Kas sa mäletad?

Kas sulle meeldis lugeda „Vahitorni” viimaseid numbreid? Proovi, kas oskad vastata järgmistele küsimustele:

• Milles jättis Rutt hea eeskuju?

Tähelepanu väärib tema armastus Jehoova vastu, lojaalsus, mida ta osutas Noomile, ning tema töökus ja alandlikkus. Ta oli põhjusega teiste silmis „tubli naine” (Rutt 3:11). (15/4, lk 23–26.)

• Miks võib öelda, et Jehoova hoolib lihtinimestest?

Ta ütles iisraellastele, keda endid oli kunagi Egiptuses julmalt koheldud, et nad ei kohtleks lihtinimesi halvasti (2. Moosese 22:20–23). Jeesus, kes peegeldas oma Isa, ilmutas siirast huvi lihtinimeste vastu ja valis apostliteks „õppimata ja lihtsad mehed” (Apostlite teod 4:13, EP 97; Matteuse 9:36). Me saame Jumalat jäljendada sellega, kui huvitume teistest, näiteks noortest. (15/4, lk 28–31.)

• Miks me võime kindlad olla, et Jehoova märkab meie tegusid?

Piibli jutustused näitavad, et Jehoova paneb tähele inimeste tegusid. Ta märkas Aabeli ohvrit ja ta näeb ka meie „kiitusohvrit, ... huulte vilja” (Heebrealastele 13:15). Jehoova teadis, et Eenok püüdis olla talle meelepärane ja elada puhast, moraalset elu. Jumal nägi ka, kuidas Sarepta lesknaine, kes polnud iisraellane, jagas seda vähest, mis tal oli, prohvet Eelijaga. Jehoova märkab ka meie usutegusid. (1/5, lk 28–31.)

• Miks võib öelda, et juudid, kes said kristlasteks pärast meie ajaarvamise 33. aasta nelipüha, pidid isiklikult Jumalale pühenduma?

Aastal 1513 e.m.a pühendasid muistsed iisraellased end Jehoovale (2. Moosese 19:3–8). Seaduselepingu alusel kuulusid järgmiste põlvkondade juudid juba sünnist saati selle pühendunud rahva hulka. Ent Jehoova kõrvaldas seaduselepingu Kristuse surmaga aastal 33 m.a.j (Koloslastele 2:14). Kui juudid tahtsid pärast seda Jumalat meelepärasel viisil teenida, pidid nad talle pühenduma ja laskma end Jeesus Kristuse nimel ristida. (15/5, lk 30–31.)

• Kas suitsutusrohu suitsutamine sobib kokku õige jumalakummardamisega tänapäeval?

Muistses Iisraelis kuulus suitsutusrohu kasutamine õige jumalakummardamise juurde (2. Moosese 30:37, 38; 3. Moosese 16:12, 13). Kuid seaduseleping, sealhulgas suitsutusrohu suitsutamine, lõppes siis, kui Kristus suri. Kristlased võivad ise otsustada, kas nad kasutavad suitsutusrohtu mittereligioossel eesmärgil või mitte, aga see ei kuulu tänapäeval õige jumalakummardamise hulka. Samuti tuleks arvestada teiste inimeste tunnetega, et neid mitte komistama panna. (1/6, lk 28–30.)

• Millise hiljutise leiu tõttu on paljud hakanud tõsiselt mõtlema selle peale, et Jeesus võis tõesti maa peal elada?

Avalikkuse tähelepanu on pälvinud üks Iisraelist leitud kirst, luulaegas. See paistab pärinevat esimesest sajandist ja sellel on graveering: „Jakoobus, Joosepi poeg, Jeesuse vend.” Arvatakse, et see on „vanim piibliväline arheoloogiline tõend Jeesuse kohta”. (15/6, lk 3–4.)

• Kuidas inimene õpib armastama?

Inimesed õpivad armastama eelkõige oma vanemate eeskuju ja õpetuse kaudu. Kui abielumees ja -naine armastavad ning austavad teineteist, õpivad lapsed, mis on armastus (Efeslastele 5:28; Tiitusele 2:4). Isegi kui inimene pole armastavast perekonnast pärit, võib ta õppida armastust ilmutama, kui võtab vastu Jehoova isaliku juhatuse, püha vaimu abi ja kristliku vennaskonna südamliku toetuse. (1/7, lk 4–7.)

• Kes oli Eusebios ja mida me võime tema elust õppida?

Eusebios oli muistne ajaloolane, kes lõpetas aastal 324 m.a.j kümneköitelise kirjatöö pealkirjaga „Kiriku ajalugu”. Kuigi Eusebios uskus, et Isa oli olemas enne kui Poeg, võttis ta Nikaia kirikukogul teistsuguse seisukoha. Ta eiras ilmselgelt Jeesuse nõuet, et tema järelkäijad „ei ole maailmast” (Johannese 17:16). (15/7, lk 29–31.)

• Kas Jehoova on kunagi muutnud oma seisukohta mitmikabielu suhtes?

Ei, Jehoova suhtumine mitmikabiellu ei ole kunagi muutunud (Malakia 3:6). Jumal andis esimesele mehele korralduse, et ta hoiaks „oma naise poole” ja oleks temaga üks liha (1. Moosese 2:24). Jeesus ütles, et lahutus mõnel muul põhjusel kui hooruse pärast ja seejärel uuesti abiellumine teeb inimesest abielurikkuja (Matteuse 19:4–6, 9). Jehoova salliv suhtumine mitmenaisepidamisse lõppes kristliku koguduse moodustamisega. (1/8, lk 28.)