad lumiste tippudega mäeahelikud. Suvel on orud ja aasad kaetud lummava kireva lillevaibaga. Õhk on värske ja vesi selge. Karud, hundid, põdrad, põhjapõdrad ja teised metsloomad uitavad häirimatult oma looduslikus elupaigas.

Alaskas olid aga omad väljakutsed – mitte üksnes muutlik ilm, vaid ka pikad vahemaad. Minu ringkonna pikkus idast läände oli 3200 kilomeetrit. Tol ajal polnud ringkonnaülevaatajatel autot. Kohalikud vennad sõidutasid mind vabatahtlikult ühest kogudusest teise. Kuid mõnikord tuli mul ka hääletada ja sõita edasi veoautojuhtide või turistide seltsis.

Kord hääletasin Alaska maanteel Toki ristmiku (Alaska) ja Scotty Creeki vahelisel teelõigul. Nende kahe paiga tollipunkte lahutas umbes 160 kilomeetrit. Tokis läbisin Ameerika Ühendriikide tollipunkti ja sain umbes 50 kilomeetrit küüti. Pärast seda ei tulnud ühtegi autot ja ma käisin ligi 10 tundi, läbides enam kui 40 kilomeetrit. Alles hiljem kuulsin, et sel maanteelõigul peatati liiklus peagi pärast seda, kui olin tollipunktist läbi saanud, sest piiriületuskoha ligiduses oli lumelaviin. Keskööks langes temperatuur paarikümne miinuskraadini, lähemast peavarjust olin aga veel umbes 80 kilomeetri kaugusel. Hädasti pidin leidma mingi ulualuse, kus puhata.

Vaevaliselt edasi sammudes märkasin teepervel osaliselt lumme mattunud mahajäetud autot. Mõtlesin, et kui pääsen sisse, võin autoistmel magades külma öö üle elada. Mul  õnnestus just nii palju lund eemale lükata, kui ukse avamiseks vaja, siis aga avastasin, et autost pole peale metallkere midagi järele jäänud. Õnneks leidsin üsna pea tee äärest ühe tühja hüti. Kui olin vaevaga sisse saanud ja tule süüdanud, õnnestus mul mõni tund puhata. Hommikul sain küüti kuni järgmise ulualuseni, kust leidsin hädavajalikku toitu ja kus sain oma veritsevaid sõrmi ravitseda.

Jehoova annab põhjas kasvu

Minu esimene külaskäik Fairbanksi oli iseäranis julgustav. Teenistus oli edukas ning pühapäeval kuulas avalikku kõnet ligi 50 inimest. Kogunesime väiksesse misjonikodusse, kus elasid Vernor ja Lorraine Davis. Pingsalt kõnet kuulavaid inimesi oli nii köögis, magamistoas kui ka koridoris. Sellise hea vastukaja põhjal mõistsime, et kuningriigisaal annaks Fairbanksis kuulutustööle kindla aluse. Seega ostsime Jehoova abiga üsna suure hoone, endise tantsusaali, ja pärast selle sobivale maatükile teisaldamist puuriti kaev ning ehitati sisse tualettruumid ja küttekolle. Vähem kui aasta pärast oli Fairbanksis korralik kuningriigisaal. Kui ehitati juurde veel köök, toimus saalis 1958. aastal piirkonnakonvent, kus oli 330 kohalviibijat.

1960. aasta suvel tegin pika autoreisi New Yorki Jehoova tunnistajate peakorterisse, et võtta osa kõigile Ameerika Ühendriikide ja Kanada reisivatele ülevaatajatele mõeldud täienduskursusest. Seal olles küsitlesid mind vend Nathan Knorr ja teised vastutavad vennad seoses võimalusega moodustada Alaskale harubüroo. Mõni kuu hiljem saime rõõmustava teate, et alates 1. septembrist 1961. aastal on Alaskal oma harubüroo. Vend Andrew K. Wagner määrati harubüroo ülevaatajaks. Ta oli teeninud koos oma naise Veraga 20 aastat Brooklynis ja neil oli ka reisiva töö kogemus. Alaska harubüroo rajamine oli väga teretulnud, sest nüüd polnud ringkonnaülevaatajal vaja nii palju reisida ning ta sai paremini keskenduda koguduste konkreetsetele vajadustele ja kõrvalistele territooriumidele.

1962. aasta suvi oli põhjas rõõmus aeg. Pühitseti Alaska harubüroo ja Juneaus toimus piirkonnakonvent. Juneausse ja Whitehorse’i (Yukon) ehitati kuningriigisaalid ja kõrvalistes piirkondades moodustati mitu gruppi.

Jälle Kanadas

Aastaid olin kirjavahetuses Margareta Petrasega Kanadast. Reta, nagu teda alati kutsuti, alustas 1947. aastal pioneeritööd, 1955. aastal lõpetas ta Gileadi ja teenis seejärel pioneerina Kanada idaosas. Tegin talle abieluettepaneku, mille ta vastu võttis. Abiellusime Whitehorse’is 1963. aasta veebruaris. Sama aasta sügisel määrati mind ringkonnatööle Lääne-Kanadasse ja me teenisime seal rõõmuga järgmised 25 aastat.

Tervislikel põhjustel määrati meid aastal 1988 Manitoba provintsi Winnipegi eripioneerideks. Kandsime umbes viie aasta jooksul kokkutulekusaali eest hoolt. Nii palju kui võimalik, võtame siiani osa rõõmutoovast inimeste jüngriteks tegemise tööst. Ringkonnatööl alustasime palju piibliuurimisi, mida teised jätkasid. Nüüd alustame tänu Jehoova ärateenimata lahkusele uurimisi ja saame tunda rõõmu ka sellest, kui näeme õpilaste edenemist pühendumise ja ristimiseni.

Olen veendunud, et Jehoova teenimine on parim elutee. See on mõttekas ja rahuldustpakkuv ning süvendab meis iga päev armastust Jehoova vastu. Just see toob tõelise õnne. Ükskõik milline teokraatlik ülesanne meile on määratud või kus me parajasti asume, võime nõustuda lauliku sõnadega, kes ütles: „Õnnis on rahvas, kelle Jumal on Jehoova!” (Laul 144:15).

[Pilt lk 24, 25]

Ringkonnatööl

[Pilt lk 25]

Külastan Henry Lepine’i Dawsonis. Olen vasakul

[Pilt lk 26]

Esimene kuningriigisaal Anchorage’is

[Pilt lk 26]

Retaga 1998. aastal